Mida ma mõtlen, kui ütlen: “Vegan ökosüsteemi pole olemas.”

Kõikidest asjadest, mida ma olen oma loengutel öelnud, on vast see olnud kõige kirgi kütvam. Või vähemalt sama kirgi küttev kui mõte sellest, et äkki ei kaevaks/künnaks enam maad (põllumeeste jaoks). Üks mu kursusel osalenu tõstatas just taas selle teema ja ma otsustasin vastata nii, et teised ka saavad lugeda. Tema veidi “kiuslik” küsimus: “Kas eksisteerib ökosüsteem, kus üks liik vangistab teise ja neid siis tapab? Lisaks tuli enne need loomad ka välja aretada.”

Tema mõte on, et “vegan” ja “ökosüsteem” ei mahu hästi ühte lausesse, sest need on nii erinevad terminid.

Veel lisab ta, et niikaua kui inimliik ei mõista, et ta pole ökosüsteemi valitseja, vaid selle osaline, jätkub loomade ja ressursside/keskkonna ekspluateerimine.

Alustame siis sellest viimasest, millega ma võin öelda, et nõustun täielikult. Mu vanim poeg (praegu 10 a) on samuti mitmeid kordi öelnud, et inimeste suurim viga on selles, et nad ei saa aru, et nad on looduse osa. Kui ma mõtlen looduse osa, siis ma mõtlen, et osa sellest imelisest elurikkuseringist, aineringist ja sündide-surmade võrgustikust. Meil on tähtis austada elu nii inimliigina kui väljaspool seda ja samuti surma inimliigina ja sellest väljaspool. Ja just seda väljendab minu arvates ka lause: “Vegan ökosüsteemi pole olemas.”

Mida tähendab “vegan”?

Alustame sellest, et mida mõelda sõna “vegan” all. vegan.ee lehekülg annab esimeseks termini seletuseks alljärgneva:
Veganlus on maailmavaade ja sotsiaalse õigluse liikumine, mille kohaselt loomad ei kuulu inimestele kasutamiseks. Veganluse eesmärgiks on loomade kasutamise, ebaõiglase kohtlemise ja tapmise lõpetamine inimeste poolt ning loomadele põhiõiguste tagamine: õigus elule, vabadusele, kehalisele puutumatusele ja õiglasele kohtlemisele.

Sellest definitsioonist pean kõnekaimaks mõtet, et loomad ei kuulu inimestele kasutamiseks ja et tuleb lõpetada loomade tapmine inimeste poolt ning tagada neile põhiõigused elule, vabadusele, kehalisele puutumatusele ja õiglasele kohtlemisele.

Veganluse eetika kohta edasi lugedes leidsin järgnevat:

Kui eirame loomade tundevõimelisust seetõttu, et nad pole meiega samast liigist, on tegemist spetsiesismiga. Spetsiesism on veendumus, et teise liiki kuulumine on piisav põhjus loomade kasutamiseks, vangistamiseks ja tapmiseks. See sarnaneb rassismile, seksismile jt rõhuvatele ideoloogiatele, mis põhjendavad teiste ebaõiglast kohtlemist pelgalt soo, nahavärvi vms põhjal, nii nagu spetsiesism teeb seda pelgalt liigi põhjal. Spetsiesism tekitab ka eelarvamust, et ühed loomad (nt koerad) väärivad kaitset ning teised loomad (nt sead) mitte. Veganlus ongi spetsiesismivastane liikumine.

Ehk siis teise liiki kuulumine ei peaks olema põhjus loomade tapmiseks.

Suurfarmide kõrval on problemaatilised ka väiketalud ja mahepõllumajandusettevõtted – kuigi pidamistingimused võivad neis olla paremad, teenivad loomad siiski vaid inimeste huve ning olulisim näitaja on nende tootlikkus. Kellegi siia ilma toomine selleks, et tema keha kasutada ja tappa, ei saa iial olla õiglane.

ja

Väikesemahuline maheloomapidamine pole hea lahendus ka seetõttu, et see nõuab kordi rohkem ressursse kui intensiivpõllumajandus ega suuda ära toita maailma üha kasvavat rahvastikku. Inimkonna ajaloos on kahtlemata olnud aegu, kus loomade kasutamisest sõltus meie ellujäämine. Tänapäeva ühiskonnas, kus vähemasti arenenud riikides on nii riiete, toidu kui muu elu-olu puhul võimalik teha eetilisem valik, pole see aga enam õigustatud ega vajalik.

