Muld on (uus) kuld

Mis meil sellest mullast, võid mõelda. Seadus mulda ei kaitse ega defineeri, taimi kasvatatakse juba ka kunstsubstraatidel ja poest saab ju mulda osta… Kas päris mulda saab osta? Kulda küll saab! Kulla hind on kirjutamise hetkel 1519€ untsi kohta (Tavidi kulla hinnagraafik) ja selle hinna liikumist jälgivad paljud inimesed üle kogu maailma. Kuid mis on mulla hind? Näiteks juba selles Maailma Majandusfoorumi lehel 2012. aastal avaldatud artiklis on kirjas, et meil on umbes 60-ks aastaks veel jäänud mulla pealmist viljakat osa. Praeguseks siis 8 aastat maha võtta ja see number on umbes 50 aastat. Selle all mõeldakse, et 70% huumushorisondist, osast, mis võimaldab taimede kasvu, on kadunud. Muld kaob 10-40 korda kiiremini kui suudab looduslikult taastuda. Isegi idüllilisena paistvates hästi majandatud põllumaadel Euroopas kaob muld mittejätkusuutlike kiirustega. Kas meil on nii palju raha, et mulda tagasi osta? Kui loed edasi, siis saad teada, millised on valdkonna positiivsed arengud ja kuidas igaüks saab tegelikult mulda aidata.

põlduba, juured, muld
Põldoa juured, vihmauss ja mügarbakterid. Iga taim kasvatab mulda ja mullaelustikku! Meil tuleb ainult selle elustiku tapmine lõpetada 🙂 Mariani Permakultuur 2020 vanaema aias.

Miks me mulla kadumisest rohkem ei tea?

Selles samas viidatud artiklis ütleb autor, John Crawford, vastuseks, et muld ei ole seksikas. Inimesed ei mõtle enamasti sellele, kkuidas muld on seotud nii paljude teiste teemadega: tervis, keskkond, turvalisus, kliima, vesi. Näiteks kasutab põllumajandus umbes 70% meie joogiveest: enamus vett kallame me lihtsalt maa peale. Kui muld ei tööta nii nagu peaks, siis see vesi uhutakse lihtsalt läbi degradeerunud mulla ja see vesi ei puhastu. Kõik pestitsiidid ja väetised, mida kasutatakse, jõuavad seda kiiremini põhjavette, mida vähem on mullas elustikku – seda osa, mis teeb mullast (viljaka) mulla. Vesi on see, mille üle ennustatakse lähitulevikus konflikte – rumal oleks neid probleeme veelgi süvendada mulda aina edasi hävitades. Ent see on see, mis praegu muudkui juhtub.

Kuidas muld kaob?

Eesti keel on ürgne, ta tunneb ainult ühte mulda ja see sõna “muld”, tähendab üldiselt sellist mulda, mis sisaldab elu ja milles kasvavad taimed. Needsamad taimed on organismid, mis aitavad mulla loomisele kaasa. Ilma taimedeta mulda ei olekski, sest taimed fotosünteesivad ja fotosünteesi ülejääke, suhkruid, jagavad nad mullaelustikule, kes vastutasuks varustavad taimi neile vajalike toitainetega. Süsinik on siin võtmesõna – kui pole piisavalt süsivesinikke (taimed teevad CO2-st suhkruid, ehk süsivesinikke ja hapnikku), siis pole mullaelustikul piisavalt toitu ja nad surevad. Inimesed aitavad sellele kaasa järgnevatel viisidel:

