Mida ma mõtlen, kui ütlen: “Vegan ökosüsteemi pole olemas.”

Kõikidest asjadest, mida ma olen oma loengutel öelnud, on vast see olnud kõige kirgi kütvam. Või vähemalt sama kirgi küttev kui mõte sellest, et äkki ei kaevaks/künnaks enam maad (põllumeeste jaoks). Üks mu kursusel osalenu tõstatas just taas selle teema ja ma otsustasin vastata nii, et teised ka saavad lugeda. Tema veidi “kiuslik” küsimus: “Kas eksisteerib ökosüsteem, kus üks liik vangistab teise ja neid siis tapab? Lisaks tuli enne need loomad ka välja aretada.

Tema mõte on, et “vegan” ja “ökosüsteem” ei mahu hästi ühte lausesse, sest need on nii erinevad terminid.

Veel lisab ta, et niikaua kui inimliik ei mõista, et ta pole ökosüsteemi valitseja, vaid selle osaline, jätkub loomade ja ressursside/keskkonna ekspluateerimine.

Alustame siis sellest viimasest, millega ma võin öelda, et nõustun täielikult. Mu vanim poeg (praegu 10 a) on samuti mitmeid kordi öelnud, et inimeste suurim viga on selles, et nad ei saa aru, et nad on looduse osa. Kui ma mõtlen looduse osa, siis ma mõtlen, et osa sellest imelisest elurikkuseringist, aineringist ja sündide-surmade võrgustikust. Meil on tähtis austada elu nii inimliigina kui väljaspool seda ja samuti surma inimliigina ja sellest väljaspool. Ja just seda väljendab minu arvates ka lause: “Vegan ökosüsteemi pole olemas.”

Mida tähendab “vegan”?

Alustame sellest, et mida mõelda sõna “vegan” all. vegan.ee lehekülg annab esimeseks termini seletuseks alljärgneva:
Veganlus on maailmavaade ja sotsiaalse õigluse liikumine, mille kohaselt loomad ei kuulu inimestele kasutamiseks. Veganluse eesmärgiks on loomade kasutamise, ebaõiglase kohtlemise ja tapmise lõpetamine inimeste poolt ning loomadele põhiõiguste tagamine: õigus elule, vabadusele, kehalisele puutumatusele ja õiglasele kohtlemisele.

Sellest definitsioonist pean kõnekaimaks mõtet, et loomad ei kuulu inimestele kasutamiseks ja et tuleb lõpetada loomade tapmine inimeste poolt ning tagada neile põhiõigused elule, vabadusele, kehalisele puutumatusele ja õiglasele kohtlemisele.

Veganluse eetika kohta edasi lugedes leidsin järgnevat:

Kui eirame loomade tundevõimelisust seetõttu, et nad pole meiega samast liigist, on tegemist spetsiesismiga. Spetsiesism on veendumus, et teise liiki kuulumine on piisav põhjus loomade kasutamiseks, vangistamiseks ja tapmiseks. See sarnaneb rassismile, seksismile jt rõhuvatele ideoloogiatele, mis põhjendavad teiste ebaõiglast kohtlemist pelgalt soo, nahavärvi vms põhjal, nii nagu spetsiesism teeb seda pelgalt liigi põhjal. Spetsiesism tekitab ka eelarvamust, et ühed loomad (nt koerad) väärivad kaitset ning teised loomad (nt sead) mitte. Veganlus ongi spetsiesismivastane liikumine.

Ehk siis teise liiki kuulumine ei peaks olema põhjus loomade tapmiseks.

Suurfarmide kõrval on problemaatilised ka väiketalud ja mahepõllumajandusettevõtted – kuigi pidamistingimused võivad neis olla paremad, teenivad loomad siiski vaid inimeste huve ning olulisim näitaja on nende tootlikkus. Kellegi siia ilma toomine selleks, et tema keha kasutada ja tappa, ei saa iial olla õiglane.

ja

Väikesemahuline maheloomapidamine pole hea lahendus ka seetõttu, et see nõuab kordi rohkem ressursse kui intensiivpõllumajandus ega suuda ära toita maailma üha kasvavat rahvastikku. Inimkonna ajaloos on kahtlemata olnud aegu, kus loomade kasutamisest sõltus meie ellujäämine. Tänapäeva ühiskonnas, kus vähemasti arenenud riikides on nii riiete, toidu kui muu elu-olu puhul võimalik teha eetilisem valik, pole see aga enam õigustatud ega vajalik.

Veganluse kohtumine ökoloogia ja permakultuuriga

Nüüd jõudsime kohani, kus ökoloogia ja permakultuur kohtuvad veganlusega. Võibolla see on nüüd meelevaldne, aga kuna veganlus on spetsiesismivastane ja spetsiesism ise rõhutab, et teise liiki kuulumine ei ole piisav põhjus tapmiseks, siis spetsiesismi mõtte järgi samasse liiki kuuluva organismi tapmine oleks sobilik? Veganlus ei näe probleemi, kui imik tarbib oma ema piima, küll aga teise liigi ema piima. Seega loogika justkui kehtiks vähemalt emapiima lubatavuse osas.

Kahjuks toimub ökosüsteemis toimub ärasöömine ja tapmine enamasti just teise liiki kuuluva elusorganismi poolt. Liigid moodustavad ökoloogilisi gruppe, kes toituvad teineteisest – taimed saavad mullast toitu tänu sellele, et bakterid ja seened süüakse ära lülijalgsete ja protistide poolt, kes omakorda süüakse ära suuremate lülijalgsete ja nematoodide poolt, kellest toituvad linnud ja väiksemad imetajad jne jne. Kui poleks sedasama lagundajate võrgustiku, oleks planeet kaetud kõiksuguste laipadega, nii taimede kui loomade kui inimeste omadega. Lagundamine on kõik üks suur ärasöömise ja tapmise võrgustik. Ja sellest lagunemisest ja toitainete liikumisest võidavad taimed, kes toituvad surnud orgaanilisest ainest.

Mulla toiduvõrgustik. Allikas: https://www.nrcs.usda.gov/wps/portal/nrcs/detailfull/soils/health/biology/?cid=nrcs142p2_053868

“Suurfarmide kõrval on problemaatilised ka väiketalud ja mahepõllumajandusettevõtted– sellest arusaamast on mul väga raske aru saada. Kui üldse loomi pidada, siis väiketaludes ja tänapäeva nimega mahetaludes on neil kõige parem elu. Seal peetakse liike, mida pole aretatud intensiivmajandusele sobilikuks, nende elujärg on loomulikum ja tihti on loomadel nimed ja talurahval oma loomadega suhe. Taastava põllumajanduse ja permakultuuri järgi aitab loomade targal viisil karjatamine tõsta muldade elurikkust ja süsinikusisaldust, mis on üldse üks kättesaadavam viis inimese jaoks kuidas osaleda globaalsete probleemide lahendamises.

