Multšimine permakultuuri moodi

Multšimine on teema, mis kütab kirgi ja omajagu segadust ka. Mõnikord kolivad põhu sisse nälkjad ja teod. Segane on, kuidas paksus kihtpeenras näiteks porgandeid ja teisi juurikaid kasvatada? Kas kasvuhoones saab ka multšida?

Aga kui multšimine ei õnnestu…

Proovin multšimise teemasse natuke valgust heita, ent pean vist kohe hoiavalt ütlema, et kindlasti ei suuda ma lõplikult ammendavat vastust anda. Koostöö loodusega on alati uusi olukordi pakkuv. Isegi kogenud põllumehed vahest ikalduvad, sest… ilm oli selline, niiskusega läks nii, söödikud tulid, liiga kuiv oli… nii palju on varieeruvust. Seega ei tasu ühel permakultuurientusiastil kohe pilli põõsasse visata, kui esimesel korral kõik ei õnnestu. Kindlasti on raske kui Su katsetusi vaatavad kullipilguga need, kes arvavad, et oled oma põhumajanduse või mittekaevamisega hulluks läinud ja lased aia lihtsalt hukka minna.

Meie esivanemad ka ju õppisid…, ega julgenud alguses peale kapsa midagi kasvatada. Siis tulid porgandid ja muu peenem kraam. Isegi praeguse vabariigi alguses ei julgenud tavalised põllumehed hakata rapsi kasvatama, sest kartsid ebaõnnestuda. Nüüd on rapsipõllud tavaline pilt. Julgemad katsetavad praegu otsekülvi ja haljasväetiskultuuridega. Alati on nii olnud, et esimesed vasikad lähevad vahest aiataha või siis hoopis need, kes ei riski, need šampust ei joo – kinnitust leiab igasugusele mõtlemis- ja tegutsemisviisile.

Üks on kindel – kui teha midagigi mulla toetamiseks, siis sellel on ka positiivne mõju, vähemalt mullale. Umbrohud on ka tegelikult head, nad on kohastunud pioneerliigid, mis täidavad spetsiifilist rolli. Näiteks mulla vaatenurgast: hoiavad, loovad struktuuri, kasvatavad orgaanikat, toetavad mullaelustikku. Kui isegi väliselt tundub, et Sina oled omadega “võssa” läinud, siis elustiku ja mulla mõttes oleld ikka midagi head teinud. Keerulisem ongi leida see tasakaalupunkt, kus Sina kasvatad omale toitu ja samal ajal kasvab ka loodus. See on nagu žongleerimine – vajab harjutamist ja uute oskuste õppimist. Pärast esimese palli kukkumist ei tasu ju arvata, et Sa ei saa kunagi neid palle liikuma… see on võimalik!

Miks multšida?

Tegelikult on multšimise taga suurem mõte – kuidas kasvatada mullas toitu ilma kaevamata? Mittekaevamine tähendab looduse jäljendamist – mullaviljakus kasvab pealtpoolt. Metsas langevad lehed ja kasvatavad mulda (huvitav, miks nad linnas seda teha ei või?), karjamaal “langeb” sitta ja toimub mulla kasvamine ka kõrreliste ja kariloomade koostöös. Looduslikud süsteemid suudavad enamasti mullaviljakust tõsta, paljud inimese toimetamised, aga langetada. Permakultuur (ja kindlasti ka muude nimede all loodusega koostöölised lähenemised) otsib viisi, kuidas inimese kaasabil mullaviljakust tõsta. Kui iga-aastane ader ja labidas pildilt eemaldada, siis kuidas hakkama saada umbrohtudega ning mil viisil saavutada “puhas maa”, kuhu seemet külvata?

Kõiksugused mullaorganismid (alates ussidest ja lõpetades bakteritega) rõõmustavad, kui lõpetada mulla ümberpööramine, pakkuda neile palju toitu, jätta taimede juured mulda ja jätta muld kaetuks pärast saagikoristust. Mullaelustiku toetamine annab tulemuseks parema mullastruktuuri (tekivad mullaagregaadid ehk mullaposakesed, mis on kokku “liimitud” bakterite ja seente eritistega), paranenud õhu- ja veevahetuse. Tähtis on taibata, et mullaelustik vajab ka toitmist ja kõik, mis maapinnal kasvatada, toidab potentsiaalselt mullaelustikku…. kui lõpetada kaevamine ja kündmine.

