Põhumaja sai ehitusloa!

Esimestest eskiisidest läks Avarmaa põhumaja puhul ehitusloa saamiseni umbes 5 kuud (november 2020 – märts 2021) ja ehitusloa saime kätte täpselt märtsi viimasel päeval – lootsime sellega täita kohaliku hajaasustusprogrammi nõudeid. Kuidas eskiisist saab eelprojekt ja ehitusluba ning kas me suutsime täita nõudeid, mille pärast me rabelesime, sellest kohe lähemalt.

Eskiisprojekt, eelprojekt ja põhiprojekt

Niisiis, eskiisprojekt on see osa maja projektist, kus saab paika maja ruumilahendus ja mahud – kui kõrge ja kui suur, mitu tuba ja millised aknad ja uksed ja maja kuju üldisemalt. Maja asukoht krundil on ka vaja paika panna ning laias laastus ka maja välislahendus, fassaadi materjali tüübid ja akende avatavuse suunad (sisse- või väljapoole). Eelprojekti on vaja teha selleks, et ehitusluba saada. Selle jaoks tuleb läbi mõelda ka ventilatsioon, küte, elekter ja kõiksugused kihid – vundament, vahelagi, välissein jne. Selles etapis ei ole detailsus veel hiiglama suur, nt pistikupesade asukoht ja torude ning paiknemine majas ning ahju ja ventilatsioonisüsteemi täpne lahendus ei saa veel paika. Enda jaoks olen aru saanud, et kuigi justkui võiks eelprojekti järgi ehitama asuda, tähendaks see ikkagi pidevat edasiplaneerimist koos ehitajatega ning jooksu pealt lahenduste välja mõtlemist. Läbimõtlematusest tekkivate vigade oht on siiski suur. Põhiprojekt on see, milleni me püüdleme. Selle abil tehakse Ecococoni tehases valmis meie maja põhupaneelid ning me teame täpselt, millistest kihtidest koosneb vundament ja millised on aknaliistud ja sarikaotsad (ma loodan seda!). Praeguse seisuga ootame me konstruktori-arhitektide-ahjuehitaja jt koostöös tekkivaid vundamendi ja ahi-vesi-õhk kompleksi lahendusi, millest edasi saame juba ise ehk ka aktiivsemalt osaleda.

3 eskiisi ehk kolmas maja endale!

“Kellele me need eelmised eskiisid tegime?” – umbes nii küsis pisut ahastades me arhitekt, kui me olime just teada andnud, et ka see teine eskiis ikkagi pole see, millega edasi minna. Kirjutan nüüd eskiisist ja teistest projekti osadest nii nagu olen/me aru saanud, kuid võib juhtuda, et see pole täiuslik tõde.

Millegipärast öeldakse, et esimene maja ehita vaenlasele, teine sõbrale ja kolmas endale. Eks see ilmestab tarkuse kasvamist läbi kogemuste. Meie ehitame oma esimest maja, ent võime end pisut rahustada ka teadmisega, et see on kolmas läbi mõeldud eskiis.

Esimene plaan

oli tegelikult väga tore ja kujutasime end juba seal elamas, ent kui me hakkasime päriselt ahju majja paigutama ja saime aru, et elavat tuld näeks ainult köögis ja elutuba ja köök on teineteisest võrdlemisi eraldatud ja kööki sööma ka ei mahuks, siis sai selgeks, et sellist maja me ikkagi teha ei saa. See maja oli L-kujuline. Selle lahenduse juures meeldis mulle väga ka kasvuhoone ja selle ühendus töökoja/kuuriga ning võimalus lisada veel kasvuhooneid maja lõunaossa. Reaalsuses polnud see asukoht peamisele ühend-kasvuhoonele siiski parim, kuna suur vahtrapuu oleks saanud ehitamisega kahjustusi, kasvuhoone oleks puule liiga lähedal olnud ja maja oleks hommikuvalguse kasvuhoonest ära varjanud. Pidime edasi liikuma.

Teine eskiis

muutis maja kuju (L-kuju ju ei töötanud) ja ka nurka ilmakaarte osas. Majale jäi ikkagi veel madalam ja kõrgem osa ning kasvuhoone nihkus ida-lõunaküljele. Selles lahenduses sai arhitekt oma põnevaid mõtteid rakendada, huvitavad “ribid” maja peal ja talveks eemaldatavad ja liigutatavad varikatused. Siiski me jätsime sellegi maja maha.

Põhjused: saime aru, et see maja on meie jaoks natuke liiga suur (ja eelduslikult kallis ka). Maja puhul vaadatakse bruto ja neto ruutmeetreid ja ehitushinda arvestatakse muidugi selle suurema järgi. Me aga olime oma arvutusi teinud selle väiksema järgi 🙂 Kokkuvõttes jäi sellest neto-bruto arvutamisest veidi segane mulje, ent see sai selgeks, et odavam on ehitada kogu maja pooleteistkorruselisena, mitte üks osa madalamana (elutuba). Raha rahaks, aga suurt maja on ka raskem koristada (!) ja kallim kütta. Äkki  mahume hea tahtmise korral väiksemasse ka ära? Meil õueruumi ju jagub!