  1. me eemaldame mullast liiga palju süsinikku – saagikoristusega koristatakse põllult ka kõik ülejääv – kas loomasöödaks või lihtsalt põletamiseks (mujal maailmas), et see ei segaks järgmist külvi. Eestis peenestavad põllumehed enamasti tekkiva põhu, mis jääb multšina maapinnale. Kui mullas pole piisavalt elustikku, on see mass pisut probleemiks, kuna otsekülvi rakendades kipub masinatele jalgu jääma. Olemas on pritsitavad ained, mis hoogustavad põhku lagundavaid organisme. Kokku viitab see taaskord mullaelustiku probleemidele. Ka metsamuldadel võib esineda selline probleem, sest praegu põletatakse kateldes ära suur hulk oksamassi, mida varem metsast raie käigus ei eemaldatud. Ma ei tea, kas keegi on seda teemat piisavalt uurinud.
  2. me teeme maa mustaks – kündmine hävitab mullastrukturi ja jätab mulla kaitsetult ilma kätte. Looduse jaoks on must muld nagu lahtine haav – see tuleb kinni kasvatada! Inimese tarkus ja jõud musta mulla saavutamiseks on aina kasvanud ning loodus peab leppima meie otsustega. Sügisene kündmine jätab mulla erodeerivate jõudude kätte – tuul, vihm ja lumi – kõik need uhuvad meie muldasid ojakestesse, jõgedesse ja lõpuks Läänemerre. Läänemeres on toitainetega niigi juba küllus, ehk siis probleem süveneb. Must muld tähendab, et seal pole taimi ja nende juuri. Taimede juured aga aitavad mullastruktuuri loomisele kaasa. Häirimata mullas saavad kasvada mullaseened, kes osalevad muuhulgas ka “mullaliimi” ehk glomaliini tootmises – mida peetakse mullaviljakuse tõeliseks ehitajaks. Glomaliin moodustab mullasüsinikust suure osa ning aitab moodustada mullaagregaate.
  3. me kanname põldudele väetisi ja pestitsiide – hiljuti aset leidnud XI Mullapäeval (3.12.2020) tutvustas Tanel Vahter oma hiljutise uuringu tulemusi, kus joonistus välja, et mullaseente elurikkus ei ole suurem seal, kus haritakse vähem (minimeeritud harimine või otsekülv), kuigi kirjanduse põhjal peaks justkui nii olema. Mullaseeni oli kõige rohkem küntud põldudel! Praegune harimispraktika on nimelt selline, et kui ei künta, siis lisandub keskmiselt 1-1.5 taimekaitsetööd aastas ühele põllule (tihti on see glüfosaat). Tanel Vahter leidis oma ettekandes, et just lisandunud taimekaitsetööd on nii suure mõjuga, et võtavad maha kogu potentsiaalse kasu, mis saaks mulla elurikkusele tulla vähesema mullaharimise abil. Väetiste näol on tegemist sooladega, mis mullaelustikule mõjuvad umbes nagu sool tigudele. Pestitsiidid, mis on mõeldud erinevate patogeenide tõrjumiseks, hävitavad samal määral ka kasulikku mullaelustikku – nad ei ole selektiivsed nagu pole ka antibiootikumid. Kui midagi on elu vastu, siis see ongi elu vastu, päriselt.
    Mullapäev XI
    Alumises tulbas vasakult mullaharimisteetodid: kombineeritud, kündmine, minimeeritud, otsekülv. Kuvatõmmis Mullapäeva veebikonverentsilt.

    Kui seniste tulemuste järgi on seente elurikkus kõige suurem küntud põldudel ja samas me teame, et kündmine mõjub mullaelustikku kahjustavalt, siis võib ainult mõelda, milline oleks elurikkus põldudel, mida ei künta ja mille elustikku ei hävitata väetamise ja taimekaitsega. Selliseid tootmispõldusid Eestis peaaegu ei leidugi – sest mahepõllumehed künnavad ja ei teosta otsekülvi ning tavapõllumehed liiguvad pigem otsekülvi ja suurema pritsimise poole. Meil on vaja täiesti uusi teadmisi ja praktikaid hakata juurutama, kui tahame, et meie lapsed ja lapselapsed ka midagi mullas kasvanut süüa saaksid!

