Vanavanemate aiamaa 2: õunapuude lõikamine ja kevadlilled puude all

Õunapuud tahavad lõikamist

Üks esimesi kevadisi väiliseid aiatöid on õunapuude lõikamine – juhul kui Sul neid on. Lõigata võib veel näiteks sõstra- ja tikripõõsaid. Vanavanemate aias neid kõiki leidub ja nagu vanaema ütles, on õunapuud täitsa hukka läinud – eelmisel aastal ka lõikamata. Nende õunapuud on päris eakad, pärit aia algusaegadest. Mõned on ajanud vana tüve peale uue võra ja teised on ajanud palju uusi kasve ja mõned on päris kõrged, mille latva niisama ei ulatugi.

Sel päeval jäi mu pisim põnn asjatoimetuste (loe: postipakil järgi käimise) käigus autos magama ja avastasin, et paras võimalus on mul möödaminnes natuke vanavanemate aias toimetada. Oma oksakäärid hoian kevadeti auto peal – mine tea kus ja millal midagi lõigata saab.

Oksalõikamise armastus

Okste lõikamise vastu on mul huvi juba väiksest peale – mäletan, kuis sain vanemate käest loa kasutada üsna nürisid oksakääre me tolleaegsel “krundil” ja muudkui lõikusin madalaid väikseid põõsaid-puid, ette kujutades, et nii saavad neist kaunid pügatud taiesed nagu Miki Hiirest nähtud. Ükskord nüsisin üht eriti huvitavat puud, millel olid suured mustad pungad. Vaatasin küll, et selline suur ja võimsa kasvuga taim oli, aga lõikasin ikka hooga ladva maha. Pärast sattusin koos emaga sama puu juurde ja küll ta imestas, et kuidas see latv küll tollelt kadunud oli… selgus, et see oli saar, mille vanemad olid istutatud isale. Nimelt oli ema kusagilt lugenud puuhoroskoobi kohta – et igal inimesel on sünniaja järgi oma puu, mis võiks koduõue peal siis ka näiteks kasvada. Isa puuks oli saar. Ja just sellesama saare olin mina hoogsalt oma “kärneritöö” käigus ette võtnud. Kuidagi läks nii, et sedasama saart meil enam õueservas ei kasva – kas sai ta siis viga minu tegevuse tõttu või leidsid vanemad, et see pole nii suurele puule parim koht või võttis teda saaresurm – enam ei teagi.

Nüüd siis on mul uus võimalus kääre kasutada – õunapuude lõikuse juures tarkust üles näidata. Jah, ma pole tegelikult läbinud otsest kursust, aga olen oma emalt veidi õpetust saanud ja silme ees on õunapuud, mis tema aias on hoolsalt iga aasta pügatud. Tema aia õunapuid on aga umbes iga viie aasta tagant käinud lõikamas Hallan, kes jällegi asja tunneb. Nii on see õpetus liikunud ja mulle lapsepõlvest ka veidi külge hakanud.

Juulikuine ja vanaisa

Kasutasin kiirelt oma lühikest ajahetke kõige aiaäärsema õunapuu juures, ise magaval lapsel muudkui silma peal hoides. Seda õunapuud oleme alati kutsunud “juulikuiseks”, kuigi pole päris kindel, kas tegemist on just sellise nimega sordiga. Igal juhul on selle puu esimesed viljad tõesti juuli lõpus juba valmis saanud – punased ja mahlased, natuke hapukad, aga head hammustada. Vana puutüvi on uut võra kasvatamas ja seetõttu veel väiksem ja käepärasem, alguseks sobilik.

Ega minu tegevus päris tähelepanuta jäänud, peagi nägin vanaisa rulaatoriga aia poole liikumas. Pidin kaugelt aru andma talle, mis teoksil. Nüüdsel distantsiajastul polegi see nii lihtne, sest vanaisa kõrvakuulmine on niigi kõva. Selleks hetkeks olin oma titakese linasse võtnud, kus ta magusalt edasi püüdis magada. Räägi sa siis kõva häälega… Vanaisa kiitis mu tegevuse igal juhul heaks ja andis vahetuse üle vanaemale, kes samuti aeda saabus. Siis sain ikka õpetust ka, et millist oksa lõigata ja mida mitte… ja et ega tema kah tea, mismoodi see õige on. Vanaisa on neid võrasid kujundanud. Mu algaja pilgule hakkas natuke mustreid kumama – kui pole suurt julgust, siis on lihtne palju oksi järele jätta, mis omakorda tahavad risti-rästi ja tihedalt kasvada. Vaatad ühelt poolt ja vaatad teiselt poolt ja muudkui mõistatad, milline maha võtta ja milline jätta.