Veganluse kohtumine ökoloogia ja permakultuuriga

Nüüd jõudsime kohani, kus ökoloogia ja permakultuur kohtuvad veganlusega. Võibolla see on nüüd meelevaldne, aga kuna veganlus on spetsiesismivastane ja spetsiesism ise rõhutab, et teise liiki kuulumine ei ole piisav põhjus tapmiseks, siis spetsiesismi mõtte järgi samasse liiki kuuluva organismi tapmine oleks sobilik? Veganlus ei näe probleemi, kui imik tarbib oma ema piima, küll aga teise liigi ema piima. Seega loogika justkui kehtiks vähemalt emapiima lubatavuse osas.

Kahjuks toimub ökosüsteemis toimub ärasöömine ja tapmine enamasti just teise liiki kuuluva elusorganismi poolt. Liigid moodustavad ökoloogilisi gruppe, kes toituvad teineteisest – taimed saavad mullast toitu tänu sellele, et bakterid ja seened süüakse ära lülijalgsete ja protistide poolt, kes omakorda süüakse ära suuremate lülijalgsete ja nematoodide poolt, kellest toituvad linnud ja väiksemad imetajad jne jne. Kui poleks sedasama lagundajate võrgustiku, oleks planeet kaetud kõiksuguste laipadega, nii taimede kui loomade kui inimeste omadega. Lagundamine on kõik üks suur ärasöömise ja tapmise võrgustik. Ja sellest lagunemisest ja toitainete liikumisest võidavad taimed, kes toituvad surnud orgaanilisest ainest.

Mulla toiduvõrgustik. Allikas: https://www.nrcs.usda.gov/wps/portal/nrcs/detailfull/soils/health/biology/?cid=nrcs142p2_053868

“Suurfarmide kõrval on problemaatilised ka väiketalud ja mahepõllumajandusettevõtted“– sellest arusaamast on mul väga raske aru saada. Kui üldse loomi pidada, siis väiketaludes ja tänapäeva nimega mahetaludes on neil kõige parem elu. Seal peetakse liike, mida pole aretatud intensiivmajandusele sobilikuks, nende elujärg on loomulikum ja tihti on loomadel nimed ja talurahval oma loomadega suhe. Taastava põllumajanduse ja permakultuuri järgi aitab loomade targal viisil karjatamine tõsta muldade elurikkust ja süsinikusisaldust, mis on üldse üks kättesaadavam viis inimese jaoks kuidas osaleda globaalsete probleemide lahendamises.

Väiketaludes ei ole alati kõige tähtsam faktor loomade tootlikkus, vähemalt mitte võrreldes intensiivpidamisega. Permakultuuri raames tegeletakse just sellega, et näha looma kui tervikut, arvestatakse tema vajadustega ja sellega, mida ta pakkuda suudab nii maale kui inimestele kui tervikule ning tehakse tööd selle nimel, et leida talle parim võimalik toimimisviis selle talu sees.

Kui pidada negatiivseks seda, et talul on ka tootlikkus (ka loomade abil), siis läheb kogu turumajandus uppi. Eks ta võiks ju minna ka, aga täiesti ilma tootlikkuseta ei ela ka ükski vegan. Kõik tarneahelad, mis kasvõi sojavorste või ökošokolaadi teiselt poolt maailma kohale toovad, on täiesti tootlikkusele ja kasumlikkusele üles ehitatud. Kui miski seda võrdluses ei ole, siis pigem väiketalu. Olen ise kohtunud mahepõllumeeste ja -loomapidajatega, kes annavad endast parima keerulistes muutuvate regulatsioonidega oludes, mis ei soosi mõistlikke lahendusi. Neid aitavad just edasi permakultuuri ja taastava põllumajanduse praktikad, sest intentsiivpõllumajandusest tulnud lähenemised nende maailmas ei tööta. On vaja mõtlemise ja tegutsemise muudatusi, mis sihivad terviku tajumise ja valimise poole. Loomad on osa lahendusest. Ükski teravilja/köögiviljatalu ei suuda tegelikult ilma loomade sisendita pikema aja jooksul olla ökoloogiliselt terviklik ega taastav. Intensiivpõllumajandus kogu oma keemiakottidega ei ole parem lahendus. Ökokeemiakotte ei saa ka tühjast õhust manifesteerida ja kui tahaks üldse igasuguse kotimajanduse ja eemalt sisse toomise värgi ära kaotada, siis on ainsateks looduslikeks abilisteks meil taaskord võtta teised organismid – loomad, bakterid, seened, protistid, linnud, taimed… kogu see elus maailm me ümber. Ja ma ei näe seda inimese poolt ärakasutamisena, vaid pigem sellena, et inimene hakkab just tajuma, kuidas ta on osa terviku võrgustikust ja ta sõltub kõikidest teistest me ümber. Muuhulgas ka paljude suremisest. Ent suremine on elu osa, ilma selleta see planeet ei toimi. Võibolla on kõrgemal arenguastmel ja teistsuguse loodusega planeete, kus keegi ei sure ja keegi ei söö kedagi ära.