Väiketaludes ei ole alati kõige tähtsam faktor loomade tootlikkus, vähemalt mitte võrreldes intensiivpidamisega. Permakultuuri raames tegeletakse just sellega, et näha looma kui tervikut, arvestatakse tema vajadustega ja sellega, mida ta pakkuda suudab nii maale kui inimestele kui tervikule ning tehakse tööd selle nimel, et leida talle parim võimalik toimimisviis selle talu sees.

Kui pidada negatiivseks seda, et talul on ka tootlikkus (ka loomade abil), siis läheb kogu turumajandus uppi. Eks ta võiks ju minna ka, aga täiesti ilma tootlikkuseta ei ela ka ükski vegan. Kõik tarneahelad, mis kasvõi sojavorste või ökošokolaadi teiselt poolt maailma kohale toovad, on täiesti tootlikkusele ja kasumlikkusele üles ehitatud. Kui miski seda võrdluses ei ole, siis pigem väiketalu. Olen ise kohtunud mahepõllumeeste ja -loomapidajatega, kes annavad endast parima keerulistes muutuvate regulatsioonidega oludes, mis ei soosi mõistlikke lahendusi. Neid aitavad just edasi permakultuuri ja taastava põllumajanduse praktikad, sest intentsiivpõllumajandusest tulnud lähenemised nende maailmas ei tööta. On vaja mõtlemise ja tegutsemise muudatusi, mis sihivad terviku tajumise ja valimise poole. Loomad on osa lahendusest. Ükski teravilja/köögiviljatalu ei suuda tegelikult ilma loomade sisendita pikema aja jooksul olla ökoloogiliselt terviklik ega taastav. Intensiivpõllumajandus kogu oma keemiakottidega ei ole parem lahendus. Ökokeemiakotte ei saa ka tühjast õhust manifesteerida ja kui tahaks üldse igasuguse kotimajanduse ja eemalt sisse toomise värgi ära kaotada, siis on ainsateks looduslikeks abilisteks meil taaskord võtta teised organismid – loomad, bakterid, seened, protistid, linnud, taimed… kogu see elus maailm me ümber. Ja ma ei näe seda inimese poolt ärakasutamisena, vaid pigem sellena, et inimene hakkab just tajuma, kuidas ta on osa terviku võrgustikust ja ta sõltub kõikidest teistest me ümber. Muuhulgas ka paljude suremisest. Ent suremine on elu osa, ilma selleta see planeet ei toimi. Võibolla on kõrgemal arenguastmel ja teistsuguse loodusega planeete, kus keegi ei sure ja keegi ei söö kedagi ära.

“Väikesemahuline maheloomapidamine pole hea lahendus ka seetõttu, et see nõuab kordi rohkem ressursse kui intensiivpõllumajandus ega suuda ära toita maailma üha kasvavat rahvastikku.” Eelmine lõik veganismi eetikas kõneles sellest, et suurfarminduse kõrval pole väikepõllumajandus sugugi parem, kuid see lõik räägib just intensiivpõllumajanduse eelistamisest, kuna on arvamusel, et muidu ei saa maailma rahvastik ära toidetud. Permakultuur ja ökoloogia hoiavad siinkohal peast kinni (minu peast :). Esiteks, need väited ei ole omavahel loogilised. Veganism teeb maha nii ühe kui teise, aga ise toetub just pigem sellele viimasele. Kust veganite toit tuleb? Ma arvasin ise, et veganid ka eelistavad kohalikku ja väiketootmist, aga paistab, et vähemalt selle eetika kohaselt mitte, mis on välja toodud vegan.ee leheküljel. Väiketalude häda on vist selles, et seal tihti peetakse loomi ka ja see jällegi ei sobi mõttemustrisse, aga sobib ökoloogiasse ja permakultuuri. Konfliktikoht.

Intensiivpõllumajandus on ju see, mis hävitanud meie muldasid erakordse kiirusega ja teeb seda ilmselt mõnda aega edasi. Intensiivpõllumajanduse tõttu on igal pool maailmas palju auke maa sees, sest vaja on olnud sealt kaevata erinevaid mineraalväetiste koostisosasid. Neid on vaja pidevalt transportida laevade, rongide ja veoautodega. Eesti fosforiit on aina rohkem kellegi globaalse äritegijafookuses, sest fosforiit on intentsiivpõllumajanduse üks kolmest asendamatust “kuningast” – NPK (lämmastik, fosfor, kaalium). Intensiivpõllumajanduse abil kaob elurikkus nii metsades kui põldudel ja niitudel. Kui veganism leiab, et see on normaalne, siis ma ei suuda ette kujutada, mis on veganismi arvates lahendus? Väiketalud ei sobi, aga monokultuursed teraviljaväljad ongi intensiivpõllumajandus ja just sealt tuleb veganite liha asendav toit. Teraviljad, oad, sojaoad ja kõiksugu muud oad… – neid kõiki kasvatatakse hiigelsuurtel eluvaestel põldudel suurte masinatega. Isegi Indias, kus on palju taimetoitlust olude tõttu, peetakse ikkagi loomi, kes on seal ökosüsteemile ja inimestele omal moel abiks. Veist ei sööda, aga piim on seal au sees. Seesama veis väetab seal mulda ja sööb rohtu – aitab mullaelustikku hoida.

Kas taimetoitlus/veganism saaks toimida?

Oma loengutes toon välja, et taimetoitlus on tõhus kui see:

    1. Baseerub kergelt töödeldaval toormel, mis kasvab koduaedades;
    2. Ülejäägid, eriti inimese omad, lähevad tagasi mulda;
    3. Me sööme toitu, mis kasvanud me lähedal (ilma suurte transpordikuludeta).

Kõik need eeldused peavad korraga töös olema, et taimetoitlus võiks ökoloogiliselt ja permakultuurselt loogiline olla. Ent juba esimene mõte ei lähe kokku veganismi eetikaga – väiketalud. Teine asi – inimese kaka peab hakkama mulda toetama ja ringluses osalema. Talud kui väikseimad toimivad tootmisüksused ilma sellega pikas perspektiivis ei toimiks praeguste teadmiste kohaselt. Ja kolmandaks tuleb toit saada enda lähedalt kätte, mis tähendab ilmselt muudatusi menüüs ja toidulaual. Kaugelt kohale veetud toiduained ei ole ökoloogilises mõttes paremad kui lähedalt väiketalust saadud kodumaine toit (muuhulgas loomne), aga veganismi eetika ei paista seda jätkuvalt toetavat.

