Vastust sellele küsimusele olen otsinud ma aastaid, kuid olen hoopis leidnud vastuseid. Nüüd on ehk selgem, et ühte õiget vastust ehk polegi. Tuleb teha otsus, mis sobib sellesse aega ja eluetappi ning paneb helisema kõige rohkem südameid.
Ükskord arvasin/me teadvat, et ikkagi on vaja maale minna, sest seal on puhas õhk ja lastel kõige toredam. Võtsime ette unistuse, et ehitame oma maakoju maja, niikaua lepime lähedase asula korteriga. Siis hakkas lähenema nende laste kooliaeg ja tuli peale aim, et kui nad saaks ise kooli astuda ja üldse saaks ka koole valida, oleks elu ikka parem.
Kolisimegi Tartusse. Supilinna. Natuke nagu küla maal. Aga siis tuli globaalne hullus ja lastega ei saanud enam isegi mänguväljakutel käia. Põgenesime maale ja nautisime vabadust. Kogusime hoogu ja hüppasimegi linnast minema, et viimaks see maja sinna maale valmis ehitada. Ikka põhust ja öko. Ja siis plaanisime ja ootasime ja… maailm kruttis ja krutib muudkui edasi end aina hullemaks ja korraga sai meile selgeks, et ehitamine on praegu keeruline, aina kallinev ja pikale veniv. Ja me peaksime sügise ja talve ja … teadmata aja veel vastu võtma selles asula korteris, kus elamise mõõt on juba ammu täis saanud.
Lastega pere puhul on koolil ka alati tähtsus. Maale uuesti sihte seades lootsime, et vast saab maakoolis ka täitsa hakkama, ongi rahulikum. Kuid. Kohalikus koolis ei taha lapsed enam käia, sest sealne külamentaliteet ei salli uusi ja suured hakkasid väikseid kiusama. Kuhu Sa ikka lohistad radikast kinni hoidva nutva koolialustaja. Koduõpe on küll tore ja võimalik ja vahest ainuvõimalik, ent ühel hetkel tundsin, et kolm last, majaehitus, üksinda (ilma külata) maal elamine, laste koduõpetamine ja palju aeda ja permakultuuri – seda kõike on ühele naisele ja emale veidi liiga palju… Saaks selle maja valmis, oleks lihtsam, aga küla ikkagi ei oleks. Auto ja aeg peavad alati valmis olema, et peagi saabuva teismeliseigade suhtlusvajadust ja maailma avastamist toetada.
Kuhu siis? Kus on lahendus? Kus on parim koht?
Mul (ja meil) pole kunagi õnnestunud teha täiuslikke pluss- ja miinus tabeleid, vaagida ja rahulikult ning pikaldaselt otsuseni jõuda. Pigem on väike osa endast alati valvel ja kui midagi jääb silma, siis õigel hetkel on tegu taga. Enam ei teagi, kuidas see täpselt juhtus, mis ajendas mind vaatama kinnisvaraportaali just selle piirkonna pilguga ning kuidas me üldse tulime selle peale, et mis meid antud olukorrast edasi juhatab. Igatahes ma nägin seda maja. Ja kui paari nädala pärast tilkus kohale veel taipamisi ja märke, näitasin oma leidu teistelegi. Läksime vaatama ja ütlesime kohe, et selle me võtame. Viisakuse pärast vaatasime kõrvallinnas ka teist maja, mis piltide järgi tundus viisakam ja suurem, aga koha peal saime aru, et see pole meile.
Vähem kui kuu pärast saime võtmed, võtsime vastu juhatused, keldrisse korjatud aiasaadused ning hoolikalt läbi kaevatud vihmaussirikka aiamaa (!) ning pole sellest hetkest peale enam öid mujal veetnud. Järgmisel nädalal (septembri lõpus) läksid lapsed uude väikelinnakooli ja tulid uudistega, et iga järgmine päev on huvitavam ja vahvam kui eelmine. Võõrastel tänavatel hommikuse udupäikesega rattaga sõites tabas mind korraga tunne, mida kogesin viimati Kanadas, Vancouveri saarel, Victoria linnas 12 aastat tagasi – tunne, et ma olen kohas, mis mulle meeldib ja et selles paigas asjad minu jaoks voolavad.
Kuigi kolimine ja oma elu kaosesse lükkamine on omajagu väljakutse, on uutes paikades ja tundmatutes tänavates alati midagi sellist, mis värskendab meelt ja teeb elu avaraks. Mida vanemaks saada, seda rohkem on kontides rahusoovi ja stabiilsuspüüet. Samas on tekkinud märkamine, et liiga palju paiksust, tüünust ja tuttavlikku teeb pisut uimaseks ja tardunuks. Teeb nii, et nagu ei tahaks enam muutuda. Maailm aga muutub pidevalt, eriti muidugi praegu – selleks, et ise elus püsida, tuleb samuti enesel muutuda lasta. Siis vähemalt ei muutu iseendale igavaks.
Mis nüüd saab mu aiast ja permakultuurist?