“Väikesemahuline maheloomapidamine pole hea lahendus ka seetõttu, et see nõuab kordi rohkem ressursse kui intensiivpõllumajandus ega suuda ära toita maailma üha kasvavat rahvastikku.” Eelmine lõik veganismi eetikas kõneles sellest, et suurfarminduse kõrval pole väikepõllumajandus sugugi parem, kuid see lõik räägib just intensiivpõllumajanduse eelistamisest, kuna on arvamusel, et muidu ei saa maailma rahvastik ära toidetud. Permakultuur ja ökoloogia hoiavad siinkohal peast kinni (minu peast :). Esiteks, need väited ei ole omavahel loogilised. Veganism teeb maha nii ühe kui teise, aga ise toetub just pigem sellele viimasele. Kust veganite toit tuleb? Ma arvasin ise, et veganid ka eelistavad kohalikku ja väiketootmist, aga paistab, et vähemalt selle eetika kohaselt mitte, mis on välja toodud vegan.ee leheküljel. Väiketalude häda on vist selles, et seal tihti peetakse loomi ka ja see jällegi ei sobi mõttemustrisse, aga sobib ökoloogiasse ja permakultuuri. Konfliktikoht.

Intensiivpõllumajandus on ju see, mis hävitanud meie muldasid erakordse kiirusega ja teeb seda ilmselt mõnda aega edasi. Intensiivpõllumajanduse tõttu on igal pool maailmas palju auke maa sees, sest vaja on olnud sealt kaevata erinevaid mineraalväetiste koostisosasid. Neid on vaja pidevalt transportida laevade, rongide ja veoautodega. Eesti fosforiit on aina rohkem kellegi globaalse äritegijafookuses, sest fosforiit on intentsiivpõllumajanduse üks kolmest asendamatust “kuningast” – NPK (lämmastik, fosfor, kaalium). Intensiivpõllumajanduse abil kaob elurikkus nii metsades kui põldudel ja niitudel. Kui veganism leiab, et see on normaalne, siis ma ei suuda ette kujutada, mis on veganismi arvates lahendus? Väiketalud ei sobi, aga monokultuursed teraviljaväljad ongi intensiivpõllumajandus ja just sealt tuleb veganite liha asendav toit. Teraviljad, oad, sojaoad ja kõiksugu muud oad… – neid kõiki kasvatatakse hiigelsuurtel eluvaestel põldudel suurte masinatega. Isegi Indias, kus on palju taimetoitlust olude tõttu, peetakse ikkagi loomi, kes on seal ökosüsteemile ja inimestele omal moel abiks. Veist ei sööda, aga piim on seal au sees. Seesama veis väetab seal mulda ja sööb rohtu – aitab mullaelustikku hoida.

Kas taimetoitlus/veganism saaks toimida?

Oma loengutes toon välja, et taimetoitlus on tõhus kui see:

1. 1. Baseerub kergelt töödeldaval toormel, mis kasvab koduaedades;
   2. Ülejäägid, eriti inimese omad, lähevad tagasi mulda;
   3. Me sööme toitu, mis kasvanud me lähedal (ilma suurte transpordikuludeta).

Kõik need eeldused peavad korraga töös olema, et taimetoitlus võiks ökoloogiliselt ja permakultuurselt loogiline olla. Ent juba esimene mõte ei lähe kokku veganismi eetikaga – väiketalud. Teine asi – inimese kaka peab hakkama mulda toetama ja ringluses osalema. Talud kui väikseimad toimivad tootmisüksused ilma sellega pikas perspektiivis ei toimiks praeguste teadmiste kohaselt. Ja kolmandaks tuleb toit saada enda lähedalt kätte, mis tähendab ilmselt muudatusi menüüs ja toidulaual. Kaugelt kohale veetud toiduained ei ole ökoloogilises mõttes paremad kui lähedalt väiketalust saadud kodumaine toit (muuhulgas loomne), aga veganismi eetika ei paista seda jätkuvalt toetavat.

