Saabunud on soojus ja niiskus ning viimaks on mulda saanud kõik seemned ja istikud, mis oma järge ootasid rahetormilises kevades. Tegusid on olnud rohkem kui jagamisi. Tegudeni jõudmine on vahest olnud väljakutse. Kõige toredam on muidugi see, et vanavanemad, kes kevadel väitsid, et nemad sel aastal aiamaal midagi ei tee ega mulda pane, on ka hoogu sattunud. Kõigepealt teatas vanaema, et kasvuhoonete vahelise osa aiast (u 1/3 kasvupinnast) võtab ta oma hoolde, küll üks päev korraga, aga ikkagi. Kui olin poolde kasvuhoonesse vedanud peale kihi uut kompostmulda ja omajagu vett, teatas vanaema, et sellesse kasvuhoonepoolde paneb ta ise tomatid, pangu ma teisele poole. Ükspäev aiamaale minnes nägin, et suur osa aiamaast on ära freesitud – vanaisa oli naabrimehe korraldanud, kes kasvupinna hoolsalt ette valmistas – riisu ainult peenrad kokku ja pane seeme mulda. Niipalju siis mullaökoloogiast 🙂
Aiamaa ajad, suhted ja lood
Vanavanemate aiamaal käimine on lisaks taimekasvatuse teemadele toonud kohale ka muid mõttekohti ja avastusi. Vahest olen ma sinna läinud ette teatamata, lootes ära kasutada lühikest võimalikku hetke, mil mu käed on vabad, et külvata-istutada. Vanaisa-vanaema aknasse paistab aiamaa ikka ära, seega on üsna võimatu siiski märkamatuks jääda ja enamasti veerevad-suusakepitavad nad õige pea kohale ning hakkavad näpunäiteid jagama või siis lihtsalt nautima, et keegi on kohal ja midagi teeb. Sinna kõrvale kuuleb jutustusi möödunud aegadest ja sekka natuke mõrudust kaduva tervise teemadel ning siis muidugi ka konkreetseid juhiseid, kuidas teha sirgeid peenraid ja pidada korralikku aeda. Nii mõnelgi hetkel on mu meelerahu aidanud säilitada teadmine, et võtan nende juures aiapidamist kui (kirjanduslikku) eksperimenti. Teadmine, et ma kajastan oma sealseid toimetusi, on aidanud kogetut võtta pigem muigega ja jääda rõõmsa vaatleja positsioonile. Vanavanemate aiamaa ja sealne toimetamine on huvitav segu mitmete põlvede aiapidamistarkustest, mitmekesisusest, hoolsa-aiapidaja-kaevamistööst, “prahi”koristusest ja suhete-kompromisside rägastikust. Nagu inimese-looduse puutepunkt ikka.
Mulle on selgeks saanud, et vanavanemate jaoks on see aialapp olnud aastakümnete jooksul peamine oma loomingu väljendus ja mõtete-toimetuste sihtkoht. Lõikasin õunapuid, kui vanaema ütles, et näe, tema polegi elus midagi korda saatnud (meenutades oma kunagist vast-surnud kursusekaaslast keemiaõpetaja õpingute päevilt, kes kirjutas keemiaõpiku)… Vaatasin ringi ja nägin õunapuude all tärkavaid kevadlilli ja neil sumisevaid kimalasi ja nägin ennast, oma vanaema lapselapsena, tema aias toimetamas, sest tema käed enam nii kõrgele ei tõuse. See on vist igaühele natuke raske, et märgata oma tehtud töö suuremat tähendust ja osa kogu maailma toimimises. Ikka tahaks jõuda rohkem, teha tähtsamat ning jätta endast ajalooannaalide veergudele põhjapanevam jälg. Ent näe, vanaema on on sünnitanud 2 poega, õpetanud paljusid õpilasi keemiat tundma, pakkunud lapsepõlve mängu- ja aiamaad oma lapselastele ning rajanud aia, mis on teda ja vanaisa liikumas hoidnud hoolimata kogetud muutuvatest aegadest ja tervisehädadest. Seda polegi ju nii vähe.