Kündmise/kaevamise tulemusena väheneb mulla veesidumisvõime ja mullastruktuur, muld oksüdeerub, osad umbrohud saavad hoogu juurde ja see kõik toimub aja ja fossiilsete kütuste hinnaga. Nimelt kündmise/kaevamise käigus puutuvad mullaorganismid kokku suure koguse hapnikuga, mis paneb elustiku kihama ja orgaanilist ainet suure hooga lagundama. Kündmise käigus lagunevad suuremad mullaosakesed väiksemateks, mis võimaldab mullamikroobidel asustada neid avanenud pindasid, kasutada seal leiduvaid toitaineid ja kasvatada agaralt oma populatsiooni. Esimesel aastal on tulemused päris märkimisväärsed. Ent pärast kündi vabanenud toitainete hulk on tegelikult suurem kui taimed suudavad ära kasutada. Kasutamata viljakus saab vihmade poolt uhutud. Järgmise aasta kündmine põletab ära veel portsu orgaanikat, vabastades taaskord ülejäävat viljakust, mille veed minema viivad. Läheb aastaid, aga peagi hakkavad maa seest kivid välja “ilmuma”, muld kaotab oma tumeda tooni ja mullaelustik, mis vahepeal oli kõvasti stimuleeritud, on tegelikult kadumas. Nüüd tuleb aednikul hakata mulda taastama suure hulga orgaanikaga, väetiste ja raske tööga. Energiahulk, mis kulub ühe aasta kündmisele/kaevamisele on tegelikult suurem kui hooaja aiasaaduste energiaväärtus. Järelikult pole isegi matemaatiliselt tegemist jätkusuutliku praktikaga.

Miks mullale meeldib, kui teda ei liigutata?

Mitte-kaevamine/kündmine (no dig) tähendab, et tegelikult tegeltakse pidevalt mullaorganismide toitmisega – maa peal/mullas hoitakse nii palju taimi kui vähegi võimalik:

  • taimede juured jäetakse mulda pärast saagi koristust (v.a. juurikad) – toit lagundajatele;
  • noorte istutatud/külvatud taimede juured hakkavad toitma mullaelustikku (toodavad CO2-st orgaanilist süsinikku);
  • muld kaetakse küllaldase komposti olemasolul kompostiga või sobivusel multšiga kõikidel muudel aegadel.

Mulla mitte kaevamine on tegelikult lähenemine, mis sihib mullaviljakuse kasvatamisele, mitte lihtsalt selle hoidmisele. Laias laastus on mulla kündmine-kaevamine just see tegevus, mis globaalselt on viinud meie mullad hävimisohuni (ja teinud seda ka varasemates juba hävinud tsivilisatsioonides) ja praegu ei aita enam ainult olemasoleva hoidmisest, vaid on vaja rakendada taastavaid praktikaid. Seepärast ei ole lahenduseks mahemärgiga väetiste või taimekaitsevahendite kasutamine, sest silt “mahe” ei tähenda alati, et selliste ainete kasutamisel oleks muld hoitud või toetatud.

Muld on elusorganismide elutöö tulemus, võiks isegi öelda, et muld on protsess – elu eneses kandmine. Mullaelustiku toetamine teeb taimedele kättesaadavaks mulla mineraalses osas leiduvad toitaineid, mis ilma elusorganismide tööta taimejuurteni ei jõua. Kui mulda järjepidevalt kompostiga katta, muutuvad isegi väga savikad või liivased (liivmuldadel on biosüsi abiks!) mullad hea struktuuriga mustadeks muldadeks, mille peal on toitu lust kasvatada.

Tegelikult on multšimine seega lihtsalt üheks vahendiks, kuidas mullaelustikku toetada ja samal ajal mullas kasvavatelt taimedelt saaki saada.