Minu kogemus veganismiga

Võibolla on vegan.ee lehel esitatud veganismi eetika kuidagi puudulik või tagurlik ja minust on veganismile ülekohtune sellele lähtudes oma arutelu üles ehitada. Aga kui nad seda ei mõtleks, siis nad seda ju ei kirjutaks? Laias laastus sellise kogemuse olen ma ka ise veganismiga saanud. Olen ka nooremana otsinud viisi, kuidas maailma päästa ja kui ma veel permakultuurist midagi ei teadnud, tundus toitumine üldse väga suure teemana. Isegi kui esimene laps oli juba sündinud, oli meie pere toitumisvalik suures osas veganismi poole. Vahest harva külas ja sugulaste juures võtsime lihaampse ka, aga ise koju ei ostnud. Kui me siis juba kahe lapsega aastaks Rootsi elama läksime ja Malmö lähistel asuvates rikkaliku valikuga poodides saime käia (kõiksugust eksklusiivset vegan-ökotoitu hankimas), pidime aga hoopis tegelema sellega, et me vanima lapse nahk hakkas näitama märke, et meie toidulaud talle ei sobinud. Kaevusin taas toiduteooriatesse ja pidin edasi liikuma taimetoitlusest, sest ilmselgelt see ei töötanud enam meie jaoks. Kui avastasin, et kehad võivad olla tundlikud teraviljadele ja ka ubadele, sest neis leidub omajagu fütotoksiine (sest üheaastaneseeme tahab tervelt uuesti mulda saada ja kasvama minna) jäi sel hetkel sisuliselt pildile vaid midagi paleolaadset. Kogu perega puhastasime oma kapid teraviljadest (jagasime sõpradele) ja hakkasime otsima kvaliteetset liha ja köögivilju ning jätsime siiski menüüsse ka omajagu puuvilju.

Sellesse aega kuulub ka üks eredamaid selleteemalisi mälestusi, nimelt Malmö ökopoodides käimisest. Seal oli üks suur ökopood, mis oli vegan – liha seal ei müüdud. Selle asemel oli pool poest täidetud külma valgusega kumavate ja undavate sügavkülmutatud toodeid täis külmkappidega, mis sisaldasid peamiselt erinevaid sojatooteid, rohkem ja vähem pihvide ja viinerite kujudega. Seal poes ei olnud head tunnet ja mu käsi ei tõusnud selle kraami järgi. Paleo järgi muidugi pole soja ka eriline toit. Teine ökopood oli värskes ja modernses linnaosas mere ääres maamärgi “Turning Torso” esimesel korrusel. Sealses ökopoes keedeti kohapeal puljongit ja valgetes kitlites lihunike nina all oli lai valik maheliha, isegi organeid jmt, mida tavalisest poest tänapäeval nii kergesti ei leia. Hämmastaval kombel oli seal palju rohkem elu ja elavust. Inimesed olid rõõmsad ja valik oli igas mõttes suur. Tunnetuslikult eelistasime perega edaspidi just seda ökopoodi. Isegi kui me liha veel oma menüüsse polnud liitnud. Kui muidugi kitsalt veganismi mõttest lähtuda, oleks sealt poest ilmselt pidanud selg ees välja kõndima, pea vastikusest ja “laibaküllusest” plahvatamas. Ent selleks hetkeks elus (või siis pole kunagi olnudki) mu valikud puhtalt mõistuse kesksed.

Kokkuvõtlikult – laias laastus paleo toitumisega sai meie lapse nahk (ja ilmselt seedimine) toona korda. Hiljem on selgunud, et piimatooteid ei sobi kogu me perele (geneetiline eripära) ja ega paleogi neid ei toeta. Kui me oleks aga jäänud veganismi maailma ja leidnud, et teraviljad-oad ka ei sobi, siis oleks alles jäänud ainult suhkrud – puuviljad ja kommid ja ehk natuke rasvasid ka.

Mida veganid söövad?