Lisaks hakkasime me mõtlema praktilisele poolele – maja katusel olevad puittalad hakkavad kindlasti kergesti mädanema… Ja siis, kõige tähtsamana – räästad! Mulle on alati tundunud, et majal on räästaid vaja. Moodsad minimaalsete või olematute räästastega majad on mulle alati kiilakana paistnud. Pattern Language (mida ma olen maja plaanimise osas alati eeskujuks võtnud) ka kirjutas räästastest. Selge on, et tuleb leida tasakaal räästaste tekitatud varju ja kaitstuse vahel ja eks külgtuultega tuleva vihma eest ei kaitse keskmise laiusega räästad niikuinii. Siiski tahtsime pisut klassikalisemat tunnet majale. No ja aknad ka – sõitsime ringi linnade ja maa-asulate elamurajoonides ja vaatlesime spetsiifiliselt aknaid – millised majad tunduvad ilusad ja mis need majad ilusaks teeb. Aknad on tõesti maja silmad ja lõpuks jõudsime abikaasaga mõlemad samale arvamusele, et suured “tühjad” aknad pole meile. Vaja on aknaruute!

Kolmas eskiis

sai viimaks selline, mille tundsime koduna ära. Igasugu ägedaid maju on maailmas olemas, moodsaid stiile ja lahendusi, aga kui küsimuse all on oma kodu, siis muutub kõige tähtsamaks tunne. Selles eskiisis sai kokku ka kogu eelnev tehtud töö – ruumide loogika ja asukoht majas ja suhestumine hooviga. Enne veel kui arhitektid tulid lagedale selle ilusa 3D-lahendusega, kus saime isegi tubades ringi vaadata, ehitasin ma jõulude aegu üles ka oma 3D mudeli HomeByMe veebilahendusega. Selle abil saime läbi mõelda täpsemalt akende paigutuse ja võimaliku mööbli paigutuse ruumides. Lahendasime veidi ümber ka vannitoa-vetsu-sauna osa.

Sellise ise läbi mõeldud-katsetatud etapp oli suureks abiks, sest ilmnes asju, mida muidu ei osanud vaadata. Näiteks olime me eesmärgiks seadnud kahe klaveri mahutamise elutuppa, ent esialgne ruumijaotus koos nende klaveritega ei töötanud eriti hästi. Vahepeal juba olin alla andmas ja arvamas, et meil on ikka suuremat maja vaja, kuid just siis sobitusid omavahel kokku diivan, uks kasvuhoonesse ja kaks klaverit. Selleks, et kõik 3 lastetuba ja meie magamistuba katuse alla ära mahuks, otsustasime ise vajada väiksemat ruumi ja seda pigem maja põhjapool – lapsed veedavad oma tubades aega ju rohkem. Õnneks oli arhitekt nõus ka nii algelisesse programmi süvenema ja sealt võtma välja vajalikud mõõdud ja kandma need üle päris plaanile.

Kuidas ideest sünnib plaan?

Meil oli arhitektidele ette antud u 50 lk pilte ja teksti selle kohta, milline meie maja võiks olla. Selle peale ütlesid nad, et tihti pole suurtel arendustel ka nii palju infot ees olemas 🙂 Toetusin oma ideedes osaliselt The Pattern Language raamatule, otsisin sealt välja mustrid, mis kõnetasid ja olid asjakohased. Jah, see on üks mu lemmikraamatutest! Sinna kõrvale mõtlesime läbi kõikide oma seniste elukohtade mõnusad lahendused ja võtsime arvesse konkreetse asukoha vajadused ja võimalused. Ikkagi selgus enne 3. eskiisi, et veel on vaja täpsustada seda, mida me ette kujutame, kui mõtleme oma kodust. Otsisime lisapilte, eriti välislahendustest, mis kajastaksid meile sobivaid üldmuljeid, aknadetaile ja fassaadilahendusi. Esimeste mõtete alusel oli arhitektidel ikkagi päris palju vabadust, et leida oma tõlgendus, mis ei ühtinud täielikult meie sisepiltidega.

Meil on arhitektidega vedanud!