Multšimise võimalused ja vajadused

Eelneva lõigu mõtteid kuulnud inimesed on tihti hädas sellega, et kuidas siis ikkagi porgand maha panna, kui ees vaatab muru- või heinaplats ja ei taha labidat maasse lüüa, sest süda tilgub verd. Richard Perkins (Ridgedale Permaculture) ütleb siinkohal, et püsik-umbrohtude eemaldamiseks tuleb esmalt korralikult multšida. Sobilik on näiteks lasanje-stiilis multšimine või kompost-mullale-kate-peale lahendus ületalve hoidmiseks. Kui asjaga on aga kiire ja tahaks nüüd kevadel kohe peenraga alustada ja sinna kohe ka istutada-külvata, võib mõistlik olla ühe korra kaevata/künda. Tema soovitab küntud maa peale laotada paks kiht pappi või paberit ja laotada peale komposti. Tema kogemus on, et meile sarnases kliimas (Kesk-Rootsis) ta ei tegele tooreste multšidega (põhk, hein, hake), kuna seal on nälkjad väga levinud ja ta ei taha oma talu tootlikkusega riskida. Tema katab peenrad kompostiga (mis oli eelnevalt nt põhk, hein, hake). Sellisel puhul on alguses vaja üsna palju sisendeid, mis küll kõik töötavad edasise vähesema pingutuse ja mulla toetamise suunaliselt.

Avarmaa kogemus multšimisega

Omast kogemusest võin öelda, et oma liivakal maal ei kujutaks ma millegi kasvatamist ilma multšimata ette. Kui ma seal oma maa ära kaevaksin, siis oleks see pärast kevadise niiskuse aurumist lihtsalt üks kuiv puru, kus ükski (minu valitud) taim ilma kastmata ellu ei jääks. Ja isegi kui ma kastaks seda “musta mulda”, siis kaoks seegi niru muld lihtsalt mu sõrmede vahelt – juba praegu on vähe näha vihmausse ja kõiki teisi vähemmärgatavaid mullaolendeid.

Mina olen seni multšinud erinevate põhkudega (odra, nisu, rukkipõhk), lehtpuiduhakkega, värskete roheliste taimedega (loe: umbrohud (mis hetkel seemet ei aja) mulla peale pannud), villaga, haljasväetistega. Olen kasutanud oma mullakattekihtides lisaks eelpool nimetatutele pappi-ajalehti, maheveisesõnnikut, köögijäätmeid, sissetoodud mulda (tiigi kaevamise ülejääk), tuhka, biosütt, meremineraale. Komposti on hakanud tekkima alles viimastel aastatel ja tegelikult pole mu komposteerimissüsteem veel sealmaal, kus ta olla võiks. Idee ja vähese praktika najal nõustun ma Richard Perkinsiga, et kõige parem on oma kompostiga multšida.

Oma kuiva maa puhul ei ole põhk erilisi teoprobleeme veel põhjustanud, aga kindlasti on märgatav, et niiskema suve korral on nälkjad ja teod põhu sees peesitamas. Osa mingi praktika edust või ebaedust on seotud just ikkagi ilmaga. Samas tuleb kindlasti arvestada, et tigudel ja nälkjatel on olemas ka looduslikud “vastased” – mullas elutsevad nematoodid, kes toituvad tigude ja nälkjate munadest. Kui Sul õnnestub oma mulla elurikkust tõsta, võivad just need tegelased asuda Sinu aia teopopulatsiooni kontrolli all hoidma. Selle asemel, et paanikas mürgi või muude “õllepurgi-lahenduste” juurde tormata, võid põnevusega (ja osast saagist loobumise hinnaga) vaadata, millise lahendusega tuleb loodus lagedale. Tuleb ainult arvestada, et loodusel pole kiire, võibolla leiab ta lahenduse aja jooksul, mida Sina ei jaksa ära oodata. Sestap tuleb “looduse poole” liikuda nii kiiresti ja mitmetahuliselt kui võimalik. Mulda toetab mitmekesine taimestik, erosiooni vältimine, mulla katmine (kasvõi umbrohtudega), mulla elustikku soosivate taimeleotiste või  toodete kasutamine (Agripartner pakub omajagu võimalusi), erinevate mikrokliimade loomine jne.

Mulla taastamise 3 õde – kompostimine, multšimine, haljasväetised

Olen juba eelnevalt nimetanud enda poolt kasutatud mitmeid mulla taastamise viise ning hea ongi vaadelda multšimist kui ühte varianti mulla toetamise teel. Richard Perkins küll ütleb, et ta kasutab multšimiseks komposti, seega on piire nende mõistete vahel kohati raske tõmmata. Loodus ongi selline – ühe tulemuse saavutamiseks peab olema mitmeid viise ja võimalusi – see on ökoloogilise süsteemi tunnus.

Kasutan siinkohal sõna “kattemultšimine” (sheet composting/sheet mulching), mille all pean silmas sellist praktikat, mille käigus maapind kaetakse orgaanilise materjalide kihtidega. Selle abil saab ühelt poolt saab lahendatud “umbrohuprobleem” ja teiselt poolt toimub mulla kasvatamine ilma kaevamata ja taimi keemiaga tapmata (nt glüfosaadiga). Permakultuur tähendabki paljude silmis just sellist mullaga suhestumist ja peenarde ning kasvualade tegemise teistlaadset viisi.