  4. me karjatame oma mullad üle – loomad saavad olla nii hävitavad kui loovad tegurid mulla osas. Üldine arusaam on, et ülekarjatamine on viinud paljud piirkonnad kõrbestumiseni. Lihtne järeldus oleks, et loomad tuleb muldadelt eemaldada (mida on Eestis suuresti ka tehtud) ja nii arvas ka Allan Savory kui ta osales 40 000 elevandi hävitamisel, kes justkui aitasid Aafrika kõrbestumisele kaasa. Hiljem sai ta aru, et on eksinud. Tema lugu saab kuulada Ted talkil: “How to fight desertification and reverse climate change” Just liikuvad loomakarjad on põhjuseks, miks savannid toimivad. Loogika seisneb selles, et looduses liiguvad suured loomakarjud pidevalt ringi – neid jahitakse kiskjate poolt ja neil on oma rändetsükkel. Nad söövad ühe ala puhtaks ja naasevad sellele alles siis, kui seal on kasvanud uus taimestik. Tavapärane karjatamine on aga selline, et loomade poolt tallutav ja söödav taimestik ei suuda taastuda ning erodeerub vaikselt minema. Kui inimene hakkab jäljendama looduses toimuvat, hakkab ta karjatama teistmoodi – suur hulk loomi lühikest aega väiksesel alal. Loomad on sellisel juhul pidevas ringluses erinevate karjamaade peal. Sellise karjatamise kohta saab lähemalt uurida, kui trükkida sisse “holistic grazing” ja vaadata sealt edasi. Teema on praegu pidevas arenemises ja uurimises. USAs Põhja-Dakotas tegutseb regeneratiivse põllumajanduse alal edukalt Gabe Brown, kes on ühendanud omavahel karjatamise ja kündmisvabaduse.

    Kitsamalt Allan Savory teooriale on ka kriitikuid – näiteks see Rootsi Maaülikooli uurimistöö, mis küll tõdeb, et karjatamine põhjustab kõrbestumist, kuid ütleb, et ka teised hästikorraldatud karjatamise viisid on võrreldavad “holistic grazing” meetodiga ja leiab, et kliimasoojenemist ei pruugi see meetod lõpetada. Sellele ütleksin ma ise juurde, et isegi kui tervikliku karjatamise meetod aitab vähendada süsiniku hulka atmosfääris vaid 10%, on tegemist väga suure edasiminekuga olukorras, kus riigid pigem üldse ei vähenda oma süsiniku heitmeid. Nimetatud uurimistöö ei käsitle mullaelustiku temaatikat üldse, seega terviklikust lähenemisest rääkida siiski ei saa.

Mis juhtub kui mullaviljakus väheneb ja kaob?

Kui poleks mullaelustikku, kõiki neid lagundajaid… siis võib ainult ette kujutada kui suured mäed orgaanikat me ümber vedeleks. Kui poleks neid lagundajaid ja taimede toitjaid, siis ei kasvaks ka taimed..ja siis ei kasvaks enam muld, sest taimed toidavad mullaelustikku. Inimestele tähendab vähenenud mullaviljakus seda, et sama pindala peal ei saa kasvatada enam samapalju toitu. Tuleb viimsedki metsad maha võtta… ja siis ootab meid ikkagi ees kõrbestumine, sest metsad kutsuvad ligi vihma. Võibolla meil siin külmas ja niiskes kliimas on natuke parem seis kui maailma soojadel ja juba praegugi kuivadel aladel. Aga ega meil ei lähe siis ka hästi, kui kõik siia tormavad viimsetki mullakübet ja toitu otsima. Ikka oleme me ühes paadis. Keegi ei tea, mis juhtub kui planeedi tasakaal paigast nihkub suurel skaalal.

