Käes on külluse kogumise hetked – saagiks valminud seemned annavad uusi seemneid ja salved on täis kogutud päikesevalgust. Minu jaoks on see sügise saabumine kohale toonud rohkemat, kui ma oleksin osanud oodata. Midagi on saanud valmis ja tervikuks. Permakultuuri spiraalid – märgatavad mustrid näitavad oma tähendust ja jõudu.
EKA ringdisain
Augusti viimastel päevadel tegime suure hüppe – jätsime maha oma talvise varjupaigakorteri ning panime madratsid maha me värskelt õlitatud põrandatel. Järgmisel hommikul võtsin vastu Eesti Kunstiakadeemia ringdisaini magistriõppe kursuse, kes tuli rongiga Türile oma esimest kohtumist kogema. Kõik oli natuke habras, aga vahva ning lisaks toredatele kohtumistele valmis aeda aiavärav ja -rada. Katusepleki transporditoed said kokku ülejäänud lauajuppidega ning redelitel turnides ning ühist meelt leides on nüüd viinamarjadele ja teistele ronitaimede olemas tugi ning aiale üks uus struktuur. Teine töögrupp eemaldas ühe maasikapeenra ja asendas selle hakkega kaetud aiarajaga. Ringdisain – milline kõnekas nimi sellele kursusele ja ka minu jaoks märgiline, et üks ring sai just täis enne nende saabumist – kodu taas elamiskõlbulikuks loomise ring. Muidugi on see olnud ka ringdisainiline teekond ja see teekond aina süveneb. Ringist saab ühel hetkel ka spiraal. Äkki on kunagi erialanimeks hoopis spiraaldisain? 🙂
PDC – permakultuuri disaineri kursus
Aasta otsa valmistumist Eestis toimuva permakultuuri disaineri kursuse (PDC – permaculture design course) nimel saavutas oma lõpuspurdi septembri alguses ning 10-ndal septembril seadsin ma sihi Piisonifarmi (Wild Bison Saloon) poole Rakverest teisel pool. Kursus oli alanud eelmisel päeval ning saabusin juba esimesi kooskõlamärke ilmutava kursuse sisse. Minu teemadeks olid mustrid, püsivuse skaala, muld ja kaardid. Olin ühtlasi ka ainuke kohapealne eestikeelne (kaas)õpetaja ning vajadusel tõlkija. Kursuse põhiline õpetaja oli Cathrine Lovetand (Taanist), kel olid kaasas tema enda diplomiõpilased Simon ja Anne. Eesti poolt täiendas loodusehituse vallas kursuslaste teadmisi Sven Aluste.
Need päevad olid täis nii praktilisi kui vaimseid hetki. Sain südamerõõmustuseks õpetada grupis, kes on teinud erilise pingutuse, et koos kohal olla nii pikalt ja sellise pühendumisega. Sain kõneleda avatud meeltele ja meeltega, tunnetada olu ja leida sobilikke sõnu ning lähenemisnurki. Sain palju väärtuslikku tagasisidet, mis tekitasid minus tunde, et ma olen kõike permakultuuriaastate jooksul teinud tööd, mis on mind toonud just sellesse hetke, kus kõik korraga tundub nii õige. Mina olen õige selles hetkes.
Minu PDC
10 aastat tagasi sain Geoff Lawtoni esimesel online-PDC-l kätte oma diplomi. Minu kursus toimus minu jaoks ainumõeldaval viisil selles aegruumis – veebipõhiselt. Kursusel osalemise jooksul sünnitasin kodus oma teise poja, kolisime ühe kaheaastase ja teise kahekuise lapsega Rootsi, Malmö kanti, et mu elukaaslane saaks asuda õppima metsanduse magistriõppesse Alnarpis. Kursus tõstis minu maailmatunnetuse järgmisele tasemele, avastasin enese jaoks uutmoodi terviku läbitud ökoloogiaõpingutest, okeanograafiast, pedagoogikast, reisimistest ja siseotsingutest. Toonased (ja ka pisut hilisemad) kirjapanekud on siiani leitavad mu vanas blogis.