Minu kogemus veganismiga

Võibolla on vegan.ee lehel esitatud veganismi eetika kuidagi puudulik või tagurlik ja minust on veganismile ülekohtune sellele lähtudes oma arutelu üles ehitada. Aga kui nad seda ei mõtleks, siis nad seda ju ei kirjutaks? Laias laastus sellise kogemuse olen ma ka ise veganismiga saanud. Olen ka nooremana otsinud viisi, kuidas maailma päästa ja kui ma veel permakultuurist midagi ei teadnud, tundus toitumine üldse väga suure teemana. Isegi kui esimene laps oli juba sündinud, oli meie pere toitumisvalik suures osas veganismi poole. Vahest harva külas ja sugulaste juures võtsime lihaampse ka, aga ise koju ei ostnud. Kui me siis juba kahe lapsega aastaks Rootsi elama läksime ja Malmö lähistel asuvates rikkaliku valikuga poodides saime käia (kõiksugust eksklusiivset vegan-ökotoitu hankimas), pidime aga hoopis tegelema sellega, et me vanima lapse nahk hakkas näitama märke, et meie toidulaud talle ei sobinud. Kaevusin taas toiduteooriatesse ja pidin edasi liikuma taimetoitlusest, sest ilmselgelt see ei töötanud enam meie jaoks. Kui avastasin, et kehad võivad olla tundlikud teraviljadele ja ka ubadele, sest neis leidub omajagu fütotoksiine (sest üheaastaneseeme tahab tervelt uuesti mulda saada ja kasvama minna) jäi sel hetkel sisuliselt pildile vaid midagi paleolaadset. Kogu perega puhastasime oma kapid teraviljadest (jagasime sõpradele) ja hakkasime otsima kvaliteetset liha ja köögivilju ning jätsime siiski menüüsse ka omajagu puuvilju.

turning torso, malmo, malmö, building, architecture, sweden, skyscraper, torso, tower, calatrava | Pxfuel
https://www.pxfuel.com/en/free-photo-xtlqh

Sellesse aega kuulub ka üks eredamaid selleteemalisi mälestusi, nimelt Malmö ökopoodides käimisest. Seal oli üks suur ökopood, mis oli vegan – liha seal ei müüdud. Selle asemel oli pool poest täidetud külma valgusega kumavate ja undavate sügavkülmutatud toodeid täis külmkappidega, mis sisaldasid peamiselt erinevaid sojatooteid, rohkem ja vähem pihvide ja viinerite kujudega. Seal poes ei olnud head tunnet ja mu käsi ei tõusnud selle kraami järgi. Paleo järgi muidugi pole soja ka eriline toit. Teine ökopood oli värskes ja modernses linnaosas mere ääres maamärgi “Turning Torso” esimesel korrusel. Sealses ökopoes keedeti kohapeal puljongit ja valgetes kitlites lihunike nina all oli lai valik maheliha, isegi organeid jmt, mida tavalisest poest tänapäeval nii kergesti ei leia. Hämmastaval kombel oli seal palju rohkem elu ja elavust. Inimesed olid rõõmsad ja valik oli igas mõttes suur. Tunnetuslikult eelistasime perega edaspidi just seda ökopoodi. Isegi kui me liha veel oma menüüsse polnud liitnud. Kui muidugi kitsalt veganismi mõttest lähtuda, oleks sealt poest ilmselt pidanud selg ees välja kõndima, pea vastikusest ja “laibaküllusest” plahvatamas. Ent selleks hetkeks elus (või siis pole kunagi olnudki) mu valikud puhtalt mõistuse kesksed.

Kokkuvõtlikult – laias laastus paleo toitumisega sai meie lapse nahk (ja ilmselt seedimine) toona korda. Hiljem on selgunud, et piimatooteid ei sobi kogu me perele (geneetiline eripära) ja ega paleogi neid ei toeta. Kui me oleks aga jäänud veganismi maailma ja leidnud, et teraviljad-oad ka ei sobi, siis oleks alles jäänud ainult suhkrud – puuviljad ja kommid ja ehk natuke rasvasid ka.

Mida veganid söövad?

“Vegantoidud võivad olla nii toored kui küpsetatud toidud, näiteks salatidsmuutidpastadsupidpraedkastmedküpsetisedahjuroadkoogidtordidkommidšokolaadidmäärded ja väga palju muud. Saadaval on ka vorsti, viineri, kotleti, juustu, piima, jogurti, jäätise, majoneesi jne maitseid ja tekstuure matkivaid taimseid alternatiive.” (https://vegan.ee/veganlusest/kesmis-on-vegan/)

Algatuseks on veganite toiduna küll nimetatud peamiste toiduainete grupid nagu teraviljad, kaunviljad, puuviljad, seemned, pähklid, marjad ja seemned, kuid näidete all kipuvad need vähemalt osaliselt minema kookideks, tortideks, kommideks ja šokolaadideks, mis pole tervisliku toiduna eriti arvestatavad. Eks vegan variandid muidugi püüavad seda olla, aga on olemas ju ka vegan Coca-cola…, mis ei päästa maailma ega inimesi suures pildis sugugi rohkem kui tavaline Coca-cola.

Muidugi rikastan ka mina oma toidulauda veganite maailmast pärit retseptidega, eriti kuna me pere ei tarvita piimatooteid, ja selle eest ma olen tänulik. Siiski leian, et lihtsalt “vegan” sildi alla mahutatav toit ei pruugi sugugi tähendada päästetud maailma ja tulevikulootust.

Kas probleem on meetodis?

Veganlus kui maailmavaade ei taha, et inimene kasutaks loomi ära. Mitte mingil moel. Isegi lambavilla pügamine ja siidiniidi kogumine on halvad. Aga äkki on küsimus selles, kuidas seda teha? Tehaslikud farmid, kus keegi ei pööra tähelepanu loomale kui indiviididle ning kus kogu aretustöö on suunatud aina suuremale kasumlikkusele, on tõesti koledad, muuhulgas ka planeeti hävitavad. Samas ei näe veganlus lahendusena ka väiketalupidamist, kus meetodid ja loomade heaolu on hoopis teisel tasemel.