Teine teema on vesi – kui muld ei filtreeri enam vett, siis oleme hädas. Muudkui kallad aga reovett maa peale (tänapäevased septikud ja isegi biopuhastid ju loodavad sellele), aga puhast vett enam kusagilt juurde tulemas ei ole. Mullaelustik on see, kes aitab meid rohkem kui me arvatagi oskame!

Paistab juba päris hirmus! Peabki olema, sest enne kui me ei taipa olukorra tõsidust, me jalgu kõhu alt välja ei aja…

Mida teha, et meid ei ootaks ees kaos ja häving?

Meil on ainult üks tee, mida valida – koostöö loodusega, partnerlus mullamikroobide ja seentega ja kõigi teiste mullaelanikega. Seda tuleb valida igal tasandil – globaalsete organisatsioonide, Euroopa Liidu, avaliku võimu ja seadusandluste, ülikoolide, toidukasvatajate ja aiapidajate tasandil. Põllumees pole süüdi – see on meie kollektiivne vastutus ja eelkõige peaks tarkus ja tegutsemine aset leidma ülemistes kihtides – seal peaks ju koos olema meie kõige haritumad ja kõrgepalgalisemad! Põllumees on enamasti konservatiiv, sest ta peab pidevalt tegutsema vastavalt aastaajale ja ka esiisade tarkusele ning levinud praktikale, sest kui ta pidevalt kõiges kahtleks, jääks kevadkülv tegemata ja saak saamata. Meie tahame ju igal hetkel saada poest jahu ja kartulit. Põllumees peab oma otsuseid tegema tulevikku vaadates, sest ostetud tehnika määrab ära, kas ta saab läbi viia otsekülvi või peab enne maad kündma. Sama tehnika kestab vähemalt 5 aastat. Ülikoolide ja ministeeriumite poolt peavad tulema suunised, mis aitavad põllumehel teha häid valikuid. Samas on reaalsus tihti selline, et just maaga reaalselt kokkupuutuvate inimeste hulgas on entusiaste, kes näevad probleemide tekkimist ning kes ei suuda käed rüpes passida. Näiteks permakultuuri liikumine puudutab globaalselt küll juba miljoneid inimesi, kes kõik mõtlevad, et aeg on muutusteks ning tegutsevad pidevalt mullaviljakuse kasvatamise ideed enda südameis kandes. Igaüks, kes planeedil toimetab, saab teha paremaid valikuid, kui ta jaksab ja oskab.

Avarmaa toidusalu – siin oli enne põld, siis orasheinamaa ja nüüd on pirnil vägevad uued kasvud ja päevalill pakub lindudele toitu. Mariani Permakultuur 2020.

Praegune kapitalistlik ühiskond soosib neid, kel on rohkem raha ja suunab inimesi tegema eelkõige majanduslikke valikuid. Raha ja mõjuvõim käivad käsikäes. Nõnda on Brüsselis suured keemiafirmad mugavates lobipaikades otse meie võimukandjate lähedal. Päris huvitav on lugeda Bayeri koduleheküljel keskkonnahoiust ja biodiversiteedile mõtlemisest kui samal ajal on selle ja teiste sarnaste ettevõtete (Syngenta, Basf, Dow ja lugematu hulk analoogtootjate) toodang globaalselt kindlasti üks suur mullaelustiku hävitaja ning selle ettevõtte rahastatud info kumiseb põllumeeste kõrvus ja suunab põllumajanduspraktikaid. Kui Euroopas on veel mingisugune kontroll selle üle, millist keemiat põldudele võib visata, siis nö arengumaadesse suunatakse kogu see mürgikokteil, mis meie filtritest enam läbi ei lähe, hävitatakse kohalikke seemneid ja traditsioonilise eluviise, inimõigustest rääkimata. Raha jookseb kokku meie “kõrgelt arenenud” riikide ettevõtete ladvikusse ilma igasuguse sisulise eetikata. Sinna kõrvale on vägagi kahepalgelised EL püüdlused puhta energia, toidu ja keskkonna poole, kuid samal ajal ostetakse “musta” elektrit Venemaalt ja pühade ajal tuleb kehastuda eriliseks detektiiviks, et leida piparkoogid, mis ei sisaldaks palmiõli (palmiõli tootmine hävitab gorillade ja paljude teiste maailma harulduste elupaiku, muudab vihmametsad monokultuuriväljadeks). Paistab, et inimkonna jaoks on kõige suurem väljakutse hoida teemat nii poliitiliselt kui sisuliselt edasiviival ja hoolival kursil. Lihtsalt öeldes – kuidas teha nii, et teod ja mõtted ja sihid oleksid kõik joondunud ja töötaks ühise tulemuse nimel?
Senikaua tekib küsimus, et kas sellised vasturääkivused ongi tõejärgse maailma üks tunnuseid? Või siis lihtsalt üks kõige raskemini järgitav elutõde – ole aus.