Aus vastus on, et täpselt ma ei tea. Õnneks on sügis ja aiauneaeg. Talv toob arutust ja elu loksub paika. Permakultuuriaia üks omadus võikski ju olla ise hakkama saamine. Näis siis. Avarmaa on alles ja kasvab edasi. Nüüd on mul lihtsalt veel üks aiake. Veidi üle 1000 m2 väikelinnaaeda toob ette uue paleti ja lähenemised. Ma rõõmustan nähes musta vihmaussidest kubisevat mulda ja tunnen, et kui lihtne on seal seemned maha poetada ja kasvamise ime nautida. Liivasest maast mulla loomine Avarmaal on mind karastanud, kuid vahepeal on väga kosutav kogeda ka teisi (kergemaid) võimalusi. Kui piirid on ees, läheb looming tihedamaks ja lahendused tulevad teised. Enam ma ei mõtle, et üks või teine valik on parem ja õigem. Et ainult maal saab teha õiget permakultuuri ja kindlasti tuleks ise kasvatada kõik toit. Kõike ühe eluga ei jõua. Igal pool saab luua elurikkuse oaasi ja igale poole on seda vaja. Nii keset intensiivmajandatud põllumaid kui inimestest kubisevaid linnatsoone.
Milline on hea elu?
Praegu ma tunnen kergendust, et me julgesime ühe suure unistuse lahti lasta. Maal elamine ja oma täiuslikus majas toimetamine ning aia kasvatamine tundub nii loogiline soov, mille poole püüelda. Permakultuuri mõtet edasi mõeldes võiks ju tahta olla täiesti isemajandav ja mis kõik veel. Samas on sellel oma varjuküljed. Maal on vaja kogukonda, mille osana on võimalik ja on ka endal tahtmist olla ja toimetada. Kui poed ja koolid on kaugel, on vaja külalapsi, kelledega saab mängida. Vaja on mõnda inimest, kellega koos saab nii mõelda kui teha. Mida vanemaks lapsed saavad, seda suurem on nende vajaduste mõju pereelule. Eelkooliealised on rõõmsad, kui saavad õues ringi joosta. Eelteismelised naudivad juba ka õpetajaid ja klassikaaslasi, iseseisvust oma asjade ajamisel ning raamatukogusid, huviringe ja sõprade sünnipäevi. Nii palju kui ma ka otsisin ja püüdsin mitmeid kordi naaseda oma lapsepõlve kodukanti, ei leidnud ma seda, mida vajasin. Kui ei saa muuta, on teinekord targem lahkuda ja minna sinna, kus pole samu võitlusi.
Jõudsin ka selle aususeni iseenda suhtes, et ma ei jõua kõike, mida ma suudan mõelda või millest unistada. Samal ajal kui loon koolitusi ja teen endale permakultuuri konte ja detaile selgeks, ei suuda ma pidada loomi ja rajada hektarite viisi kandvaid toidusalusid. Kui kirjutamine ette võtta, on ka selleks vaja rahu ja aega. Aeg küll venib ja on kihiline, kuid selle tajumiseks on tarvilik ise aeglust kogeda ja mitte igal võimalikul hetkel rabada tööd teha.
Hea elu on piisavalt lihtne
Praegu oleme perena valinud:
- väikese aedlinna, milles on ilu, toimivust (u 5000 elanikku) ja ühendust (rongi- ja bussijaam on 1 min kaugusel);
- väikese maja (u 80 m2 elupinda), mida jõuame renoveerida ja nutikate lahenduste korral elada nii, et igaühel on piisavalt oma ruumi, samas ka lähedust;
- paraja aia, kus on kandvad viljapuud ja marjapõõsad ning rajatud köögiviljamaa;
- taluturu ja poed (ka tööstuskaubad) jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel;
- kooli, mis inspireerib lapsi ja kuhu nad saavad ise ratta/tõukerattaga/jala minna;
- suure kivikeldri;
- kuurid ja kõrvalhooned;
- vihmaveetünnid;
- jõe ja järve läheduse;
- metsa- ja metsikuse läheduse;
- ahjukütte ja puupliidi;
- palkseinad (puit, mis on kasvama hakanud u 1800);
- värvid!
- suure pärna koduaeda – hindamatu väärtusega!
Looming rikastab
Igasuguseid kodusid on saada. Neid, kus kõik tuleb maha tõmmata ja neid, kus metsikuses on palju erilist leida. Nii aedades kui majades. Maja ja aed moodustagu terviku. Praegu rõõmustab mind eelmiste elanike pühendumine ja armastus oma kodu ja aia suhtes ning selle üle võtmine on tõeline kingitus. Siin on ka seda, mida puhastada ja välja viia, kuid palju on sellist, mis suunab end loomingulisemaks ja leidlikumaks. Põnev on edasi arendada taaskasutust ja väheses paljut näha.
