Ükskord hakkab aega, kui permakultuur…

Ökoloogia algus

Kui ma läksin Tartu Ülikooli ökoloogiat õppima, siis minu mõte oli – lähen õpin midagi, mis on päris, mis on olemas ja millega on tore tegeleda – see on ju loodus. Tean, et mõtlesin näiteks majanduse peale – see ju muutub nii palju, sõltub nii palju inimese mõttest, ühiskonnamudelist ja valitsejate tahtest… Sestap valisin looduse. Nüüd muidugi olen näinud, et looduse uurimine tänapäevase teaduse mõtete järgi võib vahest minna nii kuivaks, et huviallikas hakkabki täitsa ära kaduma, veesooned kinni minema. Sellepärast olen otsese teaduse tee seljataha jätnud ja otsinud seda, mis rohkem liigutaks. Permakultuur tuli teele ja tekitas uue huvikoha. Alguses on nii kerge olla vaimustunud, siis tekib hetk, mil mõtled… ah, mis mina ka sellest tean, see kõik on ju nii suur ja keeruline… ja nii palju võimalusi on teha valesti… ja muidugi ka õigesti. Üks inimene kõike ka ju ei jõua – ei jõua olla täiuslik maa-talupidaja ja samal ajal olla see, kes kõneleb ja jagab.

Ülikoolist….ülikooli

Olen avastanud ka seda, et nn looduse valdkonnas on väga palju muutusi juhtumas. Siis, kui mina Tartu Ülikoolis ökoloogiat õppisin (2004-2007) ei räägitud mullateaduse aines näiteks midagi mulla elustikust, kuid praeguseks on mulla osas teadlikkus tõusmas ja taimekasvatuses on jõutud suurema mõistmiseni mulla rolli kohta taimede toitumises. John Kempf räägib sellest, kuidas taime tervise järgi on võimalik aru saada, kuidas on mulla seisukord ja taimede parema toitmise abil saab ka mulda toetada. Nii nagu ülal, nii ka all.

Vahepeal olen üritanud tegeleda ka millegi “mõistlikumaga” kui loodus. No näiteks õigusteadusega. Mul on taskus Tartu Ülikooli bakalaureusekraad õigusteaduses. Sinna õppima asumist põhjendasin oma motivatsioonikirjas aga just seotult looduse ja keskkonnaga – nimelt mõtlesin toona, et keskkonnaõigus oleks just see valdkond, mille abil saaksin panustada. Nüüd olen ma õigust lähemalt näinud, ka keskkonnaõigust. Olen avastanud, et see, mis mind sügavalt liigutab ja kus kogu sisu asub, on ikkagi loodus. Hea on teada, kuidas seis praegu on ja kui raske on ka kohtusüsteemil taibata, et õigus puhtale looduskeskkonnale on vahest tähtsam kui loodusvaenulike erahuvide elluviimine. Õigusega tegelemine tähendab probleemidega tegelemist ja palju arvuti taga istumist. Kahjuks pole ma suuteline pikalt tegelema muredega, sest nii hakkan ma seda kõike maailma juurde kasvatama. Tahan oma eluminuteid kasutada selle peale, mis oma olemuses on rõõmus ja edasiviiv. Just sellisena tajun ma permakultuuri ja sellega seotud tegevus- ja mõtteruume.

Ökosüsteemide taastamine

Leo Kunnas on kirjutanud raamatu Gort Ashryn ja seda lugedes taipasin, et ökosüsteemide taastamise töö on väga tähtis. Sellest lugemisest on mõned aastad möödunud ja juba praegu on näha, kuidas teema tõuseb ja lahenduste otsimine on algamas. Ma tahan olla osa sellest lahendusest, leida uusi seoseid, õppida loodust põhjalikult tundma, aduda protsesside tagamaid ja saada ühendust jõuga, mis algatab kasvamist. Loodus on nii suur ja ülev, nimetamatu. Kõige suurem looming, samas igapäevaselt me ümber nagu iga hingetõmme. Jah, loodusega koos töötamine saab olla suurim au. Olen ringiga tagasi selle taipamise juures. Oh oleks mul ometi tarkust seda aina sügavamalt usaldada!

Permakultuuri algus

Permakultuurist kuulsin esimest korda 12 aastat tagasi Mehhikos, vikerkaarekohtumisel (Rainbow Gathering) Baja Californias. Üks kanadalanna tegi töötoa, kuhu ma ei läinud, sest ma ei teadnud toona, et aiandusega seonduv mind huvitada võiks. Ometi nügis elu mind permakultuurile aina lähemale – Mehhikos sattusime paika, kus oli toimiv biogas digester (inimsõnnikust tehti metaani, mida kasutati toiduvalmistamiseks; alles hiljem sain aru, et see kuulub ka permakultuuri “alla). Pool aastat hiljem olin ise Vancouveri saarel, Victorias, selle sama kanadalanna juures ja sain aru, et permakultuur on rohkem kui aiandus ja et äkki selles on midagi, mis mulle meeldib. Nautisin väga ühte kogukonnaaeda, mis oli rajatud endisele parkimisplatsile. Sõitsin sealt rattaga mööda, kui olin teel sadamasse ja pistsin põske oma uusi lemmikuid, goumiberry’sid (Eleagnus multiflora). Suve lõpus kohtusin seal ka päris ehtsate viigimarjadega – parasvöötme vihmametsa kliimal on oma võlud!

Eesti permakultuuri otsimas

Kui 11 aastat tagasi Eestisse jõudsin, hakkasin tasapisi omal käel permakultuuri kohta uurima. Olin näinud praktikat, nüüd oli vaja juurde teooriat. Seda sain esimese hooga Sännast, kus peeti permakultuuri sissejuhatav koolitus, kus ma oma  esimest last imetades käisin. Teise lapse sünni ajal (2013) osalesin juba Geoff Lawtoni esimesel e-PDC-l (online Permaculture Design Course). Siis sain aru, et permakultuur ongi tegelikult ökoloogia ja rõõmustasin, et mul on selles juba põhi all. Juurde sain aga kuhjaga seoseid ja tervikpilti, mida ma tegelikult olin ka ülikoolist otsinud, seda siiski kahjuks toona leidmata.

Ajalooliseks võib ka pidada seda, kuidas mu Nõo-aegne pingi- ja toanaaber kutsus mind esinema Rohelise Tee Õhtule Tartu loodusmajas (2015), kuhu tuli kohale umbes 100 inimest. Sellest hakkas lumepall veerema ja mul polegi jäänud muud üle, kui vastata kutsetele ja seeläbi kasvatada usku ja enesekindlust. Õpetades õpib ju kõige rohkem!

Nüüd ma tean, et Maal on vaja seda, et teda mõistetaks ja temaga koostööd tehtaks. Et inimestel on vaja innustust ja inspiratsiooni ning edasiviivaid tegusid. Saagu olukorra sitast tuleviku väetis, nagu ütles hästi me President Lennart Meri. Ta vist juba aimas toona, et sellised teemad tulevikus tõusetuvad. Praegu on head ajad selleks, et õppida tundma valikute tähendust ja vastutada selgelt selle eest, mida igaüks planeedile oma mõtete ja tegudega külvab.

View to the Food forest of Avarmaa
Avarmaa permakultuuri toidusalu algus, 7 aastat küntud maast (2012-2019)

Comments

No comments yet. Why don’t you start the discussion?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.