õunapuude oksad
Mida võtta, mida jätta? Mustrid ja kasvuhood.

Lehed tahavad riisumist

Juhtuski see, mis juhtuma pidi – vanaema võttis ka reha kätte, samal ajal oma tasakaalu üle kurtes ja aiamaa hukasolekust teada andes. Nende kombe kohaselt on aiamaa ikkagi sügisel vaja läbi kaevata. Viljapuude alused on neil ka suures osas ikkagi musta mullana, eelmisel aastal kasvasid seal ka kartulid. Kõplatöö ja teravad kõplad on au sees ja niimoodi see mulla mustana hoidmine suve vältel käibki. Aga tõesti, muld on ikkagi must, mitte aluskivimi-tooni, järelikult on seal orgaanikat omajagu. Sõnnikut on nad ikka ka aegade jooksul järjepidevalt oma aiamaale toonud, eks see  “mustasus” niimoodi ikkagi säilib.

riisumine

Mind lummasid viljapuualused krookused, valged-lillad-kollased ja hoogsalt kasvavad tulpide ja iiriste pealsed. Tean, et maikuus on seal palju punaseid-kollaseid-lillasid tulpe, mida on alati lehekuu sünnipäevalaste (ka minu) vaasides. Vanaema teatas, et temale need valged krookused ikka üldse ei meeldi, sest need ajavad ennast nii laiali – tõepoolest otse aiateel oli isegi üks kasvamas. Huvitaval kombel rõõmustas see minu meelt, ei osanud kohe suurt muret selles leidagi.

Kas orgaanika või multš viljapuu all on ohtlik?

Õunapuude all rehaga kraapimist pole mina kunagi elus teinud, kuid vanaema arvates tuleb see rämps kokku ajada ja parem oleks ka ära põletada. Nimelt on mingite teadmiste kohaselt see orgaanika ikkagi halb ja ohtlik ja kahjureid täis ja tuleks tuhaks muuta. Ega ma vastu vaidlema ei hakanud, kuigi jäin ise mõtlema, kuidas selle asjaga nüüd ikkagi on. Permakultuur soovitab loodust järgida ja looduses naljalt keegi langenud lehti kokku ei riisu ja ära ei põleta. See orgaanika peaks puudele kasulik olema. Vanades taluaedades pole viljapuude alused ju ka mustamullased ja riisutud, aga õunu saab teinekord päris hästi. Kuidas siis on? Kas laisal aednikul vahest lihtsalt veab ja kui ta ainult usinam oleks, kõplaks ja riisuks ta ikkagi puude hüvanguks?

Esimesena lugesin arutelu permies.com foorumist: https://permies.com/t/59379/fruit-tree-mulch-winter-propagating, kus samuti küsimuse all, kas vaja multš sügiseti välja vahetada, et seened ja bakterid ei leviks. Arvamusi leidub seal mitmesuguseid – alates sellest, et noorte viljapuude all oleks hea kahjurite vältimiseks seda teha kuni selleni, et loodus hoolitseb ise ja targem on valida haigustele vastupidavamad sordid. Vahepealseid variante oli ka – varemerohu lehed alla ja rohuniide peale (et varemerohi ruttu väetisena käituks), rohi alla ja hake peale (et multši kokku pressida, et seal nt mutid ja vesirotid end liiga hästi ei tunneks). Polegi nii lihtne.

Mulla bioloogiline suktsessioon

Üks suurem põhimõte, mida olen ka oma loengutes tutvustanud, on seotud suktsessiooniga mullas ja taimedes, mis mullal kasvavad (algne Elaine Inghami esitlusest pärit pilt siin ja alljärgnevalt). Õunapuud on puud, ehk seega taimed, mille loomulikuks kasvukohaks on metsalaadne kooslus. Nad ei ole rohumaade kõrrelised, seega keset rohtu kasvamine pole nende eelistus. Rohumaa ja metsastuv maa on erineva mullaga – mida metsa poole, seda rohkem on mullas seeni, kuigi ka baktereid on tegelikult rohkem. Suhe on lihtsalt seente kasuks. Selle loogika järgi ei peaks viljapuu ümber kasvama muru ja muud kõrrelised. Musta mulla puhul ei kasva neid seal, seega võiks must muld parem olla?