Kõige lihtsam kattemultšimine on esmalt maapinna katmine ajalehtede/papiga/vanade riiete või vaipadega (looduslikest kiududest!) ja teiseks selle peale orgaanilise multsi paigutamine (u 30 cm kiht). Eriti hea on sellist tööd teha sügisel, sest siis muutub multšimaterjal kevadeks juba huumuslikuks mullalaadseks materjaliks ja umbrohte takistav kiht laguneb piisavalt ära, et võimaldada kevadel istutatud seemneil ja istikutel ajada oma juured otse maasse. Ometi saab kattemultšimise abil peenart teha igal ajal, vastavalt siis oma tegevust kohandades.

Kõige raskem ja ajamahukam on multšimiseks sobiliku materjali kokku kogumine, edasine on juba lihtne. Õnneks saab palju sobivat materjali leida tasuta või võrdlemisi väikse hinnaga. Metsasest piirkonnast ja puidutööstuste lähedusest leiab saepuru ja puukoort, rannikutelt saab adru ja pilliroogu koguda, põllumajandusmaastikel tekib põhku, silo ja erinevaid toidutootmise ülejääke. Linnades koguneb hulgiladudel ja isegi poodidel palju orgaanilist “jäädet”, linnahaljastuse korrastamise käigus tekib teinekord haket ja sügiseti topitakse lehed kilekottidesse… Vahest piisab vaid sõna liikvele laskmisest ja on võimalik kellegi “prügi” endale aardeks teha.

Ruth Stout’i põhurevolutsioon

Põhuga multšimise kuningannaks võib pidada Ruth Stout’i, kes hakkas juba 50-ndatel kirjutama mulšimisega aiapidamisest, on teiste hulgas kirjutanud klassika “The Ruth Stout No-Work Garden Book” (Ruth Stout’i töövaba aiaraamat), mille võib kokku võtta ühe lausega “pane multši peale”. Temast ja ta aiapidamisest on 1976. aastal tehtud ka film “Ruth Stout’s Garden”:

Tema “vähe tööd” tähendab, et ta kasvatab kahele inimesele aastaringse köögiviljavaru, peab paari lillepeenart, teeb süüa, vastab paljudele kirjadele ja lõpetab kõige sellega tegelemise kella 11-ks. Mis kell ta siis ärkab? Enda sõnul ärkab ta 6-7 ajal üles ja alustab laisa hommikusöögi ja venitamisega. Ta lihtsalt istutab ja korjab saaki. Ja see on võimalik tänu põhumultšile, mis laguneb ja mädaneb mullaks ja hoiab maa puhtana. Tema loogika on, et kui umbrohuseemned suudavad ise igalpool kasvama hakata, siis miks ei suuda seda ka köögiviljade seemned – tema ei kata seemneid külvates, tõmbab käega natuke üle.

Kõige suurem viga, mida multšimisel on võimalik teha, et Sa paned liiga õhukese kihi multši

Multšipeenra retsept

Ruth töötas oma aiamaa sisse aastatega, seega ei pea ehmatama, kui esimesel aastal kõik kohe nii ei jookse nagu temal. Kui tahta natuke keerulisemalt ja põhjalikumalt alustada, siis võib peenra (või kogu kasvuala) üles ehitada järgmiselt (soovitus Toby Hemenway raamatust “Gaia’s Garden” lk 87):

  1. vajadusel torgi maa hanguga läbi
  2. maapinnale mullaparandust – kivijahu, lubi, kondijahu, biosüsi jmt
  3. õhuke kiht sõnnikut või muud lämmastikurikast orgaanikat (roheline mass)
  4. 0,6-1,2 cm paksune kiht ajalehti/pappi
  5. õhuke kiht (0,6-2,5 cm) sõnnikut või muud lämmastikurikast orgaanikat
  6. 20-30 cm põhku, loomade allapanu või muud orgaanilist materjali suuremas koguses
  7. 2,5-5 cm kompostmulda/muud mulda
  8. 5 cm lõhku, lehti, peent haket või muud seemneteta multši
  • Niisuta ajalehe/papi kiht põhjalikult läbi, sama tee ka kõige paksema orgaanikakihiga.

