Minu nimi on Marian Nummert (end Hiire) ja mind köidab loodus ja see, kuidas inimesed saavad oma mõtteid ja tegusid looduse järgi häälestada.
Teekond
Olen üles kasvanud maal ja mu esimene teadlik loodusehoidlikkus väljendus nii, et palusin oma tollasel sõbrannal tema poolt maha visatud kommipaber üles võtta. Läksime peaaegu tülli 🙂 Mul on õnne olnud kasvada üles põllumehe perekonnas ja seetõttu sõita enne autot traktoriga ja näha kuidas vabariigi teise tulemise laines ehitas isa nullist üles praeguseks u 1000-hektarilise teraviljatalu. See seljatagune ja aastatepikkune arutelupagas aitab mul näha terviklikumat pilti toidu tootmisest ja maaelust ning leida tasakaalu süvarohelisuse ja talupojatarkuse vahel.
Gümnaasiumiaeg viis mind kodust eemale, samas otsapidi looduse poole ja loogilise jätkuna asusin kõrgemat haridust omandama Tartu Ülikooli loodusteaduskonnas, vastavatud ökoloogia erialal. Mul on jagunud huvi paljude elu tahkude vastu, seepärast olen lõpetanud ka muusikakooli ning õppinud isegi kompositsiooni. Muusikukarjääri ma lõpuks siiski ei valinud, kuid muusika- ja klaveriarmastus pole mind jätnud. Alates ülikooliajast olen oma teadvust ja teadlikkust kasvatanud KehaMeeleKoolis ja pean seda ühendust oma kestvaks eluülikooliks. Aastakese (2008-2009) rändasin Mehhikos ja Kanadas ning korjasin sealt enda jaoks üles permakultuuri, mis seal mandril oli tollal palju iseenesestmõistetavam kui siin. Kodumaal tagasi olles hakkasin lugema ja edasi uurima, mis loom see permakultuur täpsemalt on. Läbisin 2013. aastal Geoff Lawtoni poolt juhendatud esimese online Permaculture Designer Course’i, mis andis mulle permakultuuri disaineri diplomi. Veel olen ülikoolides õppinud pedagoogikat, okeanograafiat ja kõige viimasena läbisin täismahus Tartu Ülikooli õigusteaduse bakalaureuseõppe. Olen seega tundma õppinud nii looduse, universumi kui inimeste seadusi.
2010. aasta tõi minu ellu ka oma maatükikese, Avarmaa, Kesk-Eestis. Seal oleme perega (sündivate ja kasvavate laste kõrvalt) oma suved veetnud ja vaikselt Pandivere kõrgustiku pikalt põllumaana kasutuses olnud mulda hakanud elustama ja toidusalu kasvatama. Tänu muutuvatele aegadele oleme nüüdseks oma sihid seadnud päriselt Avarmaale kolimise suunas ja teeme plaane aastaringset elu võimaldava maja ehitamiseks. Elu koos kolme lapsega tähendab selgelt selle vastutuse tajumist, mis meil inimkonnana on – mõelda vähemalt 7 põlve ette ja soovida tulevatele põlvedele pigem elurikkamat maailma kui see, mis meid praegu ümbritseb.
)'(
Ükskord, kui ma rändama läksin, siis sai minu motoks – teha seda, mida kõige rohkem kardan.
Praegusel ajal on hirmutav välja öelda seda, mida me kõik teame, aga ei taha tunnistada – et inimkonna kontrollivajadus hävitab loomulikkust ja looduslikkust väga suurel määral. Permakultuur ütleb, et pole vigu, kui on kogemustest õppimine. Usun, et inimesel on potentsiaali muutuda kõige hävitavamast tegurist looduse ja loomulikkusega koostöötavaks targaks kaasloojaks, kes aitab taastada mullaviljakust, ökoloogilist elurikkust, loomulikku õppimist ja head elujärge Maal.
Permakultuuriga tegelen ma seepärast, et see on oma olemuses positiivne ja lahendustele suunatud lähenemine. Millele keskendun, see kasvab. Igaühe panus on tähtis, et läheks käiku 100 ahvi teooria ja ületaksime murdepunkti, kust edasi on loodusega arvestamine loomulik elu osa.
Näen permakultuuri disainisüsteemina ja suure inspiratsioonipangana. Elu toob aina ette uusi teemasid, millega süvitsi minna: toidusalud, ökoloogiline ehitamine, permakultuuri kasvuhooned, köögiviljade kasvatamine ja aina ja aina süvenemalt muld – meie eksistentsi alustala! Olen avastanud, et oma teadmiste jagamine pakub mulle suurt rõõmu ning seni olen kogenud rahulolu ka neilt, kes on kuulama tulnud. Olen alati valmis uuteks koostöödeks ja lähenemisnurkadeks, lähemalt leiad ka teenuste alt.
)'(
Aiandus on revolutsioon. See algab Sinu mõttest ja teost!