Soil succession

Kevadlilled viljapuude alla?

krookused

Osade vanavanemate viljapuude all kasvavad erinevad lilled – peamiselt sibullilled või teised pinnalähedase juurestikuga kevadel õitsevad taimed. Iseenesest on see positiivne nähtus – pole kõrrelisi ja mulda ei kaevata, taimede juurestik hoiab mulda suures osas paigal. Kas see on permakultuurne? Selgub, et võib täitsa olla! Sibullilled on lühikese kasvuajaga taimed, mille kõrgaeg on kevadel ja mis lisaks silmailule pakuvad ka teisi väärtusi. Tenth Acre Farm artikli kohaselt teevad nad ökoloogiliselt tublit tööd:

  • hoiavad ja koguvad oma juurtega niiskust ja toitaineid, mis muidu kevadiste vihmadega (eriti musta mulla pealt) võiks minema uhutud saada. Seega aitavad vähendada mullaerosiooni. Kui nende kasvuaeg läbi saab, rikastavad nende poolt kokku kogutud toitained nende lähedal kasvavaid teisi taimi ja puid (viljapuid!);
  • pakuvad nektarit varastele tolmeldajatele ja kui viljapuude ja sibullillede õitsemine langeb kokku, on kasu viljapuudele veelgi otsesem;

Millised kevadlilled võiks viljapuude all kasvada?

  • karulaugud (Allium ursinum) – kui viljapuud (ja tegelikult ka marjapõõsad) on väikesed ja pole karulaugu jaoks piisavalt varju või karulauku pole kusagilt saada, siis sobivad viljapuude alla ka teised sarnased taimed – porrud, küüslaugud, sibulad, murulaugud jt. Sellised taimed aitavad kaasa ka kahjuritõrjele.
  • nartsissid (Narcissus spp) – lisaks silmailule ja tolmeldajate meelitamisele, suudavad nartsissid hakkama saada ka teiste ülesannetega – näiteks puude alt eemale hoida kõrrelisi (istutatuna ringina puuvõra laiuselt), mutte ja kitsi (istutatuna puutüve ümber).
  • preeriaküünlad (Camassia spp) – meil pisut vähetuntud, kuid P-Ameerikast pärit sibullilled (sillade sugulased), mis hoiavad sarnaselt nartsissidega muru eemal ja on kasutatud kohalike pärismaalaste poolt ka toiduks. Sellisel juhul ei tasu neid istutada läbisegi nartsissidega, kuna viimaste sibulad on mürgised. Nende taimede kasvatamise kohta võid lähemalt lugeda inglise keeles siit.
  • krookused, hüatsindid, tulbid, nurmenukud, kanakoole jt

Selliste taimede viljapuude all kasvatamist võib permakultuuri maailmas nimetada ka kui taimede gildideks. Gildi all mõeldaksegi näiteks viljapuud koos talle sobilike teiste taimedega, mis teineteist omavahel toetavad ja pakuvad erinevaid ökoloogilisi “teenuseid”. Gildi teema jätame aga järgnevateks süvenemisteks 😉

Vanavanemate permakultuur

Kokkuvõtlikult tuleb välja, et vanavanemate aiapraktikad võivad kohati olla vägagi ökoloogilised permakultuursed, kuigi nad seda niimoodi ilmtingimata planeerinud pole. Küsimus, kas lehed tuleks viljapuude alt ilmtingimata ära riisuda või mitte ja kuidas multšist mõelda, jääb siinkohal küll pisut lahtiseks, kuid nii see juba ükskord looduse ja permakultuuriga on – kõik sõltub (it depends) ja küsimusi, millele vastuseid leida, on lõpmata hulk. See, kuidas viljapuid täpselt lõikama peab ja mis permakultuur sellest arvab, jääb samuti tulevikuteemaks.

P.S. Kui keegi tahaks nüüd oma viljapuude alla kangesti nartsisse ja krookusi istutada, siis targem oleks nende õitsemise lõpuni oodata.

 

 

2 Comments

  1. Sigrit

    Jään ootama gildi teemat, mul just olukord, kus vijapuude alla tahaksin peenraid teha ja mõtlen, mida kuhu võiks panna, et kõik ellu jääksid ja end maksimaalselt hästi tunneksid. Suur aitäh mõnusa blogi eest! 🙂

    • Marian

      Ma ise ootan ka põnevusega seda gildi teemat, saaks aga katsetada ja kirjutada. Aitäh, et ootad, tuleb-tuleb!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.