Ilma aiata ei saa
Lumesadude ja tormituulte vahepeal oli üks päev, mil paistis päike ja mil tuul oli piisavalt väike, et mitte puu otsast alla kukkuda. Aiamaalt leidsin vanaisa, kes hoolsalt kõplas. Paistab, et minu algatus paneb nemadki liikuma või siis nende sõnad, et nad ei jõua, ei vasta veel tegelikkusele. Kuhu ikka välja minna, kui jalutustuur tehtud ja taevas päike paistab? Raske on küll rulaatoriga ja ühe kunstjalaga, aga ega toas istuda kergem ole…
Must muld. Kõplamine ja kaevamine. Mulla peal oli näha pragusid, kuivamise märke. Vanaisa sõnul oli paras hetk kõblata, et muld sügavamalt ära ei kuivaks ja kõvad korbad ei tekiks. Väikesed umbrohud said ka muidugi surmahoobi. Pisem poeg sai hoo sisse ja kõplas kohe nii palju kui jaksas. Hea töö ju, eriti selle vanemat tüüpi kõplaga, mida enam poest eriti saada ei ole, sellisega, kust muld “läbi läheb”, mis pole kolmnurga või trapetsi kujuline. Kas sellel on mingi nimi ka? Aga mida permakultuur ütleks sellise tegevuse peale?
Permakultuur ja paljas must muld?
Üks asi, mis permakultuuriga kokkupuutuv inimene enamasti teada saab, on see, et mulda ei peaks kaevama ja et mulda võiks katta. Selline on looduse loogika, sest looduses on vähe jõude, mis suudaksid mulla teistpidi keerata nii sügavalt kui labidas (või kahelabida sügavus) ja mulla paljastada nii suurelt kui aiamaa. Tegelikult loodus kaevab ka – vihmausside abil ja teeb seda teistsuguse mõjuga kui inimene.
Miks mullale ei meeldi kaevamine ja paljas olemine?
Muld on ökosüsteem, mille ühes supilusikatäies võib olla 50 miljardit mikroobi. Muld on rohkem kui pinnas ja kasvusubstraat taimedele. Mullas elavad bakterid, seened, protistid, vetikad, nematoodid, lülijalgsed, putukad, muuhulgas ka vihmaussid. Kõigi nende elusorganismide abil ja koostöös taimedega tekib mullaviljakus, tekibki MULD. Muld on üks suurimaid elusaid süsinikupankasid sel planeedil. Mullaelustik koos taimedega võimaldab süsiniku mulda sidumist, taimed püüavad seda atmosfäärist fotosünteesi abil ning juurte abil ning taimeosade kõdunemise abil jõuab süsinik ka mulda. Praegusel ajal on probleemiks atmosfääris leiduv liigne süsinik. Richard Perkins, Ridgedale Permaculture looja, ütles paar aastat tagasi oma loengus, et kui globaalselt kasvatada mulda 4 cm võrra, seoks see atmosfäärist nii palju süsinikku, et atmosfääri süsinikusisalduse poolest oleksime tagasi tööstusrevolutsiooni eelses ajas. Oleks see alles vägev tegu!?
Mis juhtub, kui mulda kaevata?
See habras ökosüsteem puutub kaevamise tagajärjel kokku õhuga ja hakkab kuivama; saab lisaks doosi ultraviolettkiirgust päikeselt, mis steriliseerib mulda – tagajärjeks on paljude mullaorganismide surm. Muld kaotab palju toitaineid, muuhulgas lämmastikku. Kaduma läheb ka osa orgaanilisest ainesest, mis tähendab, et muld ei suuda enam nii palju vett siduda (iga süsiniku molekul suudab endaga siduda maksimaalselt neli veemolekuli – üks süsinikumolekul läinud, nelja veemolekuli sidumisvõime kohe läinud). Mulla veesidumisvõime on tähtis puhver – kuivematel aegadel saavad taimed sealt vett kätte ning kui sajab palju, suudab muld toimida nagu käsn, enesesse palju vett mahutada. Kujuta ette paljast liiva (ilma orgaanilise aineta) – vesi läheb läbi ja liiv kuivab ruttu. Kujuta ette savi – kui on märg, siis vesi on savi peal ja kui kuivab, siis on kõva nagu kivi. Orgaanika ehk suures osas süsinik on just see, mis teeb koos liiva ja saviosakestega kokku mulla. Kaevamise käigus kaob ka mulla struktuur, muld vajub pärast kaevamist peagi kokku, erodeerub kergemini nii vee kui tuule mõjul.
