Miks me tahame põhumaja?

Me oleme oma kodust maal unistanud vast juba umbes kümme aastat. Vahepeal juhtus aga hoopis linna kolimine, millel oli küljes klausel – saame teada kuidas seal on ja kui meile ei meeldi, saame otsuse kergemini ümber mängida ja ikkagi maale maja ehitada. Nii see juhtuski. Oma sõnade ja mõtetega tuleb ettevaatlik olla! Ühiskondlikud muudatused aitasid meie otsustamisele kaasa, linnas ei saanud ju lastega 2020. aasta kevadel enam normaalselt õueski käia. Oma aias ja maa peal väljas olemist aga ei saa keegi keelata.

Miks on maale uut maja vaja kui vana on juba olemas?

Meie maakohas on küll maja, üks rohkem kui 100-aastane rehielamu, kus nüüdseks umbes vast 15 aastat tagasi keegi veel täitsa elas! Ta lammutas reheahjugi veel välja ja lootis uue ehitada. Ent selleni ta ei jõudnud, kes teab, võibolla saigi see talle saatuslikuks? Selles rehielamus on paiku, kus saab suveti täitsa hästi varju, kuid talvine viibimine koos lastega oleks pisut ekstreemne praeguste tingimuste juures. Pikalt kaalusime, kas renoveerida vaja või ehitada uus. Soovitusi ja mõtteid on seinast seina, omad eelised vana taastamiselgi. Meie kaldusime uue poole mitmel põhjusel:

• Olemasolev rehielamu on võrdlemisi kitsas ja madal, sellest meile, pikkadele inimestele, sobiliku eluaseme puhuks tuleks kogu kupatust omajagu tõsta. Rehielamu on aga üks suur pikk vorst, mida oleks ikka tervikuna pidanud tõstma. Maja laius on umbes 6 m ehk üsna kitsas ja koos musta ja akendeta rehetoaga oleks ruutmeetreid olnud umbes 70. 5-liikmelise pere jaoks pisut vähe, katusealune ka üsna madal, kuhu lisatubasid eriti ei mahuks. Seega oleks pidanud midagi uut ikkagi külge pookima.
• Rehielamu rehetoa küljes oleva köögiosa läänekülje palgid on aja ja vajumise abil vahekohtadest läbipaistvaks muutunud – seal oleks vaja tõsisemat palgivahetust.
• Rehielamu on paigutatud põhja-lõuna teljele, mis tähendab, et lõunakülg on väga lühike (u 6 m), meie mõte on aga olnud, et tahaks võimalikult palju päikesevalgust ja -soojust majas kogeda ja selle abil ka maja passiivselt kütta. Rehielamuid on Eestis paigutatud nii ja naapidi. Meie külas ja kandis on säilinud rehielamud enamasti just põhja-lõuna teljel. Üks omanik ütles, et seda tehti seepärast, et õue peal ei oleks ei liiga tugevat päikest ega teiselpool liiga palju varju. Hommikul on ühel pool vari, õhtul teisel pool. Ka ei ole majas sees niimoodi liiga palju ruume, mis suvel liiga kuumaks läheksid, ainult üks-kaks tuba lõunaküljes. Meie maatükil on tuulte asendi suhtes selline paigutus igati loogiline (ja permakultuurne) – nimelt toimus rehealuses vilja tuulamine ja selleks oli tuult vaja. Valdavad tuuled on Eestis üldiselt läänekaarest ja kui rehealuse uksed mõlemalt poolt lahti teha, siis tekib täiuslik tuulekoridor. Meie maakohas aitab sinna kaasa veel ka pinnavorm – nõlva peal olemine tähendab tavapärasest pisut rohkem õhuvoolusid. Lisaks on majast läänekaares paiknev ait tehtud täpselt õige pikkusega, et ta seda tuulutustuult kinni ei võtaks!

  

• Nahkhiired – nimelt on rehielamu eluruumide poolses otsas palgi peal püstine laudis, kus vahel elutsevad nahkhiired! Suvel magama jäädes on kuulda nende sagimist ja pressimist, kui nad öiseks lennuks valmistuvad. Vana maja renoveerides kaoks ära nende elupaik ja seda me ei taha. Veel ei ole meil teadmisi, kuidas neile alternatiivset pesitsuspaika ise tekitada.
• Rehelamul on oma võlu, must rehetuba ja see lihtne vorm… Loodame hoida seda arhitektuuri rohkem sellisena nagu ta on, kõpitseda tasapisi siit ja sealt, leida nutikaid kasutusviise ning säilitada nii kaua kui oskame. Esivanemate vastupidavus ja kohanemine ei lähe meelest, kui vaadata seda maja ja näha nende tööd. Tegemist pole küll meie pere iidse paigaga, aga rehielamus on vist iga eestlase juured olnud.
• Kõik, kes on vanu asju taastanud ütlevad, et uue ehitamine on lihtsam. Mõni asi võiks ju lihtne ka olla!