Kas veganlus ei näegi vajadust koduloomade järele? Siis poleks meil enam lambaid, kitsi, veiseid, hobuseid, sigu, kasse ega koeri… neid kõiki on inimene justkui enda kasu järgi aretanud. Jah, nende eksistentsi saab vaadata vaid lõppematu kannatuste ahelana inimmõtte teenistuses, kuid võib vaadata ka teisiti – et need loomad on inimestele siin planeedil abiks tulnud – nende loomade abil saab arendada südamlikkust, nendega saab suhelda ja tunda neid oma pereliikmetena. Minu vanavanaema võttis maalt olude sunnil asulasse kolides kaasa oma sea ja kasvatas seda keerulistes oludes edasi niikaua kui sai. Tal oli oma seaga suhe. Vanaisa on rääkinud pisarsilmil nende hobusest Stellast, kes oli ilus ja tugev loom, kelle päästmiseks veetis vanavanaisa metsas terve suve, et seda hobust ainult teise maailmasõja ajal sõjateenistusse ei võetaks… aga nõukogude võim ei suutnud oma kollektiviseerimise tuhinas sellist võimsat looma ära toita ja see suri köite otsas rippes olles nälga. Paradoksaalsel kombel nuttis mu vanaisa taga seda esimese Eesti aegset taluelu, kus loomade abil toideti end ära, armastati ühaegu seda emist ja tema põrsaid kui ka suitsusaunasinki, mis neist samadest põrsastest saadi. Kuidagi mahtus nende inimeste sisse suur armastus elu kui ka surma vastu. Surm oli elu osa, palju rohkem kui praegu.

Veganluse kohta lugedes tekib ettekujutust linnainimesest, kes mõtleb, kuidas maailma aidata ja satub oma mõtetega aina keerulisemasse puntrasse ning loodab lahendust leida sellest, et ta teeb kõike nii õigesti kui vähegi võimalik. Kasutab oma linnas teenitud kõrgemat palka selle jaoks, et osta eetiliselt toodetud toitu ja riideid. See pole probleem, et toit tuleb teisest maailma otsast ja on kasvanud monokultuuridena, sest see on paljude veganismi alustaladeks olevate toiduainete paratamatu ökoloogiline reaalsus. Üheaastased teraviljad ja köögiviljad, mida intensiivpõllumajanduses kasvatatakse, on spetsiifilise aretustöö tulemusena ootel oma taimekaitse ja väetiste järele. Väiketalud on need, kus hoitakse pärandseemneid ja tegeletakse oma mullaelustiku putitamisena. Ja kus üldse mõeldakse selle peale. Veganlus tundub andvat portsu “õigeid” mõtteid ja tegusid, mille abil tunda end hästi, aga tegelikult mitte tunda loodust ja seda reaalsust, mis meie ümber on olemas. Keda ja mida ma oma rahaga toidan? Kas kõik maailma inimesed saaksid nii elada ja mis jääks siis järgi planeedist?

Ma olen pärit maalt, elanud seal ka koos oma lastega ja käinud külapoes varumas seda, mida oma aiast ei saa. Maapoes ei ole vegan-juustu ega mittemädanenud avokaadot, quinoad ega ökokomme. Kui tahaks neid asju, tuleb neid tellida kaugelt ja veel kaugemalt ning käia välja rohkem raha. Selleks, et Sul maal oleks rohkem raha, tuleb mõelda, milliseid ressursse müüma hakata – kas loodusressursse või enda ressursse. Üldiselt viiakse just maalt minema metsad ja põldude mullad, maavarad ja mõned nutikad väärindustooted… kui elada linnades, siis ei pane seda niiväga tähele. Puhkusele minnes on nõme, kui tee ääres enam metsa ei kasva. Aga mille arvelt maainimene siis nii rikkaks peaks saama, et osta kallist vegantoitu ja päästa maailma?

Kui veganluse puhul oleks küsimus selles, kuidas me toitu kasvatame (muuhulgas loomi), siis oleks lihtne, sest permakultuur ja taastav põllumajandus võiksidki olla lahenduseks. Ent nagu juba on kirja saanud, ei ole sobilik ka terviklik muldi taastav väikepõllumajandus.

Kas veganlus kardab surma ja tapmist?

Mulle esitatud küsimuse juurde tagasi tulles – kas eksisteerib ökosüsteem, kus üks liik vangistab teise ja neid siis tapab? Lisaks tuli enne need loomad ka välja aretada.

Selleks, et näiteks hunt saaks kitse ära süüa, ta teatud mõttes tõesti vangistab selle kitse, piirab tema liikumisvabadust ja seejärel tapab kitse ära. Selleks, et nematood saaks bakteri ära süüa läheb ta selle bakteri juurde ja neelab alla. Bakter on nematoodi sees vangis, kuni on ära seeditud. Kui kõike inimeste maailmast vaadata, siis kõlab väga julmalt – vangistamine ja tapmine. Ökoloogia poole pealt tajun seda pigem aineringlusena, justkui teatava ohverdusena, et suurem Elu saaks jätkuda.

Kui poleks hunte (Yellowstone’i huntide eksperimendi kohta on omajagu materjali), siis läheks ökosüsteem paigast ära. Kitsed hävitasid jõekaldad (keegi ei ajanud neid kunagi minema), sealt kadusid koprad ja kindlasti toimusid muudatused ka kitsete populatsioonide sees. Hundid teostavad looduslikku valikut – söövad ära neid, kes on haiged, nõrgad ja kelle geenid justkui ei peaks edasi liikuma ajas, paljunema. Looduslik valik leiabki aset ärasöömise, nö tapmise kaudu.

Infographic: Wolves Keep Yellowstone in the Balance | Earthjustice
https://earthjustice.org/features/infographic-wolves-keep-yellowstone-in-the-balance

Me inimestena kipume vaatama kõike inimeste mätta otsast (see on ju loomulik!). Nii nagu täiskasvanutena loeme õõvaga muinasjutte, kus on igasugu ärasöömisi, vere voolamist ja muud hirmsat, aga lastena ei tajunud me seda sellisena. Ma armastasin muinasjutte ja minu fookus oli nende puhul selles kõikide võimaluste maailmas, õpetussõnadel ja lugudel.  Ehk võib olla, et veganismi näol on inimene iseenda suhtumise ja vaatenurga laiendanud kõige elava peale, nähes probleemi selles, kui keegi surma saab.

Juba eelmises lõigus tõdesin, et veel sadakond aastat tagasi oli elu ja surm loomulikumad ja igapäevasemad nähtused. Praegu on iga surm katastroof ja tundub, et ka veganism annab hoogu sellele mõtlemisviisile. Sellest räägib praegune viiruskriis ja ülemaailmsed piirangud – et jumala pärast ei sureks ära ükski inimene, kes veel pole ennast vaktsineerinud. Kus on siin vabadus? Äkki vangistab muuhulgas veganluse mõte meid siin maailmas, kuhu on korraga alles jäänud ainult õiged ja täiesti valed teod ja ühtegi valet asja ei tohi enam valida. Kas see on vabadus?