Üks põhjus, miks inimesed tahavad, et nende aed oleks “korras” ja mõtlevad selle all võimalikult musta mulda ja võimalikult vähe taimi, mida nad ise sinna pannud ei ole, on vist soov omada mingitki kontrolli elu üle. Loodus on ju nagu kaos – külvab ja kasvatab omatahtsi igasugu värki, mis esmapilgul tundub ründav, segav ja söödamatu. Lisaks toob see “loodus” kohale portsu “kahjureid”, kes tegutsevad pidevalt selle nimel, et hävitada kõik see habras ja peen, mida inimkäsi on mulda paigutanud. Rääkimata siis veel kogu ülejäänud suurest Elust, mille aeg kulgeb liiga ruttu, päevad on liiga lühikesed ja kõike seda, mida tahaks jõuda, kunagi ei jõua. Tubagi ei püsi korras. Ja nii tuleb uus kevad ja paljud kevaded ja suved enne seda on andnud võimaluse välja töötada kõige optimaalsemad ja tõhusamad viisid, kuidas taltsutada kogu selle põhjamaise tohtutu kasvuhooga suve metsikut jõudu. Just neid kogemusi ja praktikaid ma vanavanemate käest kuulen.
Vanaema, endise pedagoogina, on kangema sõna ja täpsema silmapidamisoskusega. Temale ei jää märkamatuks need kuivanud ja juppeks murtud iisopipealsed, mis ma iisopipõõsa alla panin, et nad seal multšiks oleksid ja vaikselt mullaks saaksid. Vanaema bambusest suusakepp aitas tal need sealt välja koukida ja kogenult andis ta oma lapselapselapsele käsu need kiiremas korras kompostihunnikusse vedada. “Mis praht see siin on?!” ütles ta. Ma proovisin selgitada, et hoiame mulda ja nii…, mille peale ta ütles, et mulda neil seal jagub.
Kuidas ennast ära toita?
Vanaisa ütles ükskord, kui läksin teatama oma saabumisest, et aiamaa on seal kus enne ja avatud ning tehku ma mis heaks arvan…, küsigu ainult vanaema käest ka. Vanaisa rääkis sellest, et nende talus oli äraelamiseks 1-2 siga, 5-10 kana, 1-2 lehma, kuni 10 lammast üle talve ja hobune. Seapõrssaid müüdi igal pool ja küllap ka muid loomi. Kriisiaeg pani mind mõtlema sellele, et vanasti oli inimestel üsna selge taju selle kohta, mida neil kõike vaja oli, et talv (ja kevad ja suvi ja sügis) üle elada, mida sellest sai ise kasvatada ja mis tuli mujalt hankida. Küllap leiaks ka kirjandust ja ratsioone sel teemal, kuid just see inimeste sees elanud loomulik teadmine ja tunnetus… vat see on see, mis on vahepeal kuhugi ära kadunud. Just sellepärast püüdsin vanaisa käest natuke teada saada, millegi kohta, mida ta ise suurt millekski ei pea. Oma aiamaa abil on nemadki oma toidulauda aastaid rikastanud ja oma kartuli-porgandiga talviseid ahjupotte täitnud.
Kunagi, kui nad sinna kolisid (60-ndate keskpaiku), siis oli maja nelja korteri peale olnud suur ühiselt haritud kartulimaa, kust igaüks oma osa sai. Ajapikku läks aiapidamine eraviisilisemaks ja hakati rajama individuaalseid kasvuhooneid ja kartulimaid. Lapsena pidin hoolsalt valvama, et ma ülemiste naabrite aiamaale oma jalga ei astuks, sest nemad olid sellised pisut karmid ja nõudlikud. Kõrval toimetas häälepaeltest ilma jäänud tumm sõbralik Ilmar koos oma natuke raskelt liikuva prouaga ja sealt edasi olid ka aiamaad tihedas harimises ja kasvatamises. Nüüd võitleb vanaema margareetade ja ohakaseemnetega, mis hooleta kõrvalmaalt ligi tikuvad. Ilmarist on maha jäänud suur õunapuu, mille najal on senimaani üks raudreha, mida vanaisa-vanaema vajadusel kasutavad ja sinna pärast tagasi panevad. Ma kasutasin ka seda kui peenraid kokku riisusin…
Mis maha sai?