Multšimine on üldiselt andestav tegevus ja aeg lihvib maha mõningad vead, mis võivad juhtuda (nt C ja N suhte hädad). Puiduhakkega multšimine võib näiteks esimestel aastatel toitaineid taimedelt pisut ära võtta iseenda lagundamiseks ja sobib paremini puude ja põõsaste multšimiseks.

Sellise suure “hunniku” sisse seemnete külvamiseks lükka pealmist multšikihti pisut kõrvale ja külva seemned otse mulda. Istutamise puhul samuti.

Siinkohal siis vastus juurikate multšipeenras kasvatamise kohta – see on kindlasti võimalik. Peenar tuleb kevadise peenra puhul teha lihtsalt piisavalt paks, et juured multšikihti ära mahuksid. Kui peenar teha sügisel, siis laguneb papp-ajaleht ka juba ära ja juured saavad edaspidi tungida sügavamale maasse. Omast kogemusest võin veel lisada, et kui mullaelustik on väga nirus seisus, siis võtab lagunemine kauem aega ja papp ei pruugi ühe talvega taimejuurtele väga kergesti läbitavaks muutuda. Mida parem seis mullaelustikuga on, seda kiiremini kogu see mass mullaks muutub.

Kas kasvuhoones võib ka multšida?

Siinkohal pean tunnistama, et ma ei ole seda ise teinud (kuigi väga tahaks ja loodan seda peagi katsetada). Tuginen teiste praktikute kogemusele (Verge Permaculture), kes kasvatavad Kanadas passiiv-solaarsetes kasvuhoonetes palju toitu ja koolitavad-nõustavad permakultuuri teemadel. Viidatud artikli kohaselt on kasvuhoonete puhul kõige tähtsam:

  1. piisav kogus vett (ja muld, mis on elurikas ja suuteline vett hoidma);
  2. multšimine-multšimine-multšimine – hoiab mulla jahedama, toetab elurikkust, vähendab kastmisvajadust, kogub süsinikku mulda
  3. putukaid meelitavad taimed – kasvata kasvuhoones näiteks kilbirohte, tageteseid, lillherneid, tilli… – ükskõik, milliseid õitega taimi, mis putukaid kohale meelitavad
  4. tegele kahjuritega ennetavalt ja vajadusel otsustavalt – tihti on kahjuriprobleemi taga hoopis mullaküsimus, liiga kõrge temperatuur või niiskustase, liiga vähene õhuliikuvus, mis võib põhjustada liiga kõrge temperatuuri või niiskustaseme… Nemad lahendavad probleeme mitmetasandiliselt – tegelevad problemaatilise taime või kahjuriga; otsivad välja juurpõhjuse, vaatlevad ja ennetavad.
  5. remineraliseeri mulda – näiteks vihmaussikomposti ja veeslahustuvate mineraalainetega. Aitab ka viljavaheldus ja haljasväetiste kasutamine. Mulla külmumine talvel aitab samuti vähendada kahjuriprobleeme.

Olen seisukohal, et kasvuhoones multšimine on hea mõte ning tasub kindlasti katsetamist. Minult on küsitud, et kas võiks multšida ka villaga ja arvan, et kui silmad lahti hoida ning olukorda jälgida, siis võib ka villaga proovida. Vill on samuti orgaaniline materjal, mis kaitseb mulda kuivamise eest ning see laguneb mullaks. Ma ei oska öelda, mismoodi suhtuvad võimalikud kahjurid sellesse, kuid enne kui ei proovi, siis teada ei saa.

Multšimine on mulla sõber

multšitud peenrad
2019 kevadel alustatud peenrad – eelnevalt oli maa olnud kaetud paar aastat musta kilega (et orasheinaga toime tulla), siis peale paks kiht põhtu, lisaks kompostmulda ja peale veel pisut põhku. Kohati panin põhu alla ka pappi, aga mitte väga lausaliselt, kuna maa oli eelnevalt enam-vähem umbrohuvaba. Sellel kevadel rohisin pisut orasheina ja seemnetega levinud umbrohte välja, aga see oli väga lihtne, sest muld multši tõttu pehme. Külvasin ilma multši lisamata herned ja enne istutamist lisan ilmselt kihi mingit multši.

 

 

 

Kokkuvõtteks – hakka aga multšima kõige orgaanikaga, mida leida suudad! Praktika on kogemuste ema ja kogemused on tarkuse ema. Haljasväetistest ja komposteerimisest lähemalt teises postituses.