“Vegantoidud võivad olla nii toored kui küpsetatud toidud, näiteks salatid, smuutid, pastad, supid, praed, kastmed, küpsetised, ahjuroad, koogid, tordid, kommid, šokolaadid, määrded ja väga palju muud. Saadaval on ka vorsti, viineri, kotleti, juustu, piima, jogurti, jäätise, majoneesi jne maitseid ja tekstuure matkivaid taimseid alternatiive.” (https://vegan.ee/veganlusest/kesmis-on-vegan/)

Algatuseks on veganite toiduna küll nimetatud peamiste toiduainete grupid nagu teraviljad, kaunviljad, puuviljad, seemned, pähklid, marjad ja seemned, kuid näidete all kipuvad need vähemalt osaliselt minema kookideks, tortideks, kommideks ja šokolaadideks, mis pole tervisliku toiduna eriti arvestatavad. Eks vegan variandid muidugi püüavad seda olla, aga on olemas ju ka vegan Coca-cola…, mis ei päästa maailma ega inimesi suures pildis sugugi rohkem kui tavaline Coca-cola.

Muidugi rikastan ka mina oma toidulauda veganite maailmast pärit retseptidega, eriti kuna me pere ei tarvita piimatooteid, ja selle eest ma olen tänulik. Siiski leian, et lihtsalt “vegan” sildi alla mahutatav toit ei pruugi sugugi tähendada päästetud maailma ja tulevikulootust.

Kas probleem on meetodis?

Veganlus kui maailmavaade ei taha, et inimene kasutaks loomi ära. Mitte mingil moel. Isegi lambavilla pügamine ja siidiniidi kogumine on halvad. Aga äkki on küsimus selles, kuidas seda teha? Tehaslikud farmid, kus keegi ei pööra tähelepanu loomale kui indiviididle ning kus kogu aretustöö on suunatud aina suuremale kasumlikkusele, on tõesti koledad, muuhulgas ka planeeti hävitavad. Samas ei näe veganlus lahendusena ka väiketalupidamist, kus meetodid ja loomade heaolu on hoopis teisel tasemel.

Kas veganlus ei näegi vajadust koduloomade järele? Siis poleks meil enam lambaid, kitsi, veiseid, hobuseid, sigu, kasse ega koeri… neid kõiki on inimene justkui enda kasu järgi aretanud. Jah, nende eksistentsi saab vaadata vaid lõppematu kannatuste ahelana inimmõtte teenistuses, kuid võib vaadata ka teisiti – et need loomad on inimestele siin planeedil abiks tulnud – nende loomade abil saab arendada südamlikkust, nendega saab suhelda ja tunda neid oma pereliikmetena. Minu vanavanaema võttis maalt olude sunnil asulasse kolides kaasa oma sea ja kasvatas seda keerulistes oludes edasi niikaua kui sai. Tal oli oma seaga suhe. Vanaisa on rääkinud pisarsilmil nende hobusest Stellast, kes oli ilus ja tugev loom, kelle päästmiseks veetis vanavanaisa metsas terve suve, et seda hobust ainult teise maailmasõja ajal sõjateenistusse ei võetaks… aga nõukogude võim ei suutnud oma kollektiviseerimise tuhinas sellist võimsat looma ära toita ja see suri köite otsas rippes olles nälga. Paradoksaalsel kombel nuttis mu vanaisa taga seda esimese Eesti aegset taluelu, kus loomade abil toideti end ära, armastati ühaegu seda emist ja tema põrsaid kui ka suitsusaunasinki, mis neist samadest põrsastest saadi. Kuidagi mahtus nende inimeste sisse suur armastus elu kui ka surma vastu. Surm oli elu osa, palju rohkem kui praegu.

Veganluse kohta lugedes tekib ettekujutust linnainimesest, kes mõtleb, kuidas maailma aidata ja satub oma mõtetega aina keerulisemasse puntrasse ning loodab lahendust leida sellest, et ta teeb kõike nii õigesti kui vähegi võimalik. Kasutab oma linnas teenitud kõrgemat palka selle jaoks, et osta eetiliselt toodetud toitu ja riideid. See pole probleem, et toit tuleb teisest maailma otsast ja on kasvanud monokultuuridena, sest see on paljude veganismi alustaladeks olevate toiduainete paratamatu ökoloogiline reaalsus. Üheaastased teraviljad ja köögiviljad, mida intensiivpõllumajanduses kasvatatakse, on spetsiifilise aretustöö tulemusena ootel oma taimekaitse ja väetiste järele. Väiketalud on need, kus hoitakse pärandseemneid ja tegeletakse oma mullaelustiku putitamisena. Ja kus üldse mõeldakse selle peale. Veganlus tundub andvat portsu “õigeid” mõtteid ja tegusid, mille abil tunda end hästi, aga tegelikult mitte tunda loodust ja seda reaalsust, mis meie ümber on olemas. Keda ja mida ma oma rahaga toidan? Kas kõik maailma inimesed saaksid nii elada ja mis jääks siis järgi planeedist?