Mida kirjutas Bill Mollison taimetoitlusest?

Üks huvitav aspekt, mille peale ma polnud varem osanud mõelda, tuli selle teemaga seoses Bill Mollisoni kirjutatud klassikast, permakultuuri disaineri manuaalist. Nimelt toob ta välja ökoloogilise tõsiasja, et enamik Maast on kaetud inimese jaoks mittesöödavate taimedega. Kitsed, jänesed, lambad, kalad ja teised loomariigi esindajad muudavad selle ka meile söödavaks – salvestavad ressursse. Kui me soovime toita taimetoiduga aina kasvavat rahvastikku, peame kasvatama aina rohkem neid taimi, mida inimesed ka süüa saavad. See tähendab, et me eelistame ainult inimesi ja välistame teised taimed ja loomad, keda me ise ei söö. See tundub justkui vastupidine sellele, mille poole veganlus esimeses mõttes püüdleb.

Taimetoitluse/veganluse baasiks on teraviljad ja kaunviljad, nt ka soja. Paljude nende taimesortide patendid kuuluvad korporatsioonidele, need taimed kasvavad vaid viljakatel muldadel, kuid kasvatamisega kaasneb praeguste meetoditega erosioon ja muldade kadumine; nende taimede kasvatamiseks hävitatakse metsasid (ja vihmametsasid) ja elurikkaid alasid. See on samuti ökoloogiline reaalsus. Veganism ei aita kaasa elurikkuse püsimisele, vähemalt sellisel viisil nagu seda praegu reklaamitakse ja sõnastatakse. Kõlab rohkem nagu rohepesu ja -pööre.

Siinkohal üks artikkel vegan permakultuuri kohta, mis küll vihjab ära, et tegemist on linnaelanike mõtetega ja tegelikult sisaldab eneses loomade pidamist (ja väiketalundust): https://pipmagazine.com.au/nurture/vegan-permaculture/

Minu praegused valikud

Ma ise tean, et minu mõte on aja jooksul palju muutunud, tänu kogemustele ja eluseikadele, mis on ette tulnud; tänu inimestele ja aruteludele ja lugemistele ja ka enda tajude teravdamisele ning enese vabastamisele ettekujutustest, mis on muutunud piiravaks. Praegu olen ma sealmaal, kus kõlan kokku sellega, mis on võimalikult terviklik ja kohane sellel planeedil toimuvaga. Muidugi ma otsin lahendusi, kuidas elu siin planeedil saaks jätkuda koos kogu elurikkusega, mida me saame imetleda. Ma näen neid lahendusi looduse järgi toimimises, looduse võimalikult põhjalikult tundma õppimises ning enda harjumuste ja vaadete muutmiseks kohasemaks sellega, mis siia planeedile mahub. Ma tunnen tohutut tänutunnet ja austust looduse suhtes, mis lubab meil, inimlastel, siin planeedil nii paljut õppida ja teha seda armastuse kaudu. Loodus ei tule ja ründa meid otsesõnu, isegi kui me teeme midagi julma. Ent loodus annab siiski võimaluse õppida oma vigadest. Teeb seda palju targemalt ja heasüdamlikumalt kui me kunagi ise oskaks. Kui tahta ise looduse moodi olla, ei saa halvaks pidada ka seda, kui looduse sees on loomulik surm ja aineringlus, mis tähendab ka ärasöömist ja selle juures tänulikuks jäämist.

Kui me perega hakkasime pärast aastaid taimetoitlust vaaritama lihatoite, sain eneses uue suhte surmaga. Saavutasin suurema kontakti selle loomaga, kelle surm aitas elada meie perel. Enne seda, nö veganluse mõtte sees, mõtlesin sellest, kui halb on, et loomi peetakse ja et neid ei ole mulle kuidagi vaja. Tegelikult oli suhe kaugem ja vähemisiklik. Uuesti liha sööma hakates tajusin nii meie esivanemate kui ka näiteks indiaanlaste suhet oma jahiloomadega – enne jahti tehti rituaalide käigus kokkulepped inimeste ja nende loomade vahel, kes oma elu andsid. See on suhestumine ja lähedus, ühendus elu ja surma ringiga.

Praeguses elus, kui ma söön liha, valin seda võimalusel just väiketaludest, kus loomad on saanud elada karjadena looduses, süües seda, mis neile meeldib ja teha seda inimeste kaudu, keda saan näha ja kellega suhelda ja kelle süda on minu taju järgi õiges kohas. Valin metsloomade liha ja seda jahimeeste käest, keda ma tunnen. Valmistoodete puhul otsin neid tootjaid, kes valivad toorainet ja toodavad võimalikult puhtalt ja kodumaiselt. Me pere ei söö igal toidukorral liha, vahest päevi ei söö. Ma ei tea, mis -ismi alla see käib ja ma ei tahagi ennast defineerida. Toimin nii nagu pean praegusel hetkel parimaks võimalikuks. Lastega peres on palju detaile, millele igapäevaelus tähelepanu pöörata. Ja ma tean, et me ei tee täiuslikke valikuid igal hetkel. Mõnikord on kõht nii tühi, et tuleb amps võtta tanklast või võtta vastu see, mida pakutakse või mis on kõige lähemal. Ka sellist valikut tuleb armastada, mitte endale nuuti anda siis, kui tegin midagi justkui valesti.

Arvan, et meie ühiskonna suurim väljakutse ongi polaarsus, õige ja vale ja lõhe nende vahel. Näen, et sillaks ja kolmandaks valikuks on armastus ja tervikutaju. Loodus, ökoloogia ja permakultuur ja vaimsed praktikad aitavad mul näha suuremat pilti ja astuda eemale võitlustest ja vastandumistest. Yin-yang märk on hea meenutus – valge sees on tilk musta ja musta sees tilk valget.

Kui ma ütlen oma loengus, et vegan ökosüsteemi pole olemas, siis…

… tahan ma välja astuda ilmselgetest polaarsetest definitsioonidest. Veganism on minu arvates liiga kitsas ja piirav mõttemudel, mis tekitab mõtetesse õiged, veel õigemad ja valed valikud. See on vastandumise tee – räägib sellest, mis on halb. Ent kuidas armastada seda, et on loomi, kes surevad meie praeguste valikute tõttu? Kuidas armastades liikuda edasi paremate valikute poole, mitte materdades neid inimesi, kes ei ole osanud veel järgmisi valikuid teha, neid õigemaid? Kuidas näha ja leida viise, kuidas inimene saab olla elurikkuse taastaja ja õhust süsiniku püüdja? Permakultuur tegeleb lahenduste otsimisega, permakultuuri eetika on elujaatav ja hoolivusele keskenduv, ökoloogilisele reaalsusele põhinev.