Mõtetest tegudesse

Hea küll, kui hakkaks tegutsema, siis on vaja ikkagi lõpetada kündmine ja mitte asendada seda pestitsiididega. Taimede toitumine on vaja kooskõlla seada mullaelustikuga – tegelikult on nii, et tasakaalus mullaelustik toidab taimi paremini kui kunstväetised. Neid teadmisi õpin praegu Elaine Inghami poolt juhitud soildfoodweb.com mullakursusel. Pealekauba, kunstväetisi ei jagu meil igaveseks, fosfori varud hakkavad juba ammenduma ja seetõttu pööratakse Euroopas pilk ka meie maapõue varadele. Üleliigne karjatamine (või loomade lautadesse aheldamine) tuleb lõpetada ja lubada loomad meie appi mullaelustikku taastama. Inimeste toodetud väetis (jah, see, mida me WC potist minema uhume!) tuleb kasutusele võtta väetisena selle asemel, et sellega joogivett reostada (siis saab kohe selgeks ka see, et inimene ei tohi oma keha mürgitada, sest muidu on need mürgid kiirelt ka toidulaual).

Alguses viidatud artikkel soovitab pikemas perspektiivis sordiaretusel keskenduda mitte enam kvantiteedile, vaid hoopis toidu kvaliteedile ja taimede omadustele, mis aitavad mulda parandada. Teadlased ja põllumehed peavad koos tööle hakkama. Õnneks on Eestis selle koostöö algeid juba näha! Minu isa ja vend teevadki koostööd Tanel Vahteriga Tartu Ülikoolist, et selgitada välja mullas elutsevate seente olukord põllumaadel.

Toidu hinnasüsteem ja -poliitika peab hakkama arvesse võtma seda, mis maksab keskkond ja tervis – loodusega mittearvestava tootmise tulemusel saadud toit ei tohi olla kõige odavam ja kättesaadavam! See oli poliitikakujundajate pärusmaa! Toetussüsteemid ja muu taoline määrab paljut. Näiteks Eestis ei registreerita praegu juurde enam mahemaad, mis saaks mahetoetusi. Samas ei tähenda mahetootmine alati (mulla)elustiku hoidmist ja kasvatamist… Arenguruumi jagub! Siia kõrvale arvas umbes 70% XI Mullapäeval osalejatest (enamuses teadlased ja asjaarmastajad), et teadmised mulla kohta pole praegu isegi mitte piisavad, et osata mullaelustikuga maakasutuse ja toidu tootmise kontekstis üldse piisavalt arvestada! Veel kummastavam on mõelda, et inimesed kulutavad miljardeid selleks, et uurida, mis toimub Marsil ja kuidas sinna saada ja kas seal on mulda… samal ajal kui me hävitame oma planeedi kõige kallimat loodusvara – mulda! Mu põllumehest vend kommenteeris siinkohal, et mahe otsekülv on vist vähemalt sama keeruline kui Marsile lendamine… 😀 Siinkohal siiski väike lootusekiir – Rodale Instituut on teemaga juba mõnda aega tegelenud, kuid tõdeb, et tema meetod töötab kõige paremini kuumades ja kuivades kasvutingimustes. Eestisse on küllap selle edasiarendusi vaja!