Kasutasin kirjutamisel järgmisi raamatuid:

Toby Hemenway, Gaia’s Garden (2nd edition), 2009
Richard Perkins, “Making Small Farms Work”, 2014

 

 

 

 

 

10 Comments

  1. LS

    Tere. Tekkis siin küsimus, et kas ajalehtede trükivärv pole kuidagimoodi kahjulik?

    • marianipermakultuur

      Selle küsimuse üle käib jah pidevalt debatt. Nii palju kui mina olen aru saanud, siis enam ei kasutata trükivärvides enam raskemetalle, on pigem sojaõlil põhinevad värvid. Läikpaberit või kriitpaberit ma ise ei pane peenrasse. Lugesin, et USAs lubatakse mahepõllumajanduses kasutada mittevärvilise tindiga ajalehti (https://www.permaculturenews.org/2016/03/14/is-newspaper-safe-for-your-garden/). Olen ise mõelnud, et kõiksuguseid mürke on meie keskkonnas praegusel ajal nii palju, et ega maakeral polegi ühtegi päris turvalist kohta, kus mitte midagi ohtlikku ei leiduks ja ei ole ka mingit turvalist kohta, kuhu ära paigutada kõik see ohtlik, mida inimesed on tootnud. Ainuke, mille peale veel loota saab, ongi loodus – et mullas näiteks on nii palju elusorganisme, kes suudavad hakkama saada näiteks ajalehe ümbertöötlemisega ohutul viisil. Kokkuvõttes tundub mulle ajalehtede ja papi abil mullaelustiku toetamine ja mulla kasvatamine positiivsem tegu kui mulda pidevalt künda ja kaevata…
      Igaüks saab ise otsustada, mis talle õigem ja parem tundub.

      • Kadri

        Tere

        Katsetan ise samuti pôhupeenraga rohtukasvanud vanas aias, kus on ka õunapuid, mõned põõsad. Eelmisel aastal katsin mingi ala papi ja seisnud põhuga, sel aastal kaevasin selle ala läbi ja laiendasin peenart veel papi ning põhuga, et järgmisel aastal peenar suurem oleks.
        Sai just kaks pôhurulli lahti rullitud, kui tabasin end mõttelt, et kuna ei kasutanud mahepõhku, siis kas need kemikaalid jõuavad nüüd ka minu toidulauale? Olete te sellega kursis, kui ohtlik on tavapõhu kasutamine. Võib-olla teate, kas seda on uuritud?
        Internetist leidsin küll viiteid sellele, et põhus sisalduvad kemikaalid võivad lausa takistada kõigi laialeheliste taimede kasvu, aga nende usaldusväärsuses ei ole kindel.
        Kas olete ise alati mahepõhku kasutanud või ka tavalist?
        Sai pikk kommentaar, aga hakkas selline küsimus kripeldama.

        • marianipermakultuur

          Tere Kadri!

          See on tõesti põletav küsimus, millele ammendavat vastust on keeruline anda. Teoorias peaks kogu keemia, mida on kasutatud, ikkagi mingil hetkel lagunema ja ei tohiks väga ohtlik olla ja ringiga jõudma mingilgi ohtlikul tasemel kehasse. Ilmselt seda keegi ammendavalt uurinud ei ole. Tavapõhul ja tavapõhul võib ka suur vahe sees olla, oleneb ju sellest, mida põllumees on kasutanud. Ei ole mingit kindlat nimekirja vahenditest, mida iga kord kasutatakse igal kultuuril igal aastal. Seega, kui võimalik, siis tasub uurida põllumehelt, kelle käest põhk saadud, et mida ta on kasutanud sel kasvuhooajal kui põhk tekkis.
          Ma ise olen kasutanud ka tavapõhku, kohati sellist, mis on seisnud juba mitu aastat lageda taeva all ja seega eelduslikult on seal juba omajagu lagunemist toimunud. Olen kasutanud ka mahepõhku. Tavapõhku olen saanud oma tuttava põllumehe (isa) käest ja seega olen enam-vähem teadnud, mis sellega toimunud on. Ma ei ole kogenud otsest taimede kasvuprobleemi ja olen valinud ka põhu, mida on minimaalselt töödeldud.
          See nn laialeheliste (broadleaves) kemikaali mainimine on meie tingimustes pigem kaheiduleheliste taimede teema – ehk siis teravilja (kui üheidulehelise) kasvatamise ajal on kultuuri pritsitud herbitsiidiga, mis tapab kaheidulehelised (need, mis idanedes alguses tulevad kahe lehega kohe, näiteks kapsad, oad, herned, tomatid, kurgid jne). Seda saab põllumehe käest küsida. Saab uurida ka, et mis konkreetne vahend tal siis kasutusel oli ja kui pikalt see võiks mõju avaldada. Kui näiteks enne saagi koristamist pritsis ta ka Roundupiga (toimeaine glüfosaat), siis on teoreetiline võimalus, et ka mingisuguseid jääke on sellest veel põhu sees.