Ma olen pärit maalt, elanud seal ka koos oma lastega ja käinud külapoes varumas seda, mida oma aiast ei saa. Maapoes ei ole vegan-juustu ega mittemädanenud avokaadot, quinoad ega ökokomme. Kui tahaks neid asju, tuleb neid tellida kaugelt ja veel kaugemalt ning käia välja rohkem raha. Selleks, et Sul maal oleks rohkem raha, tuleb mõelda, milliseid ressursse müüma hakata – kas loodusressursse või enda ressursse. Üldiselt viiakse just maalt minema metsad ja põldude mullad, maavarad ja mõned nutikad väärindustooted… kui elada linnades, siis ei pane seda niiväga tähele. Puhkusele minnes on nõme, kui tee ääres enam metsa ei kasva. Aga mille arvelt maainimene siis nii rikkaks peaks saama, et osta kallist vegantoitu ja päästa maailma?

Kui veganluse puhul oleks küsimus selles, kuidas me toitu kasvatame (muuhulgas loomi), siis oleks lihtne, sest permakultuur ja taastav põllumajandus võiksidki olla lahenduseks. Ent nagu juba on kirja saanud, ei ole sobilik ka terviklik muldi taastav väikepõllumajandus.

Kas veganlus kardab surma ja tapmist?

Mulle esitatud küsimuse juurde tagasi tulles – kas eksisteerib ökosüsteem, kus üks liik vangistab teise ja neid siis tapab? Lisaks tuli enne need loomad ka välja aretada.

Selleks, et näiteks hunt saaks kitse ära süüa, ta teatud mõttes tõesti vangistab selle kitse, piirab tema liikumisvabadust ja seejärel tapab kitse ära. Selleks, et nematood saaks bakteri ära süüa läheb ta selle bakteri juurde ja neelab alla. Bakter on nematoodi sees vangis, kuni on ära seeditud. Kui kõike inimeste maailmast vaadata, siis kõlab väga julmalt – vangistamine ja tapmine. Ökoloogia poole pealt tajun seda pigem aineringlusena, justkui teatava ohverdusena, et suurem Elu saaks jätkuda.

Kui poleks hunte (Yellowstone’i huntide eksperimendi kohta on omajagu materjali), siis läheks ökosüsteem paigast ära. Kitsed hävitasid jõekaldad (keegi ei ajanud neid kunagi minema), sealt kadusid koprad ja kindlasti toimusid muudatused ka kitsete populatsioonide sees. Hundid teostavad looduslikku valikut – söövad ära neid, kes on haiged, nõrgad ja kelle geenid justkui ei peaks edasi liikuma ajas, paljunema. Looduslik valik leiabki aset ärasöömise, nö tapmise kaudu.

Me inimestena kipume vaatama kõike inimeste mätta otsast (see on ju loomulik!). Nii nagu täiskasvanutena loeme õõvaga muinasjutte, kus on igasugu ärasöömisi, vere voolamist ja muud hirmsat, aga lastena ei tajunud me seda sellisena. Ma armastasin muinasjutte ja minu fookus oli nende puhul selles kõikide võimaluste maailmas, õpetussõnadel ja lugudel.  Ehk võib olla, et veganismi näol on inimene iseenda suhtumise ja vaatenurga laiendanud kõige elava peale, nähes probleemi selles, kui keegi surma saab.

Juba eelmises lõigus tõdesin, et veel sadakond aastat tagasi oli elu ja surm loomulikumad ja igapäevasemad nähtused. Praegu on iga surm katastroof ja tundub, et ka veganism annab hoogu sellele mõtlemisviisile. Sellest räägib praegune viiruskriis ja ülemaailmsed piirangud – et jumala pärast ei sureks ära ükski inimene, kes veel pole ennast vaktsineerinud. Kus on siin vabadus? Äkki vangistab muuhulgas veganluse mõte meid siin maailmas, kuhu on korraga alles jäänud ainult õiged ja täiesti valed teod ja ühtegi valet asja ei tohi enam valida. Kas see on vabadus?

Mida kirjutas Bill Mollison taimetoitlusest?