Tagasi Piisonifarmi. Sellele kursusele saabus külalisi ka Lätist ja nad tulid erilise toimingu käigus – nimelt tuli Ruta esitlema oma kümmet permakultuuri disaini, et seejärel saada kätte oma Diplom – rakendatud permakultuuri osas. Sellest uuest diplomiteemast peagi ka pikemalt. Kuid enne veel väike põige ja seos minu kunagise ja siis nüüdse PDC vahel. Koos Rutaga saabus ka Läti esimene diplomikandja, saksa päritolu Thomas. Thomas on tegutsenud selle nimel, et Lätis (ja Baltimaades) areneks ka välja tunnustatud permakultuuri praktikute süsteem, nö diplomisüsteem. Ta saatis enne kursuse toimumist meile (õpetajatele ja korraldajatele) ka omapoolse dokumendi neil teemadel ning kõige muu kõrval jäi mulle silma tema arvamus erinevate PDC toimumise viiside kohta. Nimelt märkis ta eraldi ära, et veebipõhiseid permakultuuri disaineri kursuseid (PDC) ta ei soovita. Mind see lähenemine muidugi puudutas 🙂 Õhtuses arutelus “õpetajatemajas” sai ka see küsimus lauale võetud ning jõudsin enese jaoks mõningate järeldusteni.
- Tõesti – füüsilise kohaloluga 10 päeva kestev kursus on kogemuse mõttes väga eriline ning nö sotsiaalne permakultuur, omavaheline suhestumine ja suhtlemine on suur osa sellest erilisusest. Väikeses grupis disaini tegemine paneb igas mõttes proovile ning annab väärtuslikke praktilisi kogemusi.
Üks disainigruppidest tutvustamas oma disaini – Anne marjakülluslikku õppeaeda. - Minu veebipõhine kursus oli väga hästi korraldatud – ma sain 6 kuu jooksul süveneda endale sobiliku kiirusega kvaliteetsetesse materjalidesse ja oma küsimustele vastuseid iganädalastes värskelt lindistatud videotes. Geoff Lawton on suurepärane ja pikaajalise kogemusega õpetaja, kelle visioon ja teod inspireerisid mind pärast kursust alustama omaenda praktilist permakultuurirada Eestis. See kursus andis mulle piisava hoo, et avastada teemasid, mis veebipõhise kursuse eripärade tõttu ei saanud võibolla piisavat tähelepanu toona, kuid praeguseks olen omal käel natuke jalgratast leiutanud ja enda ning oma kursusel osalejate jaoks loonud süsteemi, kuidas permakultuurile kui disainisüsteemile läheneda.
- Piisonifarmi PDC-l sain olla korraga nii õpetaja kui õpilane – tänu Cathrine’le ja tema diplomiõpilastele jõudis Eestisse Põhjamaade Permakultuuriakadeemia (Nordic Permaculture Academy ehk NPA) disainitööriistade pagas ning läbitöötatud arusaam permakultuuri disaineri teekonnast, sealhulgas võimalikust diplomiteekonnast. Taipasin enda jaoks, et olen kombanud midagi, mis kursusel sai mu enda jaoks palju selgemaks. Samas sain aru, et mu läbitud kursus ja sellele järgnenud katsetused ning õpetamised on mind viinud punkti, kus mul on, mida õpetada.
Cathrine, Simon ja Anne – meie tore õpetajatemaja kamp, kellega hommikuvalguses retk me Roosioru majast Piisonifarmini jalutada. - Nii veebipõhistel kui füüsiliselt ühes ruumis viibimisega PDC-del on oma tähendus ja vajadus. Ei saa must-valgelt väita, et üks viis on parem kui teine – nad on erinevad. Samas on kindlasti veebipõhiseid kursuseid, mis ei jõua päriselt kohale, hääbuvad ja vaibuvad ning ei anna piisavat tõuget ja kogukonnatunnet, et edasi liikuda sel rajal. Tuleb teha tark valik ning valida see kursus siis, kui enese jaoks on õige aeg ja olemas ka pühendumine ja aeg selle jaoks.
Selline näeb välja Põhjamaade Permakultuuriakadeemia PDC tunnistus – kuhu ka mul oli au oma allkiri lisada. Õpetaja ja õpilane korraga.
Permakultuuri diplomiteekond
Nii nagu põgusalt juba mainitud sai, on Eesti permakultuurimaailma jaoks avanenud uus horisont – vähemalt mina tajun seda nii. PDC läbimine on kui väravast läbi astumine – avanenud on uus maailm ja rada, mis on oma alguses. Kuidas edasi? Tuleb disainima hakata! Geoff Lawton ütles minu PDC lõppemise eel sedasama, et tee nüüd 6 tasuta disaini ja liigu sealt edasi. Ma hüüdsin selle mõtte toona blogis välja ja sain omale kohe “järjekorra ukse taha”. Mõned disainid muutusid konsultatsioonideks ja mõni sumbus kuhugi, kuid kogemused olid igatpidi väärtuslikud! Otsisin seda, et kuidas siis päriselt disainida, kuidas klienti küsitleda, lugesin erinevaid raamatuid ja katsetasin ühte ja teist. Aga nüüd!