Napilt koospüsivasse kaar-kilekasvuhoonesse (kestnud 40+ aastat) külvasin 18. aprillil kapsast, rukolat, spinatit, kevadsibulat ja kroonjat jaanikakart (salatitaim). 30. mail istutasin need kapsad peenrasse, ampsasin mõnusat rukolat ja paari jaanikakart. Samas märkasin, et spinati seemned olid vist liiga vanad, et tärgata ja kevadsibul ebaõnnestus nagu ikka (nii mul kui ka mu emal). Seal kasvuhoones elutseb ka vanaema lehtsalat, kes oli ennast ise külvanud ja veidikese kastmise peale moodustanud tihedaid saarekesi, mida tuleb koos juurtega harvendamise mõttes välja rebida ja ära süüa. Mõned viisin omale Avarmaale ümberistutamiseks ja seemnekogumiseks ka.
22. aprill külvasin kasvuhoone taha ühe peenra herneid – pool peenart lilla kaunaga kortsulist hernest “Ezetha’s Krombek Blauwschok” ja teise poole Jõgeval aretatud Aamiseppa.
5. mail said maha sibulad (Peipsi pesasibul ja Stuttgarten Riesen), kolme peenrasse. Neid peenraid tegin freesitud maale vanaema valvsa pilgu all. Vahepeal rabas ta mult reha käest ja näitas ette, kuidas õigesti teha tuleb. Lõpuks ütles, et võibolla hakkab asja ka saama. Sibulaid panin maha tema maitse jaoks natuke liiga tihedalt, ent joondusin oma ema soovitusest, et kui tihedamalt panna, siis ei mahu eriti umbrohtusid vahele kasvama. Vanaema jälle paneb hõredamalt, et saaks paremini vahelt kõblata.
20. mai paiku said vanaema kasvuhoonesse esimesed tomatid maha. Tegelikult istutas neid ema, sest minu käed hoidsid hoopis oma kõige pisimat ja minu abipanus taandus sel korral pealtvaataja staatusesse. Ööd olid siis veel öökülmased ja tomatid jäid sooja otsima katteloori alla. Maha panime tomatid, mille ema oli märtsis seemnest algatanud ja mida mina oma aknalaual edasi lasksin sirguda. Kui nad viimaks kasvuhoonesse said, olid nad omajagu välja veninud ja neid tuli istutada viltu – osa vart diagonaalselt mulla alla pannes. Nad tõstsid oma pead peagi üles ja kasvavad rõõmsalt edasi. Tomatitega oli omajagu arvutamist – esialgu jäi mulje, et neid on liiga palju ja vaatasime, kuis neid mahutada nii vanaema kasvuhoonesse kui minu vastvalminud uude kasvuhoonesse ja kuidas teha nii, et oleks erinevaid sorte siin ja seal… Lõpuks küsis aga vanaema, et kus siis need tomatid on, mida me tema poole peale veel toome ja mina avastasin, et kardina taha olid aknalauale varju jäänud veel 6 tomatit, kastmata ja igavesed kõverikud. Säh sulle arvutamist! Need viimased nirmikud on siiamaani ootamas kas halastussurma või siis leidlikku õueistutust. Vanaemale tõi ema hiljem lisaks tema enda üsna hilja külvatud mõnele “Suurele punasele” (tundub, et paar seemet oli veel jäänud!) Rakvere turult oranže tomateid ja ühe punase kirsstomati.
Ühe teo tegin sel tomatiistutamispäeval ometigi – hoolimata vanaema pahurusest mu plaani osas, said maha juba päris pikkade idudega vanaema lillad põldoad. Tema plaan oli need külvata viljapuude alla heki äärde, et nad varju ei heidaks teistele taimedele. See koht oleks aga vajanud eelnevat kaevamist ja põhjalikumat peenrategu. Selleks tookord mahti ei olnud, nõnda riisusingi kiirelt herneste kõrvale ühe peenra ja susasin need oakesed maha. “Ise tead,” ütles vanaema viimaks.