Üks huvitav aspekt, mille peale ma polnud varem osanud mõelda, tuli selle teemaga seoses Bill Mollisoni kirjutatud klassikast, permakultuuri disaineri manuaalist. Nimelt toob ta välja ökoloogilise tõsiasja, et enamik Maast on kaetud inimese jaoks mittesöödavate taimedega. Kitsed, jänesed, lambad, kalad ja teised loomariigi esindajad muudavad selle ka meile söödavaks – salvestavad ressursse. Kui me soovime toita taimetoiduga aina kasvavat rahvastikku, peame kasvatama aina rohkem neid taimi, mida inimesed ka süüa saavad. See tähendab, et me eelistame ainult inimesi ja välistame teised taimed ja loomad, keda me ise ei söö. See tundub justkui vastupidine sellele, mille poole veganlus esimeses mõttes püüdleb.

Taimetoitluse/veganluse baasiks on teraviljad ja kaunviljad, nt ka soja. Paljude nende taimesortide patendid kuuluvad korporatsioonidele, need taimed kasvavad vaid viljakatel muldadel, kuid kasvatamisega kaasneb praeguste meetoditega erosioon ja muldade kadumine; nende taimede kasvatamiseks hävitatakse metsasid (ja vihmametsasid) ja elurikkaid alasid. See on samuti ökoloogiline reaalsus. Veganism ei aita kaasa elurikkuse püsimisele, vähemalt sellisel viisil nagu seda praegu reklaamitakse ja sõnastatakse. Kõlab rohkem nagu rohepesu ja -pööre.

Siinkohal üks artikkel vegan permakultuuri kohta, mis küll vihjab ära, et tegemist on linnaelanike mõtetega ja tegelikult sisaldab eneses loomade pidamist (ja väiketalundust): https://pipmagazine.com.au/nurture/vegan-permaculture/

Minu praegused valikud

Ma ise tean, et minu mõte on aja jooksul palju muutunud, tänu kogemustele ja eluseikadele, mis on ette tulnud; tänu inimestele ja aruteludele ja lugemistele ja ka enda tajude teravdamisele ning enese vabastamisele ettekujutustest, mis on muutunud piiravaks. Praegu olen ma sealmaal, kus kõlan kokku sellega, mis on võimalikult terviklik ja kohane sellel planeedil toimuvaga. Muidugi ma otsin lahendusi, kuidas elu siin planeedil saaks jätkuda koos kogu elurikkusega, mida me saame imetleda. Ma näen neid lahendusi looduse järgi toimimises, looduse võimalikult põhjalikult tundma õppimises ning enda harjumuste ja vaadete muutmiseks kohasemaks sellega, mis siia planeedile mahub. Ma tunnen tohutut tänutunnet ja austust looduse suhtes, mis lubab meil, inimlastel, siin planeedil nii paljut õppida ja teha seda armastuse kaudu. Loodus ei tule ja ründa meid otsesõnu, isegi kui me teeme midagi julma. Ent loodus annab siiski võimaluse õppida oma vigadest. Teeb seda palju targemalt ja heasüdamlikumalt kui me kunagi ise oskaks. Kui tahta ise looduse moodi olla, ei saa halvaks pidada ka seda, kui looduse sees on loomulik surm ja aineringlus, mis tähendab ka ärasöömist ja selle juures tänulikuks jäämist.

Kui me perega hakkasime pärast aastaid taimetoitlust vaaritama lihatoite, sain eneses uue suhte surmaga. Saavutasin suurema kontakti selle loomaga, kelle surm aitas elada meie perel. Enne seda, nö veganluse mõtte sees, mõtlesin sellest, kui halb on, et loomi peetakse ja et neid ei ole mulle kuidagi vaja. Tegelikult oli suhe kaugem ja vähemisiklik. Uuesti liha sööma hakates tajusin nii meie esivanemate kui ka näiteks indiaanlaste suhet oma jahiloomadega – enne jahti tehti rituaalide käigus kokkulepped inimeste ja nende loomade vahel, kes oma elu andsid. See on suhestumine ja lähedus, ühendus elu ja surma ringiga.

Praeguses elus, kui ma söön liha, valin seda võimalusel just väiketaludest, kus loomad on saanud elada karjadena looduses, süües seda, mis neile meeldib ja teha seda inimeste kaudu, keda saan näha ja kellega suhelda ja kelle süda on minu taju järgi õiges kohas. Valin metsloomade liha ja seda jahimeeste käest, keda ma tunnen. Valmistoodete puhul otsin neid tootjaid, kes valivad toorainet ja toodavad võimalikult puhtalt ja kodumaiselt. Me pere ei söö igal toidukorral liha, vahest päevi ei söö. Ma ei tea, mis -ismi alla see käib ja ma ei tahagi ennast defineerida. Toimin nii nagu pean praegusel hetkel parimaks võimalikuks. Lastega peres on palju detaile, millele igapäevaelus tähelepanu pöörata. Ja ma tean, et me ei tee täiuslikke valikuid igal hetkel. Mõnikord on kõht nii tühi, et tuleb amps võtta tanklast või võtta vastu see, mida pakutakse või mis on kõige lähemal. Ka sellist valikut tuleb armastada, mitte endale nuuti anda siis, kui tegin midagi justkui valesti.