Permakultuuri sees otsitakse viise, kuidas katta toidulaud püsikute kasvatamise abil (pähklid ja muud toidusalu taimed), kuidas taastada loomade abil mulla elurikkust ja kuidas teha seda kõike ka sotsiaalsel tasandil nii, et me kõik oleksime hoitud. Intensiivtootmine ja anonüümsetes suurlinnades elamine ei ole siinkohal lahendused, vähemalt mina ei taju neid sellistena ja seda ei tee ka paljud teised mõtlejad-kirjutajad, kes on oma elud pühendanud lahenduste nägemisele.

Restoration Agriculture - Hörbuch Download | Mark Shepard | Audible.de: Gelesen von Jonathan Todd Ross
“Around the globe most people get their calories from annual agriculture – plants that grow fast for one season, produce lots of seeds, then die. Every single human society that has relied on annual crops for staple foods has collapsed. Restoration Agriculture explains how we can have all of the benefits of natural, perennial ecosystems and create agricultural systems that imitate nature in form and function while still providing for our food, building, fuel and many other needs – in your own backyard, farm or ranch. This book, based on real-world practices, presents an alternative to the agriculture system of eradication and offers exciting hope for our future.” https://www.goodreads.com/book/show/16441733-restoration-agriculture

Ökosüsteemi, mis välistab teiste liikide teineteisepoolse ärasöömise ja sildistab surma vangistamiseks ja tapmiseks, ehk vegan-maailmakäsitlust, ei pea ma toimivaks reaalsuseks ja sihiks, mille poole püüelda. Ma ei näe seda terviku tajumisele suunatuna, vaid kohati isegi globalismi mõtte õigustusena, seda globalismi negatiivses tähenduses. Samas, ei taha sellestki teha tumedat deemonit ja näen veganlust kohati tööriistana, mis aitab loomade praeguseid pidamisviise paremaks muuta ja inimeste toidulaudu uute retseptidega täiendada.

Aga need kõik on vaid mõtted. Terminid, nende seletused, mis on paratamatult piiratud ja siis nende võrdlused ja püüdlused sellest kõigest aru saada. Elu on suurem ja terviklikum ja selle adumisega ma tegelen, nii permakultuuri endasse imendades kui ka vaikust ja võimalikkuse ruumi enesesse puhastades. Võibolla ei tohiks panna ühte lausesse termineid vegan ja ökosüsteem ja sellisel juhul ületan piire. Vast on selle kirjatükiga tekkinud vähemalt selgem arusaam, mida ma mõtlen, kui seda ütlen.

Praegu olen omadega siinmaal, võibolla natuke mujal kui sõnadesse sai, sest sõnad püüavad kirjeldada miskit suuremat, aga pole alati kõige täpsemad. Olen varem arvanud muudki ja küllap juhtub elus veel nii mõndagi, mis suurt pilti avardavad.

Aitäh küsija! Olen saanud keskenduda mõningatele baasküsimustele. Arvan, et tegelikult on meie sihid ja tunnetused lahenduste kohta sarnased. Tahaks eest ära võtta sõnad, mis tekitavad piiranguid ja vastuolusid ja avardada sfääre sõnade ja mõistete vahel. Kõige suurem töö on ikka iseenestes ja oma mõtete/tunnetega meil vaja ära teha, sellest edasi on kõik juba lihtne.

 

 

17 Comments

  1. Rolf Saarna

    Sea artikkel on hästi kirjutatud. Pole spetsiesismi terminit varem kuulnud. Vikipeedia artikli põhjal sõnastatakse, et spetsiesism puudutab eri liiki isendite kohtlemist (https://en.wikipedia.org/wiki/Speciesism). Kas veganite poolt tarbitavad taimed ei kuulu eri liikidesse? Selle definitsiooni järgi peaksid veganid tarbima ainult inimesi ning nende produkte, tegelema kannibalismiga?
    Tundub, et spetsiesismi termini kasutamine või sõnastamine ei arvesta ikkagi selle mõiste tegelikku sisu. Võrdselt peaks kohtlema kõiki liike, nii taimi, kui loomi ning seeni, algloomi, baktereid ja arhesid. Vikipeedia artiklis kasutatakse ka sõna “individual”. Kas taimed ei ole “individualid”? Arvan, et see oleks lühinägelik mõelda, et taimed ei taha või neil poleks õigust paremale ning võrdväärsemale elule, kui loomad.

    • marianipermakultuur

      Ausalt öeldes see spetsiesismi termini sisse toomine ja selle vastu olemine on minu jaoks üsna keerulised loogilised “tehted” ja ma ei saagi täpsemalt aru, mis sellega saavutub. Igal juhul tundub jah kummaline selle termini kaudu osade liikide mittesöömise õigustamine ja teiste liikide söömisega jätkamine. Võibolla pole veganismi “eetika” ka midagi nii konkreetselt sõnastatut (vähemalt vegan.ee lehel), et saaks põhjalikku loogilist analüüsi teostada ja üldse täpsemalt aru, millega tegu on 🙂

      Üldiselt ma eelistan lihtsamaid lahendusi, mis tekitavad parema tunde eneses (nagu permakultuuri uurimine ja rakendamine) ja veganismi alustalades kaevumine paistab üsna piinarikas tegevus, mida igapäevaselt ette võtta ei tahagi 🙂

      Aitäh Sulle Rolf, et kaasa mõtlesid ja kajasid!

  2. Liina

    Aitäh Marian kõike seda kirjutamast! Nii naljakas, et ma olen korduvalt samale küsimusele pidanud vastama 🙂 ja samade argumentidega…..Veganluse surma eitus/pelgus ja elu reaalsuse mitte nägemine on minu jaoks tegelikult neist kõige enam esil praegu. Ka koroona aeg on surma kartuse ühiskondliku suundumusena väga ilmekalt välja toonud.