Millist maja valida?

Niisiis, 2020. aasta suvel otsustasime, et aeg on küps päriselt oma maja ehitamise mõtteid hakata teoks tegema. Just saabusid avatud talude päevad ja me läksime külla Sveni ja Hele juurde Hobukooli parki – üks Eesti loodusehituse kantsidest. Sven on koos meistrimeeste, talguliste ja koolitatavate abiga ehitanud aastate jooksul mitmeid põhumaju, saviehitisi ja katsetanud väga erinevaid ökoehituse lahendusi. Maandusime parasjagu loengu ajaks kohale ja sealt püüdsime kinni mõtte, et kõik muu on põhumajade juures tore, ainult et päris põhupakkidest maja ehitamine tähendab enamasti ise selles väga palju osalemist. Sellest olime juba nüüdseks kolme lapse kõrvalt aru saanud, et üleliigseid tunde ööpäevas liiga palju ei ole. Abikaasa päevatöö tahab tegemist ning minu ettevõtlikud toimetused täidavad vabu auke. Savi võiks koos lastega küll seina patsutada, kuid kui plaaniks kõike ise teha, siis saaks maja valmis umbes siis kui vanemad lapsed juba kodust lahkuvad. Nii palju aega meil lihtsalt ei ole!

Seal suures hobutallis oli aga veel üks tuttav nägu, kes tegeleb muuhulgas ka Ecococon põhupaneelidest majade ehitamisega Eestis. Materjal on suures osas sama, põhk. Aga lisaks moodustab puit karkassi ning põhk on sinna vahele pressitud, kokku ongi põhupaneel. Vastavalt maja plaanidele tehakse jupid tehases valmis, tuuakse kohale ja pannakse püsti. See käib ruttu, 1-3 päeva. Vundament peab valmis olema ja katuse kiireks ehitamiseks ja peale panemiseks tuleb ka ettevalmistused ära teha.

Paneelidega “komplektis” on seespool Saviukumaja savikrohv, lõppviimistleda võib ka lubikrohviga. Väljapoole pannakse difuusne õhutihe kangas ja tuule tõkestamiseks ning seina soojapidavuse tõstmiseks 20-100 mm puitkiudplaat (60 mm passiivmaja standard). Selle võib katta kas lubikrohvi või puitlaudisega.

Ecococon põhupaneelid on ka passiivmaja sertifikaadiga, seega on võimalik oma maja mahutada üha karmimaks muutuvate energiatõhususe nõuete raamistikku. Kui tahaks palkmajaga saavutada sama soojusjuhtivust (kui see nüüd õige väljend on!), siis oleks vaja umbes meetripaksused seinad teha! Erinevate kilede ja villade abil on ilmselt võimalik ka häid tulemusi saavutada kui on tegemist renoveerimisega, sellisel juhul olekski palksein pigem siseviimistlusmaterjal…, tänapäevaste arusaamade kohaselt.

Miks meile meeldib põhumaja

Kas see on siis nüüd juhus või teadlik valik või mõlemad koos, et me ehitame omale põhumaja? Toon välja mõned põhjused, miks põhumaja meile meeldib:

