Permakultuuri eetika

Selle 12 aasta jooksul, mil minu teadvuses on eksisteerinud sõna “permakultuur”, on üha kasvanud permakultuuri eetika tähendus ja sügavus. Alguses ma sellest muidugi ei teadnud, kuid kui valmistusin pidama oma esimest loengut 5 aastat tagasi, siis sai selgeks, et pean eetika kirja panema ja seda inimestele jagama. Paar aastat tagasi Maaülikooli õppejõududega permakultuuri süvenedes jõudsin selge äratundmiseni (mida ma olin varem teiste ridadest lugenud), et permakultuuri kõige suuremaks erinevuseks näiteks mahepõllumajandusest on see, et permakultuur toetub eetilistele alustaladele. Kui permakultuur “tõsta” ka ühiskonna tasandile, siis joonistub samuti välja, et permakultuuri raames tehtud otsused eristuvad kapitalistlikest otsustustest just seetõttu, et seavad esikohale mitte pelgalt majandusliku kasu, vaid väärtused, millel on potentsiaali juhatada meid toimetama kooskõlaliselt planeediga, kus me toimetame. Kapitalistliku süsteemi sees on hakatud püüdma looduskaitset põhjendada sellega, et ka loodusele on “hinnasilt” külge kleebitud, kirjeldatakse ökosüsteemi teenuseid ja püütakse looduse “õigusi” kaitsta ka juriidilisel tasemel. Ometi piisab talupojatarkusest, et mõista – ilma looduseta poleks meil midagi. Andmine ja võtmine peavad toimuma tasakaalus.

Permakultuuri eetika kui otsustusviis

Permakultuuri eetika, millega ma esmalt kokku puutusin, jõudis minuni läbi Geoff Lawtoni e-kursuse (PDC). Tema toetus oma materjalides omakorda Bill Mollisoni raamatule “Permaculture: A Designers Manual” (siinkohal võib kuulata, mida Geoff sellest raamatust räägib). Eetika oli välja toodud järgnevalt:

1. Maa eest hoolitsemine (Earth care)
2. Inimeste eest hoolitsemine (People care)
3. Õiglane jagamine (Fair share)

Esimesest kahest on esmapilgul lihte aru saada. Kolmas vajab pisut suuremat selgitamist: seda seostatakse kahe esimese eetikaga, kuna selle võime on toota ülejääki, mida saab kasutada kahe esimese toetamiseks. Näiteks kui kasvatada palju mustsõstraid, siis õiglane jagamise puhul saaks inimene sealt oma osa, aga muretsemata võib jätta marju ka põõsastele, et neid saaksid linnud, putukad ja kasvõi mullaelustik. Õiglane jagamine hõlmab endas ka seda ülejääki, mis aitab kohati kesistest keskkonnaseisunditest liikuda suurema mitmekesisuse ja puhtama looduse poole, kuna on selge, et paljudes maailma paikades ei ole looduse olukord enam selline, mida tasuks hoida – vaja on paremuse poole liikuda. Ehk siis jätkusuutlikkusest (sustainable) taasloovani (regenerative, eestikeelset head vastet pole veel leidnud).

Just sellisele lähenemisele olen enamasti toetunud ka oma loengutel. Kuna permakultuur on siiani kodumaal veel selgitusi vajav mõiste, siis olen permakultuurist rääkimiseks appi võtnud elevandi – olendi, keda pimedad katsuvad, igaüks erineva nurga alt ja erinevate tulemustega – küll leitakse, et tegemist on maoga, küll sambaga jne. See “elevant” toetub omakorda permakultuuri eetikale, aidates nõnda mõista sellel planeedil toimiva loodussüsteemi põhilisi seaduspärasusi.

Eetikaga on võimalik süvitsi ja ka loominguliseks minna, luua seoseid:
Maa eest hoolitsemine = Keskkond;
Inimeste eest hoolitsemine = Sotsiaalsfäär;
Õiglane jagamine = Majandus

Kestlikkuseni on võimalik jõuda kui leiame üles koha, kus kõik need sfäärid kohtuvad ja teineteisega arvestavad. Seeläbi saab eetikale tuginedes hakata tegusid tegema ja need teod loovadki kestlikkuse. Kõige suurem töö seisneb selles, kuidas leida seda rõõmsat “rohelist naerunägu” seal keskel – õppida tundma loodust, inimesi ja (majandus)süsteeme nii hästi, et on võimalik hakata looma uut (või siis taasleitud vana) toimimisviisi.