Nüüd on meil võtta ette Põhjamaade Permakultuuriakadeemias (Nordic Permaculture Academy ehk NPA) tehtud tänuväärne töö, mis on liitnud kokku Suurbrittannia ning erinevate Põhjamaade kogemuse. Nüüdseks on olemas tugisüsteem alustavatele disaineritele ning ka maamärgid, mille poole liikuda. Nimelt on võimalik endale võtta diplomiteekonna mentor, kes vaatab tunnipõhise tasu eest üle Sinu 10 disaini ja annab tagasisidet. Teiste kaasõppuritega saab moodustada õppegilde, kus omavahel disaine põrgatada ja tõusetunud teemasid arutada. Suur väärtus on materjalidel ja teiste tehtud disainidel, millele saab diplomiteekondlane ligipääsu. Minimaalne aeg diplomiteekonna läbimiseks on 2 aastat alates PDC toimumisest. Lisaks toimuvad nii veebipõhised kui päriskohtumised erinevates riikides.
Ja mis kõige põnevam kogu selle teema juures – permakultuuri disaini saab mõelda ja rakendada palju laiemalt kui ma seni olin adunud! Disainida on võimalik näiteks oma diplomiteekonda, isikliku ja tööelu tasakaalu, aia veesüsteemi, kompostkäimlat, surnuaiaplatsi, heinamadratsit… ja miks ka mitte kohaliku omavalitsuse heakorraeeskirja 😉 Permakultuuri disain kui disainisüsteem on lihtsalt veel avaram kui ma oskasin senimaani ette kujutada… kuigi ma natuke ette kujutada oskasin küll (seosed õigusteaduse õpingutega) 🙂 Aga et disaini teostamiseks on eraldi igasuguseid põnevaid disainitööriistu – vat see oli mulle uudiseks ja uueks elamus-taipamiseks!
Eesti Permakultuuriühing
Igal kursuse hommikul leidis aset hommikuring, kus jagati ka elamusi-taipamisi eelnevast päevast. Selline praktika osutus väga toredaks viisiks võtta eelmine päev kokku ning otsida leitud ivasid. Kursuse viimase päeva hommikuringiks valmistusin eneses eriliselt. Nimelt kasvas kursuse jooksul minu sees tundmus, et kohe varsti on käes aeg, mil astun Eesti Permakultuuriühingu liikmeks. Senimaani polnud ma sisemist kutset veel tundnud ja olin lihtsalt vaikselt valvel. Korraga taipasin, et minu üksiku hundi aastad on otsa saanud ning olen valmis olema osaks millestki suuremast – läbi sellise väikese sammu nagu seda on Eesti Permakultuuriühingu liikmeks astumine. Oma otsuse kinnituseks kinkisin ühingule kolm pronksist tööriista koos suure tänuga, et nad mind sinna kursusele õpetajaks kutsusid. Ma vist pole seda siia kirja veel pannud, aga kogu kirjutamise ajal olen eneses kandnud seda leitud taipamist – et see kursus oli minu jaoks uue ukse avanemine ja sealt uksest läbi astumine. Sain päriselt aru, et olen leidnud “karja”, mille vajalik osa ma olen. On see siis nüüd sotsiaalse permakultuuri praktika või lihtsalt üks isiklik rännakuvalgustus või mõlemat – eks see selgub aja jooksul.
Kuhu edasi?
Üks on selge – olen taldade alla võtnud Diplomi saamise teekonna ja kaardistan enda võimalikke disaine. Just toimunud kursuselt on selle raja endale ette seadnud või seadmas vähemasti pool osalejatest – see on vägev liikumine, mis siit saab edasi hargneda! Permakultuuri kohta öeldakse, et see on suurim “vabaühendus” maailmas oma liikmete arvult. Selle all mõeldakse muuhulgas ka seda, et oma isiklikust sisemisest vabadusest ja inspiratsioonist lähtudes tegeleb permakultuuriga väga palju inimesi, kes kõik laiendavad meie võimalikkuse piire nii, et normaalsus muutub ning lootusetunne kasvab, sest permakultuur ju ütleb, et probleem on lahendus!
Siia kirjajuppi on kokku saanud juba isegi nii palju suuri sõnu ja tundeid, et rohkem neid ma siia enam ei lisa (kuigi sügavaid avastusi on sel teel juba järnenud, aga neist siis, kui õige aeg). Nüüd on aeg sügisesel ja talvisel ajal lasta kompostil settida, mullal tekkida, ideedel juuri ajada ja disainidel selgineda et kevadel taas koos tärkama hakata.
