Vihmahood, puuder, tekstilehed, juhtmed ja pea täis permakultuuri. Minu september oli täis uusi kogemusi, mis nüüdseks hakkavad ilmutuma. Nimelt võttis Eesti Roheline Liikumine (ERL) ette ja hakkas filmi tegema. Pealkirjaks sai: Igaühe permakultuur. Tegelikult pidime kevadel koos korraldama (linna)aianduse festivali Tartus, aga teate küll, mis juhtus. Loomingulisus aitab ikka hädast välja ja nõnda muteerus projekt hoopis permakultuurifilmiks, suisa kolmeks!
Kaadritagused
Rongi liigutas ja struktuuri hoidis ERLi tegevjuht Marilin Eessalu, kelle hea analüüsivõime ja materjalist läbi närimise oskus on ikka hämmastavad! Koos panime paika filmi struktuuri ja aitasin seda täita üldpermakultuursete mõtetega. Juurde otsisime teisi tarku, kes rikastaksid pilti oma kogemuste ja oskustega.
Kiirelt, igas mõttes, ilmusid pildile Egle Ehtjen ja Erko Ever, kes astusid tsikli pealt maha ja hakkasid filmima. Egle nimelt on ka animatsioonivõlur ja just sellepärast ta meile appi tuligi. Nii Egle kui Erko hakkasid kohe ka pilti ja heli purki püüdma. Erko kandis kaasas ka filmirulle ja alljärngevad pildid ongi just tema ja päris filmi koostöös sündinud.
Minu rõõm seisnes selles, et kõik tulid meile Avarmaale külla ja sain oma aeda uute pilkude ja kaadrite läbi vaadelda. Ilm oli heitlik ja vihmasagarate vahel pidime end turgutama tee ja küpsistega. See kaunis vananaistesuvi, mida me septembri lõpus kogesime, polnud sel hetkel veel saabunud. Pigem pidime kõik end soojalt riides hoidma ja vihmavarjudega kaameraid kaitsma. Mitmeid kordi juhtus, et just siis kui olime juhtmed, mikrofonid ja kaamerad valmis pannud, pidime kiiruga tegevuspaigalt põgenema ja soodsamat hetke ootama. Loodus juhib asju ikka omatahtsi ja inimesed tantsivad 😉
Igaühe permakultuur – see on lastele (ja natuke ka endale ;))
See, et me üldse siin maal nii põhjalikult taas oleme, on osaliselt seotud mu poja, Lauritsaga. Tema nimelt ütles ühe põhjapaneva lause sel suvel: “Minu plaanidesse Tartusse kooli minemine enam ei mahu. Mul on järgmise kevade istutusplaanid juba tehtud.” Esimeses filmis ongi Laurits koos oma plaanide ja peenardega sees. Küllap teen mina just seda, mis ma teen, kõige rohkem ikka sellepärast, et lastel oleks kust edasi minna. Ise pole ma neile peenraid teinud, isegi juhendanud põhiliselt pole. Laurits võttis eelmisel sügisel ette talinisu külvamise (seeme ja ideealge vanaisalt) ja nii see põlvede mõju siis avaldub. Kevadel noolis ta juba minu seemnevarude kallal ja praegu on tal külvipind laienenud ja talirukis ja vahekultuurid juba rohetavad. Väiksem vend Koit on ka muidugi tegutsemas ja harib samuti hoogsalt ja masinate “mürisedes”. Nende põllud asuvad toidusalu sees ja oma mängudes nimetavad nad mind suurpõllumeheks, sest mul on hetkel veel neist rohkem kasvualasid.
Igaühe permakultuur on kolmeosaline ja esimene osa, “Permakultuur: miks ja kuidas?”, on suures osas kõik Avarmaal filmitud. Järgmistes osades astuvad muuhulgas üles Avo Rosenvald (Tartu Maheaed), Gloria Niin (linnakanad ja Emajõe aed), Helen Hiiemaa (Supilinna toidusaluaed), Jaana Ahlberg (Emajõe aed), Kaire Raba (meistersäilitaja) ja Maret Allikas (korilane). Põnevat ootust!
Siin see esimene osa siis ongi, head vaatamist!