Siinkohal olen väga tänulik meie arhitektidele, Kristi Järvik ja Ove Oot Apex AB-st. Ove ütles, et nende eesmärk on ikkagi joonistada valmis see, mis vastab meie unistustele, mitte täita nende portfooliot nende visioonidega. Kristi on kaasa tulnud me nägemustega ja neid kindlasti ka tasakaalustanud ning aidanud paljudest valikutest parim välja valida. Me uurisime enne arhitektide valimist hoolega nende portfoolioid ning kuna nägime Apexil seal lisaks moodsa joonega “mitte-päris-meie-kodudele” ka renoveeritud ja taastatud traditsioonilisemas stiilis maju, arvasime, et küllap nad tunnevad ja väärtustavad siis mõlemaid maailmu. Kokkusaamine Avarmaal süvendas head muljet, et koostöös sünnib midagi ilusat ja praktilist.

Kõrvalt teiste kodude plaane ja ka valmimisi ning nendega seotud lugusid kuulates on tekkinud tunne, et meil on läinud väga hästi. Arhitektid on küll kunstnikud ja sellepärast ka hinnatud, kuid kodu peab klappima selle inimestega ning loodusega. Me oleme eesmärgiks võtnud võimalikult loodussõbraliku maja ehitamise. Kui peaks juhtuma, et maja kunagi laguneb (mis on päris reaalne perspektiiv!), siis tahaks, et see juhtuks väärikalt. Nii, et ümbruskaudseis linnupesades poleks penoplasti juppe ja suur osa majast muutuks lõpuks mullaks. Nii ilusasti lagunevad vanad rehetared ja popsikohad! Lautade ja tallide kivimüürid teevad iga talukoha ilusamaks. Seevastu nõukogude saavutiste lammutamiseks (nt laudad keset külasid) tuleb projekte kirjutada ning kaasaegsed hooned vajavad pahatihti paarikümne aasta pärast juba korralikku värskenduskuuri, et nad reostusohtlikud poleks. Kuidas Sa püüad kinni makrofleksijupid, mis looduses ringi lehvivad ja aina pisemateks mikroplastiosakesteks muutuvad?

Ehitusluba viimasel hetkel ja hajaasustusprogramm

Esialgu plaanisime me teha ainult eskiisi ja hüpata kohe põhiprojekti peale. Ehitusloa jaoks on aga piisav nende kahe vahepeal asuv eelprojekt. Samas avastasime, et kohaliku hajaasustuse programmiga on võimalik taodelda toetust kaevu ja kanalisatsiooni rajamiseks. Vallast saime esialgu teada, et kui tahame uue maja jaoks neid asju ehitada, peab 1. aprilliks olema meil olemas ka ehitusluba. Otsustasime siis kiirelt see etapp siiski juurde lisada. Jah, projekt läheb kallimaks, samas kui saaksime toetust, võidaksime ikkagi. Riskid! Kui napilt nädal enne tähtaega saime eelprojekti valmis, selgus, et päästeamet võib oma kooskõlastuse andmiseks kasutada ära ka 10 päeva. Ühtlasi saime valla poolt teada, et tegelikult ei ole ehitusluba üldse nii tähtis kui see, et kas me ikka kohapeal alaliselt elame. Ka vana maja järgi oleksime justkui võinud taodelda. Kas tegime eelprojekti siis ilmaasjata?

Täpselt 31. märtsil saime kõigepealt teate, et päästeamet on andnud kooskõlastuse ja seejärel kuulsime Kristilt, et ka ehitusluba on vallavalitsuse istungil saanud jaatava vastuse. Meil läks tõesti kiiresti ehitusloa saamisega ja oleme tänulikud kõigile osapooltele, et see nii juhtus. Ainuke naljakas asi selle juures on, et ehitusluba väljastati Apex-ile, mitte meile, kuigi kuna ehitusluba on seotud konkreetse kohaga, siis tähendab see ikkagi seda, et meie võime selle maja endale ehitada.

Küllap on sellelgi mingi hea põhjendus, miks oli vaja eelprojekt ikkagi ära teha. Vähemalt on meil nüüd ehitusluba olemas ja kohe kui põhiprojekti osas on ära lahendatud vundament ja konstruktsioonid, saamegi päriselt ehitama hakata! Nüüd saame rahulikult süveneda ka huvitavatesse lahendustesse (nt penovaba vundament) ning paika loksutada kõik miljon pisiasja. Hajaasustusprogrammi osas saame esialgse vastuse kusagil mai keskel ja hiljem ametliku kinnituse. Näis siis, mida tähendab alaline elukoht selle toetuse kontekstis ja kas riigi raha (meie raha) jagamise juures on mõeldud sellele, kuidas lastega pered maale elama saavad.

Mis edasi?

Edaspidi on plaan süveneda kanalisatsiooni ja kasvuhoone teemadesse ning kui päriselt kõik lahti läheb, siis on kõike rohkemgi kui küll!

Kuidas on läinud Sinu maja plaanimise protsess? Mida tahaksid meie näitel veel teada saada sellest? Kas oled planeerinud maja koos arhitektidega või läinud tüüplahenduse teed?

 

Comments

No comments yet. Why don’t you start the discussion?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.