Putukahotellidest me oleme juba kuulnud – inimese püüd teha midagi kasulikku looduse heaks. Pakume putukatele varjepaiku, kus talv üle elada või öö mööda saata. Kenad ja korras aiad ja linnaruum ja põllumajandusmaastik ei ole putukatest klientidele meelepärane, aga kuna raskem on lõpetada linnahaljastuslik avaliku raha eest tehtav institutsionaalne muruniidukitega põristamine või veel raskem, muuta aiapidaja ilumeelt, on tore laste ja teiste huvilistega meisterdada putukahotelle. Kui juba selline äri püsti, siis tuleb mõelda teenuste laiendamise peale. Igas korralikus hotellis pakutakse hommikusööki. Eriti head paketid sisaldavad ka lõuna- ja õhtusööki! Ehk on aeg hakata rajama putukarestorane?!
Miks putukarestoranid?
Tühi kott ei seisa püsti ja tühja kõhuga putukas sureb nälga. Kujutage näiteks ette kiilassilmlast, jõle peenike vennike! Kui tal paar ampsu puudu jääb, kukub kohe pikali! Ja siis need kaunitarid, liblikad. Olete ju kuulnud seda õuduslugu liblikanäitsikust, kes ei jaksanud lennata üle hiigelsuure viljapõllu, kuna teepeal polnud kusagilt kosutust leida. Ei mingit õienektarit! Kadunuks ta jäigi.
Inimene kasvatab toiduks üsna kitsa õitsemisajaga taimi – need on need eelistatud taimed, mida võib põldudele ja aedadesse lubada. Teised tunduvad… liiga umbrohud… Korralikele muruplatsidele ei tahaks kohe ühtegi õitsejat vabalt möllama, no kui, siis peenrasse. Ja täidisõielised õied on ju uhkemad kui need vanad ja lihtsad. Siiski, lihtsuses peitub võlu ja mitmed tolmeldajad eelistavad just neid vanakooli-lilli. Restoranide puhul ka ju loeb kvaliteet ja hea toit pole kunagi moest väljas! Rajada võib ka ju kohvikuid ja baare. Kuidas kellelegi meeldib! Näiteks üks pajupõõsas koos tärkavate võililledega võib päästa nii mõnegi kevadisest näljahädast. Pisike “umbrohusaar” võib pakkuda pajukest ulgumerel janusse jäänule.
Me ju kasvatame toitu!?
Tõsi ta on, et kasvatame midagi ikka põldudel ja aedades. Raske on aga pisimutukatel elus püsida ühe suure söömaajaga suve peale. Või heal juhul paariga hakkama saada. Kui murus pole võililli, ega ristikuid, siis kust süüa saada? Samas, ega me ju ei taha ka neid “söödikuid”, lehetäid on “pahad” ja ilusaid lepatriinusid pole eriti näha. See kummaline oranžimustriline “uss” sööb kindlasti ära mu maasikad ja õunad! See “uss” oli aga nimelt lepatriinu vastne.
Lootis leida neid lehetäisid, mis just said minema pritsitud. Ja siis see teine “uss” oli äkki hoopis keegi, kes oleks pärast moonet muundunud kahjurikiskjaks ja aidanud hea meelega vähendada kapsausside populatsiooni. Loodusega on see lugu, et ta on kavalam, läbinägelikum ja pikema mõttega kui enamik inimesi. Kui tahaks omale leida täiuslikku õpetajat, siis valiks just Looduse. Kannatlik, lahke ja lõputute teadmistega. Kui küsid, saad vastuseid. Kui vaatad, siis näed. Juba kohalolek on väga mõjus!
Kui juhtub, et oled omale putukahotelli teinud, siis mõtle ka restorani avamise peale! Ja kui hotelli veel pole, siis ava restoran ikkagi! Küllap need, kes on omal kõhu täis matsutanud, leiavad varjualuse mõne lehe või kõrre all, mis pidulaua ääres on. Võibolla panevad mutukad ise ka omale hotelli püsti kui jõud ühendavad või siis selgub, et restorani pööningul või keldris on piisavalt ruumi, et öömaja pakkuda. Ehk isegi talvekorterit!
Mis siis saab, kui mul pole hotelli ja restorani rajamiseks ressurssi?
Kriisiajal on nende ehitamistega ja materjalide ja poeskäikudega nagu ta on. Õnneks saad hotelli ja restorani valmis teha ka siis, kui midagi ei tee. Näiteks jätad muruniiduki tööle panemata ja kütuse ostmata ja müra tekitamata. Kohe ilmutuvadki hotellid ja restoranid nagu maa sisse vajunud linnad Ebaverel ja Padal ja mujal – ole ainult õigel ajal kohal õige mõttega. Need teed kõige maagilisemate paikade juurde ju ilmnevad iseenesest, pigem õige tunde kui suure rapsimise peale.
Võid mõelda ka nii, et kui Sul on olnud ressurssi, et hotellide ja restoranide ise tekkimist takistada, siis veel suurem sääst on siis, kui Sa enam bürokraatlikke takistusi ei tekita ja vaatad, mis juhtuma hakkab. Nõuab närvi. Aga aktsiaturgude vaatlemine nõuab sama.
Soovitused riskiinvestoritele
Kui ikkagi tahaks aktiivsemalt investeerida…, kevad ka käes ja käed sügelevad!? Minu soovitus on, panusta mitmekesisusele. Luba kasvada raudrohul ja punel, võilillel, kurgirohul ja teelehel. Kui oled valmis riskima, siis külva seemneid, näiteks õitsvate taimede omi ja istuta need pärast omale aeda. Linnaaeda võid ka istutada, kui julged! Teiste poolt ette kasvatatud istikute oma aeda toomine on ka päris tasuv tegevus, saad osa suurest kasvust ja õitsemispeost, eriti kui tegemist on mitmeaastaste taimedega!
Introverdid (ja ekstravertideks end õpetanud introverdid) võivad jätta aeda paiku, kuhu nad ei tungi (permakultuuri tsoon 5). Sinna võib koguda isegi kive, lehti ja oksi, panna kausikene veesilmaks (ja oksakene paadisillaks) ja võtta aega vahtimiseks. Idee on selles, et korra panustad (või ei tee sedagi) ja siis hoiad eemale. Nii saad teada, mis juhtub maailmas ilma Sinuta.
Hulljulgetel soovitan sügiseni oodata ja oma külluslikel peenardel jätta tegemata sügisene korrastus. Kõik need toredad kõrretorud ja närtsinud õisikud – vat need on alles tõelised putukahotellid! Maitse üle ju ei vaielda! Kuna klient on kuningas, siis tuleb teda kuulata. Kes see pärast kurdab, kui klientide arv aina kasvab! Kes ei riski, see šampanjat ei joo!
Mis siin ikka viriseda, maailmas on asjad niigi halvasti!
Alati on neid, kes arvavad, et kõik on juba täiuslik ja enam paremaks minna ei saa või ei tasu. Tass on täis. Neile pakun lohutuseks võimalust “mõõta” loodust: https://rohemeeter.ee Teadusesse me ju usume! Kui meel on juba mõru kõigest, mis on halvasti, siis aitab ehk see, et ka see möödub. Pane paar restot ja hotelli püsti ja vaata, kuidas küllus kasvama hakkab. Äkki tõuseb tuju ka!