• Tegemist on vägagi öko lahendusega materjalide poolest – seinades pole kilesid, penoplasti ega kivivilla. Põhk on kiirelt taastuv ressurss, puit ikkagi ka. Savi meil jagub ja savikrohvimisel saab ka ise käe külge panna.
• Majal on paksud seinad – tekivad mõnusad laiad aknalauad (taimedele!) ja majas on kindel tunne olla.
• Kui me oleme kadunud ja peaks juhtuma, et maja laguneb, siis toimub see väärikalt ja maha jääb võimalikult väike hunnik koledat ja loodust reostavat materjali. Vanade talude lagunemine on ilus ja ökoloogiline – puit muutub mullaks ja lõpuks on alles ainult korsten (kui majja pole kogutud suur hulk prahti). Millised näevad välja penoplastiga kaetud elamurajoonid, kui sealsed majad amortiseeruvad või jäetakse mingil hetkel mingil põhjusel maha? Lammutamise ja äraviimise kulud võivad päris kõrged olla! Pärandus oma lastelastele…
• Hästi hoitud põhumaja võib kesta aastasadu! Kui põhule ei pääse ligi vesi, hoiab ta maja pikalt püsti ja soojana. Ecococon lahenduse väliskihi puitkihtplaat ja difuusne kangas kaitsevad samuti maja ja annavad lisapuhvri. Traditsiooniliselt krohvitakse põhumajad väljast lubikrohviga, kuid just nimetatud lisakihid annavad võimaluse kasutada ka puitvoodrit, mida meie plaanimegi. Puitkihtplaadi ja puitvoodri vahele jääb õhuvahe, mis aitab kindlustada, et niiskus kuhugi ei kogune ja probleeme tekitama ei hakka.
• Looduslikud materjalid tähendavad head sisekliimat – võib tunduda pisiasi, aga hingamine on see, mida me teeme koguaeg ja hingame suure aja ikkagi seda õhku, mis me majades on, eriti külmas kliimas. Savikrohvitud siseseinad aitavad näiteks kaasa tervisliku õhuniiskuse hoidmisele, seovad endasse võimalikke probleemseid aineid. Igasugused kõrgtehnoloogilised materjalid maja karkassis ja siseviimistluses annavad oma panuse õhu kvaliteeti ja tekitavad probleeme, mis alles hakkavad ilmnema. Plastmassvärvid (isegi vee baasil), millega enamik värvib oma tubade seinad ja laed, mõjutavad õhku, moodustavad pindadele kilekihi ja lagunedes on järel ports puru, mida on raske kokku koguda. Vanasti olid seinad palgist, heal juhul peal tapeet (paberist) ja väljaspool laudis. Kõik on looduses lagnev. Millest on see sein, mis Sinu kodu ümbritseb?
• Maja ehitamine võiks olla naudinguline ja ilus protsess! Tahaks, et maja oleks seestpoolt ka sama ilus nagu pärast väljastpoolt. Sisemine ilu on tähtis! Lisaks rõõmustab mind asjaolu, et lapsed saavad ka ehk käed saviseks teha ja pärast ise tunda, et on samuti olnud abiks maja ehitamisel. Tähtis on tunda, et Sa saad olla osa sellest, mis Sind ümbritseb ja et Sul on jõud ja vägi valida ja muuta.

  

Ausalt öeldes ei teagi kohe teist head alternatiivi, mille teed minna. Eks põhumajal ole ka mõned teemad, millega arvestada ja mille pärast see kõigile ei meeldi/sobi:

• seinad on paksud (kui see ei peaks meeldima, samas ajavad energiatõhususe nõuded enamikke seinu paksemaks), seetõttu peab vundament olema laiem ja maja võtab enda alla rohkem ruumi, millest kõik pole sisepinnana kasutatav. Samas laiad aknalauad annavad pisut ruumi juurde.
• põhupaneelide teed minemine ei ole sama odav lahendus kui ise põhupakkidest ehitamine! Kui Sul on aega ja oskusi, siis võiks ju ise vaikselt nokitseda ja protsessi veelgi rohkem nautida! Ei välista, et me ise teeme mõne väiksema ehitise või seina nt kasvuhoonele edaspidi just nii. Tuleb vaadata, mis on enda võimalused ja vajadused ja siis otsustada!
• põhupaneelid toovad lavale ka muud looduslikud materjalid, mis meid just kõnetavad, aga küllap on ka teise maitsega inimesi. Kes tahaks ikkagi vinüültapeeti ja penoplaati, siis … tuleb mingit teist teed minna 🙂 Kuigi siseviimistluses küllap on variante kasutada ka tapeeti ja nagu öeldud, ei pea väljastpoolt tegema kumera joonega lubikrohvi, vaid võib katta just sellise laudisega nagu meeldib või panna seina hoopis katusekivid (sellest lahendusest kuulsin katusefirmade käest)! Tuulutatav karkass väljaspool võimaldab nii mõndagi! Meil on plaanis osaliselt kasutada välisviimistluses ka telliseid, seal kus maja külge planeerime kasvuhoonet (unistada ju tuleb!).

Kus kohtuvad permakultuur ja põhumaja?

Permakultuuri eetika on Maa eest hoolitsemine, inimese eest hoolitsemine ja tuleviku eest hoolitsemine. Praeguses fookuses olnud maja seinad, ehk põhuseinad, hoolitsevad planeedi eest, kuna tegemist on võrdlemisi lähedalt (tehas on Leedus) saadava taastuva ressursiga nii puidu kui põhu näol. Sinna kõrvale võrdluseks kõik naftast toodetud materjalid või seinalahendused, mis eeldavad suure jalajäljega seotud materjalide kasutamist). Inimese eest hoolitsemine tähendab head tunnet maja sees (õhukvaliteet, turvalisus, esteetika) ja maja ümber. Tuleviku eest hoolistemine tähendab, et maja kestab kaua või kui pole tema eest hoolitsejaid, siis laguneb võimalikult vähe reostades.

Mis edasi?

Me oleme oma ma planeerimises praeguseks läbinud eskiisifaasi ja tegeleme eelprojektiga. Tõusetunud on palju teemasid, mille peale ei osanud varem mõelda ning päriselt projekti tegemine on paras rännak. Sellest kõigest lähemalt järgmistes kirjatükkides.