Meie uues kodus on palju värve, mis saime kingituseks kaasa. Oma killuke Mehhikot on nüüd siinsamas, mustrites ja toonide jahmatavates kooskõlades. Isegi talvel ei muutu kõik kahvatuks ja kaameks. Ootan põnevusega selle mõju pimedamateile aegadele.
Kuidas teada, mis on parim?
Lõpuks ongi peamine see, et tuju on hea ja hommikuti on üles ärkamise tahe ning tunne, et elus ootab veel nii mõndagi vahvat ees. Kus see siis kellegi jaoks parasjagu on, on ilmselgelt isemoodi. Küll aga vaatan ma üksikuid põldude ja maanteede vahel asuvaid talukohti nüüd veidi teise pilguga – kaduma läinud hobuteede ääres elamine pole enam nii romantiline ega toimiv kui siis, kui need talud rajati. Tõusvate hindade ja teadmata piirangute ning otsasaamiste aegadel on hea, kui jõuab jala ja saab ühistranspordiga. Talutoitu on siin linnas kätte saada ka oluliselt lihtsam kui varem – Otse Tootjalt Tarbijale on elav ning kuna kõike ei jõuagi ise kasvatada, saab keldri head ja paremat täis laduda, minimaalselt korra nädalas. Üldse, kelder! Kui see nullist uuele majale ehitada, siis pole see ei kerge ega odav. Meie põhumajaplaanidesse see ei mahtunudki. Maakividest keldri saad siis kui rikkur oled.
Igal ajal on omad eelistused ja praegu olen ma rõõmus, et selline valik sai tehtud. Soovin otsustamise julgust ja oma mõtete muutmise kergust – kui seda kellelgi parasjagu vaja. Neile, kes omadega paigas – rõõmuga takistuste ületamist ja enesele mõnusa pesa punumist! Elu on protsess! Kõik ei peagi kohe olemas olema 🙂
Aitäh!!!!!! Selle postituse eest.
Väga inspireeriv lugemine tõesti. Ja need värvid on lummavad!! Kuid siiski on mul suur uudishimu teada saada, selle armsa linnakese nimi. Kas ütled? 🙂
Mul on nii ütlemata hea meel teie üle! See on nii pidulik ja armas kui keegi leiab päris oma Kodu siin maailmas. Kui küsida tohib, millises linnakeses võiks seda ilusat seinakunsti hea õnne korral silmata? See maja tundub nii värskendavalt tore ja värviline!
Meile on Haapsalu 15min autosõidu kaugusel ja see on minu jaoks absoluutselt maksimaalne distants. Laste trennid ja ka koolist tulemine käib tõesti autoga, mõnikord saame naabritega kaubale, väga harvadel puhkudel käime ratastega ka. Õnneks kohalik kogukond on sõbralik, natuke ehk liiga väike ja enamasti nokitseme omaette. Uude kohta minnes sa kunagi ei tea, kuidas võib minna, aga suuremas asulas saab seltskonda natuke valida. Kui ma peaks kunagi veel kolima, siis valikski ma just mõne armsa linnakese.. võibolla Lihula sest sellel on eriline ajalooline linnapilt ja ei ole ülejäänud perekonnast ka liiga kaugel.
Vastan Kertule ja Maarjale koos – ükskord tuleb see saladus niikuinii välja. Kuid tundub, et just see väike mõistatuseloor on pannud paljud kirjutama, küsima ja vastuseid otsima 🙂 Niisiis, Türi on see väike linn, kus kõik on käe-jala juures ja suurust tundub praegu päris parasjagu.
Lugesin ja mõtlesin, ka meie elule siin. Su sõnades on vahe tõde, mida on teinekord nii raske endale tunnistada. Elu on tegelikult tohutult üürike ja südamega tehtud valikud alati head ja õiged. Seda enam, kui pead otsustama ka laste eest, et nemad õnnelikud oleksid, nüüd ja tulevikus. Tunnen rõõmu teie valikust, aga samas ka kurbust, et meie vallast sai teist vaesem paik. Loodan samuti koos teiega, et Avarmaa saab üksi hakkama – ootab seni, kuni keegi teie lastest leiab oma kutsumuse seal. Sest aeg kaob kiiresti.
Aitäh Sven, et aru saad! Sellele kandile olen enda sees andnud mitu võimalust, kuid millegipärast ikkagi tundnud, et ei ole minul seal paigas õiget rakendust ega klappi. Lihtsalt ei jookse. Elu on tõesti liiga lühike, et kulutada seda seal, kus pole endas rõõmu ja võimalust teha inimestega loomingulist ja edasiviivat koostööd. Sest tegelikult on klappivad inimsuhted need, mis lisaks maistele asjadele nagu kodu ja töö, loovad päevade toreda tunnetuse ja võimaluse elus ka endast veidi väljapoole elada. Nende üksikute, nagu Sina, kellega oli tore mõtiskleda ja tegutseda, pärast oleks võinud ju seal ka edasi olla, kuid kõiki asjaolusid tervikuna arvesse võttes oli tarvilik astuda samm edasi. Õnneks on Eesti piisavalt väike, et siiski ühendust hoida!