    • marianipermakultuur

      Tore, et kaasa kõlad! Minu jaoks on samuti see surma teema kõige tugevam ja olen nõus, et praegune aeg toob selle veel ühiskonnas nii suurelt välja. Kusagilt jäi silma mõte (vist isegi Elon Muski poolt), et ei peakski unistama, et inimesed igavesti elavad ja väga vanaks saavad – see ei peaks olema ilmtingimata sihiks. Ühiskonnas on hea, kui tuleb peale uusi mõtteid ja tegusid ja väga vanad inimesed ei peaks enam olema otsese võimu juures. Võibolla ta viitas USA presidendile 🙂 Samas on Ameerika põlisrahva kultuurist tulnud Vanemate (Elders) tarkuse kaasamine kogukondadesse ka väga ilus ja üllas mõte. Lihtsalt meie praeguses ühis/kogukonnakorralduses ei ole sellist asja/harjumust hetkel olemas. Surma läheduse saabumine võiks vähemalt teoreetiliselt tuua inimestele avaramat elutaju ja väärtuste muutumist, mis oleks jällegi tähtis osa teadmistest, mida rakendada.

      Ent senikaua, kui surma eest põgeneme me igal pool ja isegi langenud lehti peame vaenlasteks… on arenemisruumi veel palju! 🙂
      Jõudu Sulle!

  3. Kevin

    Ma saan pigem aru, et veganlus on eelkõige ebavajalike kannatuste vältimine (ehk mitte ainult surma, vaid ka valu, mida närvisüsteemiga loomad tunnevad) ja seega on ka spetsietsismi vastu võitlemisel esimene samm keskenduda loomadele (kellel erinevalt taimedest on olemas närvisüsteem). Lihtsalt seetõttu, et midagi peab ju ikkagi sööma, kui tahta 100% eetiliselt elada, oleks paradoksaalselt kõige loogilisem üldse mitte elada… Seega ka see intensiivmajanduse ja väiketalude võrdlus — mõlemad on ressursikulukad oma erineval viisil. Vegan.ee lehe põhitees näib olevat, et ei saa väita, et väiketalude pidamine poleks üldse problemaatiline, seega on vähim, mida teha saame, loomapidamise lõpetamine. Vähemalt nii saan mina aru. Ressursside osas veel, et loomade tarbimise lõpetamisel vabaneb ju nii varem nende toidu kasvatamiseks läinud maa kui nende pidamiseks kasutatud maa-ala — massiline loomatööstus lülitatakse lihtsalt toiduahelast välja. Need loomad ja liigid jäävad ikka alles, lihtsalt väiksemal skaalal ja loomulikumalt jaotatult. Ja eks kiskjad söövad ikka oma toitu, lihtsalt — nagu vegan lehelt välja tõid — inimene on jõudnud sinnamaani, kus oma ülejäänud eetika ja moraaliga vastavalt enam ei peaks loomseid tooteid tarbima. Oleme lihtsalt sellised :).

    • marianipermakultuur

      Tere Kevin!
      Kui veganite parim lõppjäreldus oleks, et polegi üldse loogiline siin planeedil elada…, siis on paradoksaalsel kombel veganid ise kõige rohkem surma poolt. Ma ei tea, kuhu selle mõttega ainult jõuda. Veganluse seees vist on küll see mõte ka, et ei tasuks lapsi saada…?
      Kui loomapidamine lõpetada, siis ei jää ju koduloomad enam alles. Kui pidada loomi ikkagi edasi selleks, et nad karjataksid maid (nt niidukooslused) ja taastaksid mulda ja väetaksid maad…, siis võib üks paduvegan leida, et see on ikkagi kellegi “kasuks” ja see pole eetiline. Kuhu piir tõmmata? Kuhu tõmmata piir sellega, et keda on eetiline teiste liikide esindajatest veganite arvates siis tappa ja vangistada ja keda mitte? Mina ei tahaks olla selles nahas, et tegelen pidevalt selle piiri uurimisega ja sellepärast tundub mulle lihtsam mitte ennast defineerida vegan-maailmavaate järgi.

      Mida öelda siis neile pärismaalastele, kes toituvad väga suures osas loomsest toidust (nt põhjaalade rahvad?) ja on üldse elus tänu sellele. Kas nad võiksid ka välja surra? Ja ega siin Eestiski…, olen näinud väga kuivetunud veganeid, kelle mõte on kõva, aga keha ei kanna. Kurb on seda näha, sest elujõud hääbub. Ainult kõva idee najal lõpmatuseni püsti kõik ei püsi. Ja kehad on erinevad, mõnedele sobib see rohkem kui teistele.

      Eetika olgu ikka suunatud positiivsele – nagu permakultuuri oma – hoolimisele. Nii Maa (looduse), inimeste kui tuleviku eest. Mitte millegi vastu olemisele, sest siis on sealjuures päris raske hoolida neist, kes teevad teistsuguseid valikuid kui ise. Ja ehk me inimestena alati ei mõista, kuidas suurema pildi jaoks parem on. Või äkki pole halb ka üdini halb, sest aitab aru saada, mis on hea?

  4. Vegan

    Veganic gardening, stock-free farming, vegan permaculture jne on mõned märksõnad, millega edasi minna. Ilmselt pakub rahuldust kõiki veganeid teadmatuteks linnainimesteks sildistada, aga su enda eluviisi raames toimetavaid veganeid on ka olemas, rääkimata muidugi üha suurenevast hulgas loomakasvatajatest, kes on veganiteks hakanud.

    • marianipermakultuur

      Tere tundmatu Vegan 🙂
      Olen jah kursis, et katsetatakse vegan permakultuuri ja aiapidamise jmt-ga ka. Minu huvi selles artiklis oli vaadelda neid maailmavaateid nii nagu nad ennast kirjeldavad ja välja tuua piirangud, mis sellise defineerimise taga peituvad. Ökosüsteem ei ole ikkagi vegan, ükskõik kui veganid inimesed tahaksid olla.
      Minu huvi pole sildistada, kirjutasin lihtsalt enda kogemusest (ja ka mineviku-endale näkku vaatamisest), kui ma veel polnud kaevunud nii sügavale sellesse, kuidas muld toimib ja kuidas seda taastada. Kui loomakasvatajad on veganid, siis tegelikult nad on laiendanud enda jaoks veganismi mõistet ja nad ei saa väita, et nad 100%-liselt elaksid kõikide veganismis toodud põhimõtete järgi. Küllap oleks materjali erinevatel veganitel omavaheliste vaidluste pidamiseks samuti. Iga koha pealt saab kinni võtta.
      Tahaks lihtsalt, et nii popp poleks olla millegi või siis suisa kõigi/kõige vastu.

  5. Vahur

    Sisuliselt saab permakultuuris ju välja lülitada ka loomsete väljaheidete kaasabi…Mesilaste ja muude putukate tolmendamine jääb ikka…Kui “vegan”see on.