Üheskoos on toredam
30. mai oli tore talgupäev, kuhu lisaks minule ja vanavanematele saabusid ka mu isa (vanavanemate poeg) ja ema. Ema avaldas tööde käigus, et tema on enamuse oma aiaalastest teadmistest saanud just vanaema käest (linnatüdrukuna) ja isa näitas oma kõrgklassi vanaisa-vanaema nõudmiste-kurtmiste huumoriks pööramise või kergelt-käega-löömise osas. Tema reha all said valmis ka vanaema peenrad ja umbrohupuhtaks kartulimaa. Ühiste jõudude pingutusena said mõnusatesse kasvulohkudesse kasvuhoones ettekasvatatud kapsad (põnev seeme, mille sain Põhja-Itaalia kohalikust aianduspoekesest paar aastat tagasi), peenraotsa lisaks ports porrusid. Teise peenrasse läksid porgandid “Jõgeva Nantes” ja “Berlicum 2”. Veel said maha mustad aedoad (leidsin suure purgi nendega oma sahvrist, mitu aastat vanad), mille idanevuse osas andmed veel puuduvad. Kõige lõbusam oli kartulipanek – rakendasime nö labida alla panemist, vanaisa vana meetodit. Vanaisa istus oma rulaatoril ja vaatas pealt, isa küsis sekka, kas saab ikka õigesti. Isa tõstis labidaga maasse augu, ema pani peotäie hobusesõnnikut (mitte enam nii värsket) ja kartuli sinna otsa. Järgmisest kartuliaugust tulnud mulla tõstis isa eelmise augu katteks. Iga kartuli vahele jäi üks jalapikkus (u 30 cm) või veidi vähem. Sain kah käe valgeks (sõnnikuseks ja kartuliseks) ja lõpuks panime kartulit ka õunapuude alla (kuhu alguses arvasime, et sel aastal oma kasvatamisega ikka ei jõua), sest seeme ei saanud veel otsa. Kartulisordiks on “Teele”, mure kartul, mis vanavanematele just meeldib.
Isa tinistas kaarkasvuhoone kokkulangemise vältimiseks sinna paar kruvi ja klaaskasvuhoone otsaauk jäigi parandamata, sest vanaema oli vahepeal otsustanud, et see on tuulutuseks just sobiv. Sidusime üles kõik tomatid ja paar viimast taime jäid vanaemal ise maha panemiseks, ta pidi ise vaatama, et mis ja kuidas. Nii palju sain abiks olla, et panin tema peenrasse maha sedasama mustade seemnetega aeduba, mis tal leos oli olnud, idud kenasti väljas.
Külv on tehtud
Nüüd võib suvi tulla. Sibulad ja herned on juba üleval ja jätkuvad hooldustööd – hernekeppide panek, tomatite kastmine ja kasvude näpistamine, vajadusel ubade uuestikülv. Vanaema mõtte järgi võiksin ma aeda tihemini jõuda kui ma jõuan. Olen aru saanud, et 9-kuusega koos seal midagi teha ei saa, sest mullane aiamaa ja värskelt tärganud taimed ringiroomava beebiga kokku ei klapi. Kindlasti mängib rolli ka see, et Avarmaal on valmis saanud mu esimene oma kasvuhoone ja kui ma vähegi saan, siis vaatlen, kuidas kollastest õitest saavad rohelised tomatipallikesed… rääkimata kõigest muust, mis vajab istutamist ja märkamist. Ent kui seemned on mullas ja taimed istutatud, siis on kõva vundament laotud ja küllap saavad tehtud ka kõik need tegemised, mis vajalikud selleks, et sügisel saaki saada. On see siis nüüd permakultuur või mitte, see selgub hiljem. Praegu on kõige tähtsam, et õitseksid suhted ja tomatid ja kanduksid edasi kogemused ja seemned.