Kust leida lootust?

Hoolimata sellest karmist tõest on tarvilik hoida tuju üleval! Tegelikult on meil praegu veel maailmas olemas loodus ja just see on kõige suurem varasalv ja õpetaja, keda saab kuulata. Kasvab see, mida kasvatada – kui pöörata oma teadvus ja tegutsemiste siht mulla kasvatamisele ja koostööle eluslooduse ja elurikkusega, siis on kõik võimalik!

Käes on uus maadeavastamise aeg – saame avastada oma kodumaad, kodumulda ja kodumuldseid elanikke!

Mina sain sellelt viimaselt Mullapäevalt teada, et asun kõige väikesema mullaseente elurikkusega alal – Pandiverel. Lõuna- ja Lääne-Eestis on seis parem! Võiks ju kurvastada… aga teisalt on mul suur võimalus, sest ka tõusta on võimalik palju! Avarmaa ümber on monokultuursete põldude ala, kinnistuste piirid näitavad aastasadade vanuseid talumajandamise struktuure ja maakasutust. Mu toidusalu kasvab varasemalt plingiks ja eluvaeseks küntud liivakatel mitte eriti mustadel muldadel. Ent juba ma näen, kuidas kõik läheb paremaks – istutades kohtan vihmausse ja kasvanud on taimede liigirikkus – see tähendab, et ka mullaelustiku liigirikkus. Nii paljut on võimalik veel katsetada ja parendada! Põnevad ajad on me ees ja me oleme nende sees. Selle asemel, et otsida süüdlast, on mõnus vaadata karmi olevikku juba kui minevikku ja luua oma mõtete ja tegudega tulevikku, kus me oleme hoolivad, targad ja kümbleme elurikkuses 🙂 Vead on vead ainult siis, kui me nendest ei õpi.

Avarmaa toidusalu
Avarmaa toidusalu. Mariani Permakultuur 2020.

Sellepärast on tarvilik teadvustada reaalsust, ilustamata ja klaarilt ning siis teha karge ja kindel otsus, kuidas liikuda edasi – kogenenumalt ja targemalt. Aitäh, Loodus, et oled nii aus, hooliv ja tark! Loodus annab meile võimaluse – võtame selle vastu!

Investeeri mulda!

Miks on muld uus kuld? Sest varsti võib juhtuda, et maailmas on rohkem kulda kui mulda (kontrollimata andmed 🙂 ja seda, mida on vähe, selle hind on suur – vähemalt kapitalistlikus maailmas on nii! Ka sellepärast peaks muld olema uus kuld, et mulda tuleks investeerida (investeerimine on nüüd ju moes!) – mitte suurettevõtetesse, mis hävitavad meie planeedi elurikkust kas hoolimatusest või rumalusest. Niiet kui tahta, et tulevikus oleks üldse võimalik oma kogutud raha eest mingisuguseid hüvesid kogeda, siis eelkõige on meil vaja hoida loodust ja kasutada oma ressursse selleks, et arendada tarkust ja kogemusi kuidas praegune sitt olukord kompostiks pöörata!

Täpsemalt sellest, kuidas mulda kasvatada, kirjutan-jagan edaspidi juurde! Mullateemaline loeng toimus viimati Tallinna Rahvaülikoolis – mis sest mullast? – ja seda saab järelvaadata siin.

Varasemalt mainitud Mullapäev on nüüd ka järelvaadatav – http://pk.emu.ee/struktuur/mullateadus/mullapaev/

Lõpumõtiskluseks ilus uusesitus tuntud Ruja loost “Ei mullast” Toomas Uibo esituses:

Comments

No comments yet. Why don’t you start the discussion?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga