Vanavanemate aiamaa 1: must muld

5 aastakümmet aiamaal

Vanavanemad on oma väikse kortermaja kõrval asuva alevi-aiamaaga tegelenud juba kuuekümnendatest alates. Võibolla on see ka nende pikaealisuse võti – mõlemal on sel aastal täis saamas 88. aastaring. Terve talv on nad kõnelenud, et nemad enam ei jõua seemneid maha panna ja et aiamaa on hukka läinud, pole kaevatud ega midagi. Neist võib täitsa aru saada. Vanaisa toimetab ühe päris- ja teise kunstjalaga ja vanaemal on ka mitut-setut häda siin ja seal. Kõige tavalisem asi, mis juhtub aimaadega, kui nende “karjased” on elust liig väsinud, on muru. Hea, kui puud ja põõsad esialgu alles jäävad. Samas, vanavanemate aiamaa on läbi aastakümnete suutnud kasvatada nende keldrisse ja toidulauale varusid, mida on jagunud mulle kaasa gümnaasiumi ühikaaegadel ja sel aiamaal olen harjutanud oma osavust ja kannatlikkust üksi ja sõpradega kummeleid noppides. Üritasime veenda vanaema, et herned on juba valmis (kui nad enam niiväga lestad polnud) ja rohelised tikrid sünnivad süüa. Kõige magusamad ja pehmemad tikrid nimelt kasvavad just siin aias.

Vanavanemad
Vanavanemad oma aias

Üks kurb uudis tabas mind veel – nimelt selgus, et vanaema viskas sügisel ära peaaegu kõik oma seemned. Jah, needsamad seemned, mida ma vahest oma loengutes rääkisin. Seesama näide, et koguge seemneid oma vanavanemate käest, kuni neid on. Minu vanaemal oli pikka aega võetud aedoa, põldoa ja herneseemneid, tilliseemneid ja ka oma tomatiseemned (paar aastakümmet), lisaks leidus tal saialille ja mooniseemneid ning vast midagi veel. Küüslauk näiteks. Mis tehtud, see tehtud. Kodu korrastus ja oma asjade ära viskamine oli jõudnud ootamatult nende väikeste sõpradeni, hoolimata mu juttudest, et hoidku ta neid ja andku teada, kui enam seemneid maha ei pane.

Miks kasvatada muru kui võib kasvatada toitu?

Milline oli mu viimase loengu pealkiri, mis viiruse tõttu ära jäi? “Miks kasvatada muru kui võib kasvatada toitu?” Sellele aia-aastale mõeldes olin plaaninud erinevate ubade kasvatamist, kõrvale sibulat ja kabatšokki. Mõtlesin esmakordselt rajada ka kast-peenrad, et tekiks konkreetsem piir liivasema väheviljaka-taimetiheda maa ja köögiviljakasvatuseks sobiliku aiamulla vahel. Seda kõike siis Avarmaal, me permakultuurilises segasummasuvilas. Ühes hiljutises telefonivestluses emaga tabas mind aga ootamatu mõte – mis oleks, kui paneks ise seemneid mulda sel vanavanemate aiamaal? Nii saan mina ka panustada, et muru asemel kasvaks mulla peal toit. See mõte hakkas kohe idanema, näidates vähemalt esialgu oma suurt elujõudu.

Aiamaa
Kaevamata ja orgaanikane – äkki see on tore!?

Plussid:

  • sissetöötatud kasvumaa ja veel koospüsiv(ad) kasvuhoone(d)
  • aiamaast ei saa muruplats
  • mullas leiduvad seemned saavad edasi kasvada (juba nähtud on saialill, kindlasti leidub ka tilli ja kurgirohtu jt)
  • vanavanemate elutöö ei saa korraga otsa nende nina all
  • viljapuud- ja põõsad vajavad hoolt
  • saan suurendada oma kogemusi ja oskusi köögiviljakasvatuses ja õppida ka oma vanavanemate nippe
  • näen rohkem oma vanavanemaid (neile turvalist distantsi pakkudes viirusohu püsimise ajal)

Miinused:

  • viirus – ei lase vanavanematele lähedale ja sellega tuleb pidevalt arvestada
  • minu hoole all on kodukoolilaps, lasteaia-ealine laps ja alla-aastane rinnapiimalaps – aega pole liiga palju
  • aias kasvab maasikvaarikas, mis on muutunud invasiivseks ja mida vanaisa pole kontrolli alla saanud isegi suure kaevamisega – tekib seos koroona-viirusega, mis praegu maailmas levib ja millele keegi ei oska veel piiri panna. Huvitav väljakutse.
  • kasvuhooned, eriti üks, on üsna läbi omadega, ehk püsivad veel koos
  • vanavanemad on kõvad kaevajad olnud ja kindlasti võib tekkida ideelisi konflikte mitmes osas. Olen otsustanud, et kuulan ja vaatan, mismoodi nende vaated on ja rakendan enda omi nii palju kui on võimalik ja hädasti vajalik, eelistades inimsuhet.

Esimese hooga on plusse napilt rohkem kui miinuseid, õnneks on osad miinused pigem väljakutsed, osalt ka suured paratamatused. Seega läheb plaan töösse. Ehk on sellest eksperimendist abi ka neile, kes sarnase olukorraga silmitsi seisavad. Kavatsen jagada, mis aias toimuma hakkab ja olen valmis ootamatusteks.

Kollased krookused
Õied ja kevad – vääramatu jõud.

4 Comments

  1. Kadri

    Mulle meeldib sinu uus projekt!

    • marianipermakultuur

      Aitäh, Kadri! Esimesed kasud on juba sees – vanavanemad on märksa rohkem ka ise ette võtmas, kui talviste juttude järgi lubasid. Eks see vana ja noore koera värk ikka peab paika 😉

  2. LS

    Minu vanaisa just eile mulle telefonis teatas, et järgmisel aastal nad vanaemaga enam kartulit maha ei pane ja pärandab oma aiamaa nüüd mulle. Seega hoian ka kõrvad lahti siin leheküljel. Oleks hea juba mõtteid koguda, et millest alustada ja silmas pidada 🙂

    • marianipermakultuur

      See on tore, kui saad võtta üle juba sisse töötatud maa ja hakata seal oma aiapidamise viisi leidma. Kindlasti tasub vanavanematelt uurida, mida nad on seni kasvatanud ja kuidas.. ja kas on mingite kahjuritega probleeme või kus on soojemad-paremad kohad jmt. Kas nad sellel aastal siis veel kasvatavad? Jõudu!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.