          Ühesõnaga, keeruline lugu ja kindlat vastust ei olegi, sest sõltub paljudest teguritest – mis kemikaalid, millal, mis kultuur, kaua seisnud jne. Võimalusel tasub eelistada mahepõhku ja kui seda pole, siis uurida põllumehelt, kes põhu kasvatas. Tema üldjuhul peaks teadma ka, et mis keemia mis mõju avaldab jne. Muidugi see on keeruline suhtlemisteema, aga tasub kuidagi positiivses võtmes uurida ja pigem arutleda, et mis võimalikud tagajärjed on erineva keemia kasutamise puhul. Seda tahaks loota, et tervise peale ei hakka…, sest kokkuvõttes peab elusloodus suutma kogu selle jama, mida me inimestena oleme välja mõelnud, ikkagi ümber töödelda ja ohutuks muuta. Kui poest ostad tavapõllumajanduslikult kasvatatud toitu, siis see on ka ju saanud neid samu keemiadoose, mida põhkki… Ei ole midagi täielikult mahedat ega puhast siin me ümber! Samas, looduse ja selle mitmekesisusega koostöös on meil ehk võimalik raskusi ületada ja “sitast” mulda teha 😉

  2. … [Trackback]

    […] Read More here: marianipermakultuur.ee/multsimine-permakultuuri-moodi/ […]

  3. Terje

    Tere!

    Väga huvitav lugemine oli! Aitäh!

    Mul tekkis küsimus, kas Ruth Stout mitte ei kasutanud heina (ja mitte põhku)? Minu arusaamist mööda on seal oluline vahe, kuna lämmastiku/süsiniku vahekorrad on erinevad. Ma ise puutusin selle teemaga kokku tänu ühele prantsuse aednikule (le Potager du Paresseux), kes kasutab just heina (ja on maininud Ruth Stouti oma videotes) ja kelle sõnul on heina N/C suhe kõigist võimalikest multši variantidest parim, sest see ei vaja enam muu materjaliga tasakaalustamist.

    • marianipermakultuur

      Tere Terje!

      Mulle oli videotest ja piltidest jäänud mulje, et Ruth kasutas peamiselt põhku (näeb välja kollakas). Nüüd leidsin sellise lõigu:” Ruth had a very flexible approach to the materials that can be used for mulching – straw, hay, leaves, wood chips or any other kind of vegetable matter that will rot.
      Consider what you have access to in your local area. Let yourself be guided by Ruth’s no-work principles.” ühest artiklist (https://www.askaprepper.com/the-ruth-stout-no-work-gardening-method/). Tundub, et ta kasutas erinevaid materjale, nii põhku kui ka heina (straw = põhk, hay = hein) ja lehti, puiduhaket ja muud orgaanilist materjali.
      Iga materjali puhul on tõesti N/C vahekorrad erinevad. Ilmselt tekkis tal ajapikku tunnetus, mida kuhu panna, koostöös ka oma mullaga ja võibolla ta ei pidanud nii oluliseks enam, mida täpselt kasutada…
      Heina puhul on see, et peab kindel olema, et heinas ei ole seemneid enam sees, muidu saad portsu heinamaataimi endale peenrasse 🙂 Ehk siis õigel ajal niidetud, korralikult kuivatatud ja siis kasutusele võetud heina. Vana hein on ilmselt kindlam kraam, seemned siis juba nt näriliste poolt ära söödud jne.
      Põhu ja puiduhakke puhul on kindlasti vaja alguses tasakaalustada lämmastikuga (nt kasta nõgeseleotise või -virtsaga). Kui see orgaanika juba lagunema hakkab, siis vabaneb N uuesti (ka põhu ja hakke puhul) ja siis läheb olukord paremaks. Kui mullaelustik on hoo sisse saanud, toimub see lagunemine ja toitainete ringlusesse liikumine ka kiiremini ja ei teki pikka nälga. Ehk siis… kõik oleneb. Elustik. Mulla algseisukord. Multši kogused. Multši omadused jne.
      Tuleb alustada, katsetada ja õppida vigadest, eks nii saabki teada, kuidas täpselt Sinu tingimustes kõige targem teha on!
      Aitäh kaasa mõtlemast ja uurin ka Su nimetatud aednikku!