Arvan, et meie ühiskonna suurim väljakutse ongi polaarsus, õige ja vale ja lõhe nende vahel. Näen, et sillaks ja kolmandaks valikuks on armastus ja tervikutaju. Loodus, ökoloogia ja permakultuur ja vaimsed praktikad aitavad mul näha suuremat pilti ja astuda eemale võitlustest ja vastandumistest. Yin-yang märk on hea meenutus – valge sees on tilk musta ja musta sees tilk valget.

Kui ma ütlen oma loengus, et vegan ökosüsteemi pole olemas, siis…

… tahan ma välja astuda ilmselgetest polaarsetest definitsioonidest. Veganism on minu arvates liiga kitsas ja piirav mõttemudel, mis tekitab mõtetesse õiged, veel õigemad ja valed valikud. See on vastandumise tee – räägib sellest, mis on halb. Ent kuidas armastada seda, et on loomi, kes surevad meie praeguste valikute tõttu? Kuidas armastades liikuda edasi paremate valikute poole, mitte materdades neid inimesi, kes ei ole osanud veel järgmisi valikuid teha, neid õigemaid? Kuidas näha ja leida viise, kuidas inimene saab olla elurikkuse taastaja ja õhust süsiniku püüdja? Permakultuur tegeleb lahenduste otsimisega, permakultuuri eetika on elujaatav ja hoolivusele keskenduv, ökoloogilisele reaalsusele põhinev.

Permakultuuri sees otsitakse viise, kuidas katta toidulaud püsikute kasvatamise abil (pähklid ja muud toidusalu taimed), kuidas taastada loomade abil mulla elurikkust ja kuidas teha seda kõike ka sotsiaalsel tasandil nii, et me kõik oleksime hoitud. Intensiivtootmine ja anonüümsetes suurlinnades elamine ei ole siinkohal lahendused, vähemalt mina ei taju neid sellistena ja seda ei tee ka paljud teised mõtlejad-kirjutajad, kes on oma elud pühendanud lahenduste nägemisele.

Ökosüsteemi, mis välistab teiste liikide teineteisepoolse ärasöömise ja sildistab surma vangistamiseks ja tapmiseks, ehk vegan-maailmakäsitlust, ei pea ma toimivaks reaalsuseks ja sihiks, mille poole püüelda. Ma ei näe seda terviku tajumisele suunatuna, vaid kohati isegi globalismi mõtte õigustusena, seda globalismi negatiivses tähenduses. Samas, ei taha sellestki teha tumedat deemonit ja näen veganlust kohati tööriistana, mis aitab loomade praeguseid pidamisviise paremaks muuta ja inimeste toidulaudu uute retseptidega täiendada.

Aga need kõik on vaid mõtted. Terminid, nende seletused, mis on paratamatult piiratud ja siis nende võrdlused ja püüdlused sellest kõigest aru saada. Elu on suurem ja terviklikum ja selle adumisega ma tegelen, nii permakultuuri endasse imendades kui ka vaikust ja võimalikkuse ruumi enesesse puhastades. Võibolla ei tohiks panna ühte lausesse termineid vegan ja ökosüsteem ja sellisel juhul ületan piire. Vast on selle kirjatükiga tekkinud vähemalt selgem arusaam, mida ma mõtlen, kui seda ütlen.

Praegu olen omadega siinmaal, võibolla natuke mujal kui sõnadesse sai, sest sõnad püüavad kirjeldada miskit suuremat, aga pole alati kõige täpsemad. Olen varem arvanud muudki ja küllap juhtub elus veel nii mõndagi, mis suurt pilti avardavad.

Aitäh küsija! Olen saanud keskenduda mõningatele baasküsimustele. Arvan, et tegelikult on meie sihid ja tunnetused lahenduste kohta sarnased. Tahaks eest ära võtta sõnad, mis tekitavad piiranguid ja vastuolusid ja avardada sfääre sõnade ja mõistete vahel. Kõige suurem töö on ikka iseenestes ja oma mõtete/tunnetega meil vaja ära teha, sellest edasi on kõik juba lihtne.