    • marianipermakultuur

      Tere Vahur!
      Muidugi saab välja lülitada (või mitte sisse lülitada) suurte loomade väljaheidete kaasabi. Näiteks komposteerida. Aga seal on kõva ärasöömise ja surmapidu ikkagi käimas. Väiksemad loomad lihtsalt. Ja kui jõuda skaaladeni, kuhu ise enam oma käruga ei jõua, siis tulevad ikkagi loomad appi. Või siis süsinikupõletajad traktorid. Kui tahaks tervikumat lahendust, on lihtsam appi võtta need, kes on loodud seda tööd tegema selles ökoloogilises teatris. Kuna inimene on praeguses hetkes Maa “karjane”, siis tema aru määrab, mis tehtud saab. Ja sellest on mõjutatud ka tulevik.
      Kui mesilased ka halvad on veganite jaoks (mesi vist on?), siis kodumesilasi poleks enam nii palju ja veganid peaksid ise tolmeldama hakkama… või siis hiinlased (nagu nad juba teevad). Ma pole kindel, et tasub selle poole sihtida.

  6. Vegsn

    Kui loomakasvataja on vegan, siis ta loomulikult ei kasvata enam loomi. Pidasin silmas neid, kes on varem kasvatanud ja tapnud, aga siis otsustanud, et enam ei soovi olla osalised loomadevastases vägivallas. Neid on üha rohkem.

  7. vegan

    Psühhopaatia: “Kui me perega hakkasime pärast aastaid taimetoitlust vaaritama lihatoite, sain eneses uue suhte surmaga. Saavutasin suurema kontakti selle loomaga, kelle surm aitas elada meie perel. Enne seda, nö veganluse mõtte sees, mõtlesin sellest, kui halb on, et loomi peetakse ja et neid ei ole mulle kuidagi vaja. Tegelikult oli suhe kaugem ja vähemisiklik. Uuesti liha sööma hakates tajusin nii meie esivanemate kui ka näiteks indiaanlaste suhet oma jahiloomadega – enne jahti tehti rituaalide käigus kokkulepped inimeste ja nende loomade vahel, kes oma elu andsid. See on suhestumine ja lähedus, ühendus elu ja surma ringiga.”

  8. vegan

    Mugavus muudab inimese meeleheitlikult leidlikuks. Peaasi, et ei peaks piinamisest ja tapmisest loobuma.

    • marianipermakultuur

      Paistab, et fikseerunud mõte õiglusest muudab inimese kurjaks. Isegi ilma ühtegi looma tapmata. See tundubki veganismi kõige tumedam külg.

  9. Anneli

    Aitäh, et teemat lahti harutasid.
    Jäin seda kirjatükki lugedes mõtlema, et igasugune inimese väljamõeldud teooria, isegi kui see on põhimõtteliselt õige ja hea, kipub väga järjekindlal rakendamisel mingil hetkel muutuma iseenda paroodiaks või mingites detailides jaburaks. Et kusagil tuleb justkui ette mingi loogiline piir, kust edasi minna pole enam mõistlik. Piiri tõmbamine aga eeldab lisaks mustale ja valgele ka halli varjundite nägemist ja oskust otsustada, aga otsustamine on keeruline.
    Inimese häda on võibolla suuresti selles, et ta on küll iseenesest võimeline nägema süsteemi, teisalt aga on kogu süsteemi hoomamine ka keeruline. See lõpeb siis tihti süsteemi osa pinnalt terviku kohta pealiskaudse järelduse tegemisega. Ka ei ole mõtet teistele liikidele omistada inimese leiutatud kategooriad, nt eetilisus. Näiteks on suur osa ökosüsteemi suhteid sümbiootilised, aga loomad, taimed, seened ja bakterid ilmselt siiski ei tegutse Kanti kategoorilise imperatiivi järgi, vaid puhtast omakasust ehk enesealalhoiuinstinktist. Teiste süsteemi osade kasu ühe tegelase tegevusest näeb kõrvaltvaataja, inimene. Kes seda siis ka interpreteerib, kas ärakasutamise või koostööna, sõltuvalt maailmavaatest või millest iganes. Tolmeldajal või nematoodil sellest ükskõik.
    Kusjuures, nematoodidest rääkides tuleb meelde, et on parasiite, kes sätivad ennast elama elusa peremeeslooma sisse, mis lõpeb mõne aja pärast viimase surmaga. Nt nematoodid leinasääsklaste elusates vastsetes või sipelgaid zombistavad seened. Inimese vaatepunktist väga õõvastav tegevus. Kristlased need tüübid ilmselt ei ole 🙂 Millegipärast pole me aga tormanud seal evolutsiooni korrigeerima.
    Ka dieedi juures võib olla kasulik evolutsiooni silmas pidada. Hiljutistest anatoomialoengutest on meeles, et kuna taimset ja loomset rauda omastab inimese organism erinevalt (evolutsioon), siis tekivad ainult taimsest toituval inimesel terviseprobleemid, aga paraku päris pika viitega, nt umbes viis aastat pärast loomsest toidust loobumist. Sellega võib seletada “värskete” taimetoitlaste kindlust oma valikutes ja paljude hilisemat tagasipöördumist segatoidule. Kasvavale organismile mõjuvad sellised katsetused ka veidi teisiti kui täiskasvanule. Pigem on oluline koguste ja tootmise viiside küsimus. Inimest võib kindlasti “aretada” ainult taimsest toidust kõiki vajalikke aineid kätte saama, aga ajaskaala selleks on ilmselt päris pikk.

  10. Veganic

    „Veganic“ on kombinatsioon kahest sõnast “vegan” ja “orgaaniline”. Toitu kasvatatakse mahepõllumajanduslikult, kasutades ainult taimseid väetisi, soodustades funktsionaalset bioloogilist mitmekesisust, nii et pestitsiidid pole vajalikud. Ei mingeid kemikaale, GMOsid ega loomseid võetusi üheski ahela osas.

    Kas keegi teab soovitada kedagi sellist head “veganic” inimest või ettevõtet ka Eestis (kellelt õppida ja kellelt aia-, põllu- ja metsavilju hankida)?

    Üha enam on toidutootjaid, kes lähevad loomapidamiselt edukalt üle inimtoiduks mõeldud kultuuride kasvatamisele – põhjused on eetilised, keskkonnaalased, majanduslikud jne.

    Häid näiteid on siin, kuidas vegan põhimõtted toidukasvatuses hästi toimivad:
    https://veganpermaculture.org/
    https://veganorganic.net/
    https://www.tolhurstorganic.co.uk/
    https://www.vegansociety.com/sites/default/files/GG%20Case%20Studies.pdf

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.