Permakultuuri eetika kui taasloovad praktikad

Eetikast hakkasin ma kirjutama aga just seetõttu, et avastasin uue lähenemise, mis mind inspireerib. Leidsin selle lehelt, mida soovitan teilgi avastada: https://www.permaculturewomen.com 

Nagu näha, siis kaks esimest põhimõtet on samad, kuid kolmandat kirjeldatakse kui “Tuleviku eest hoolitsemist” (Future care). See lähenemine meeldib mulle väga, sest on palju suupärasem kui “õiglane jagamine”, mida on hoobilt raskem mõista. Toon välja, mida “permakultuuri naised” mõtlevad permakultuuri eetika all (tõlge antud joonisest):

I Maa eest hoolitsemine

• Vesi
• Mulla kasvatamine
• Seltsilistaimed
• Vesiviljelus (akvakultuur)
• Toidusalud
• Linnaaiandus
• Maastikutööd (Earthworks, vt Geoff Lawtoni lähenemist)
• Passiivne päikeseenergia
• Seemnete kogumine

II Inimeste eest hoolitsemine

• Iseenda eest hoolitsemine
• Suhtlemine
• Piirid
• Grupiprotsessid
• Probleemide lahendamine
• Sotsiaalne õiglus
• Mahetoit
• Majandus
• Õpetamine

III Tuleviku eest hoolitsemine

• Biotervendus (bioremediation)
• Taasloov põllumajandus (regenerative agriculture)
• Lapsed aias (children’s gardening)
• Ruumi loomine (placemaking)
• Dekoloniseerimine (decolonisation, kolonisatsiooni “tagasitegemine”)
• Jäätmevabadus (zero waste)
• Sobilik tehnoloogia / alternatiivtehnoloogia (apro-tech ehk appropriate technology)
• Aktivism

Selline käsitlus on toob suurema konkreetsuse ning võimalikud rakendusalad muidu ideelisele eetikale. Tuleviku eest hoolitsemise all on välja toodud mitmeid praktikaid, mis Eesti teadmisruumis pole veel väga levinud, ka ei ole neile alati kindlalt välja kujunenuid omakeelseid vasteid olemas. Nõnda saab permakultuuri eetikat vaadata kui positiivsete praktikate kataloogi, mis aitab paremini hoolitseda nii praeguse kui tulevase eest, sest praegu tehtud otsused loovadki tuleviku.

Permakultuuri eetika topeltloomus

Olin ise seni eetikale lähenenud kui otsustamise- ja kaalumise viisile. Näiteks, et kui tahad toitu kasvatada, siis tee seda nii, et ei kannataks ei loodus, ega inimene ja et tekiks ülejääki, mis läheks uuesti looduse ja inimese hüvanguks ringlusesse. Või et kui tahad linnas liiklust ja parkimist reguleerida, siis tee seda nii, et ei looks täiendavaid probleeme nii inimesele kui loodusele ja aineringlusele (Tartus tehti nii – kohalike elanike elu tehti keerulisemaks; rohelus väheneb (hoove asfalteeritakse); vesi ei imendu maasse – suureneb üleujutuse oht Supilinnas).

Õigusteadust õppides tekkis mul seoseid just permakultuuri eetika ja kaalutlusotsuste (diskretsioon) vahel – kaalutleja (näiteks kohalik omavalitsus või riigiamet) võiks ju arvesse võtta permakultuuri eetikat, et langetada otsuseid, mis suurema tõenäosusega aitavad meid tulevikku, kus on alles nii elamisväärne keskkond nii looduslikule mitmekesisusele kui inimesele. Erahuvide ja avalike huvide (nt õigust puhtale looduskeskkonnale) konflikte hakatakse tasapisi (või äkki isegi hoogsamalt!) terviklikumalt vaatama, kuid praegu veel arenguruumi jagub. Olen ise kuulnud Keskkonnaameti juristi poolt, et keskkonnaamet ei saa ainult looduse eest seista, peab ikka erahuvidega ka arvestama (konteksti arvestades erahuvisid  eelistama). Võib tekkida küsimus, et kui ka Keskkonnaameti eelistus on erahuvide kasuks, siis kes meil üldse keskkonnahuvidega tegeleb? Igapäevapoliitika/praktika ja sõnad ei kipu alati kooskõlas olema. Domineeriv lähenemine on ikkagi kasumipõhine (nt ettevõtte ametlik eesmärk on kasumi teenimine) ja muud eesmärgid on hetkel pigem kaunistused (nt sotsiaalne ettevõtlus) kui tõsiseltvõetavad sihid. Kuid ükskord hakkame me päriselt aru saama, et raha süüa ei sünni ja iga suurema otsuse taga peab olema ka looduse väärtustamine. See ei saa olla vaid ühe ministeeriumi või ametkonna ülesanne.

Senikaua tasub indu ammutada permakultuurist ja teha revolutsiooni oma aias – iga istutatud puu aitab atmosfääri süsinikku siduda ja iga külvatud taim toetab mullaelustikku.