      • Terje

        Aitäh põhjaliku vastuse eest!

        Täiesti võimalik, et Didier Helmstetter noppis Ruthi kasutatud materjalidest välja just heina, sest ta propageerib ise selle kasutamist (kuigi heina kõrval kasutab ta muidugi ära ka kõik muu, mida tal võtta on).

        Kardan, et tema tegemistega tutvumine võib jääda keelebarjääri taha, sest minu teada on tal nii videod kui ka raamatud ainult prantsuse keeles. Aga ta on muidu huvitav tegelane. Hariduselt agronoom, kes töötas aastaid Aafrikas (vee teema on tal seetõttu olulisel kohal). Tervisemured panid teda otsima võimalust, kuidas võimalikult väikese füüsilise pingutusega kasvatada oma tarbeks köögivilju. Maa kaevamine ei tulnud enam kõne allagi. Lõpuks jõudis selleni, et kõige otstarbekam on tal hankida heinarulle, et need siis oma aias lahti rullida ja lasta mullaorganismidel kogu töö enda eest ära teha. Heina laiali laotamist peabki ta oma aias enam-vähem kõige suuremaks tööks. Ülejäänud aja ja energia soovitab ta kulutada mõttetööle, et võimalikult palju lollusi aias tegemata jätta 🙂 Seda on eriti mõnus teha lamamistoolis, mida ta nimetab naljaga pooleks kõige olulisemaks tööriistaks aias üldse. Tema aia nimigi (le Potager du Paresseux) ütleb, et tegemist on laisa inimese (köögivilja)aiaga. Tegelikult aga selgitab ta päris põhjalikult, kuidas looduse mehhanismid aias toimivad ja kuidas nendega koostööd teha. Mis kõige tähtsam: ta julgustab kõiki oma peaga mõtlema ja katsetama!

  4. Liina

    Kulla Marian, ülisuured tänud, et oled vaevaks võtnud nii põhjalikult kirjutada. Kuna tean, et keeleküsimused Sind köidavad uurin ühe sõnakasutuse kohta. Miks kattemultš, aga mitte katteviljelus?

    • marianipermakultuur

      Tere Liina! Oh, mis hea küsimus 🙂

      Vaatasin, et Sõnaveeb annab multšile sellised seletused: pinnasele laotatav puukoore-, turba-, põhu- vm kiht (nt pinnase niiskuse säilitamiseks, umbrohutõrjeks) ja Kile, kõdu, paber, puukoor, peenravaip, põhk, sõnnik, turvas vm mulla pinnal selle soojendamiseks, niiskuse säilitamiseks ja umbrohutõrjeks.
      Multš on siis sõna selle materjali kohta, mida panna mulla peale eesmärgiga mulla eest hoolitseda.
      Viljeluse kohta annab Sõnaveeb: kultuurtaimede kasvatamine, maa-, põlluharimine. Viljelus kirjeldab tegevust, mille abil kasvavad kultuurtaimed, toimub maa harimine.
      Kattemultš võiks siis olla sõna, mis kirjeldab seda materjali, millega katta. Multš lihtsalt niisama on ka muidugi põhiliselt sama tähendusega. Millekski muuks vist multši eriti ei kasutata?
      Katteviljelus võiks siis olla maaharimine, mille käigus kasutatakse näiteks multši. Sinna kõrvale tuleb meelde kohe muidugi “katmik”… – näiteks katmikala – mille all mõeldakse lavas või kasvuhoones kasvatamist. Katmikviljelust näitab sõnaveeb ka, aga vaste on ainult vene keeles millegipärast.
      Seega katteviljellus ja katmikviljelus kõlavad üsna sarnaselt, aga tähendaksid eri asju. Ei tea, kas oleks liiga raske vahet teha neil erineva sisuga sõnadel?

      Kuidas algab uus praktika? Kas Sa, Liina, võtaksid kasutusele katteviljeluse termini, et kirjeldada multšimise abil teostatavat taimekasvatust? 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.