Miks kaevamine ja kündmine siis nii populaarsed on?
Kui kaevata või künda siis pärast seda tundub mullaviljakus justkui tõusvat. Kahjuks juhtub see mullaelustiku arvelt – need organismid, kes olid harjunud ülemistes mullakihtides paremates hapnikutingimustes elama, satuvad sügavamale, kus on vähem hapnikku – ja surevad. Need, kes elasid väiksema hapnikusisaldusega sügavamates kihtides, satuvad suurema “õhu” kätte – ja surevad. Selliste pisikeste organismide surnukehad vabastavad kiirelt endas leiduvad toitained ja nõnda ongi korraga muld “viljakas”. Kui kauaks? Kui mullale orgaanikat ei lisandu (komposti ja sõnnikut ei kasutata), siis mulla süsinikusisaldus aina väheneb kuni muld ei paista enam must, vaid punakas, hallikas, kollakas – olenevalt mulla lähtekivimist. Kui muld ei tundu enam kaevamise järel viljakas, siis lisatakse kunstväetisi – mis enamasti aitavad mulla elustiku hävimisele veelgi kaasa. Seejärel on taim nõrgem ja vajab lisaks ka taimekaitsevahendeid (tegelikult mürke, mis tapavad erinevaid elusorganismide gruppe – küll ebasobivaid taimi, putukaid, seeni, baktereid jne). Tegemist on nõiaringiga, mille juures üks asi on kindel – mullaviljakus nii ei kasva. Mulda juurde ei tule. ÜRO hinnangul jätkub globaalselt mulda praegu enamlevinud põllumajanduse viiside puhul u 40-50 aastat. Mõnede jaoks tähendab see nende praegust elu.
Kuidas mu vanavanemate aiamaa muld on siiani must, kui nad koguaeg kaevavad?
Hea küsimus! Jah, eelmine sügis oli küllap esimene, mil nad ei jõudnud maad korralikult läbi kaevata. Põhjused, mille peale ma suudan hetkel tulla, et miks nende muld paistab siiani veel must:
- Nad on regulaarselt aimaale toonud sõnnikut ja kasutanud kohati ka oma komposti.
- Nad kasvatavad igal aastal erinevates kohtades erinevaid taimi, seega muld on suurema osa kasvuhooajast kaetud ning viljavaheldus on ka positiivne nähtus.
- Nende aiamaa on väike ja ümbritsetud puude-põõsastega, seega pole erosioonioht nii suur nagu näiteks suurtel lagedatel põldudel.
Milline on mullaelustiku- ja mullaviljakuse seisukord tegelikult, seda on raske hetkel öelda. Vanaema sõnul ei ole maa hetkel väga viljakas, nad pole sõnnikut ammu toonud. Ka väidab ta, et probleeme on erinevate kahjuritega – kapsaid ei tasuvat eriti üldse kasvatada, porgandeid ohustavad karilased ja kartulite peal leidub kartulimardikaid.
Taime immuunsüsteem sõltub taime toitumisest
Taime toitumine sõltub sellest, kuidas ja kas ta endale vajalikud toitained kätte saab. Mida viljakam ja elurikkam on muld, seda suurema tõenäosusega suudab taim sealt kätte saada endale vajalikud toitained. Taime loomulik toitumine käib koostöös mullaelustikuga – esimeses järgus bakterite ja seentega. Just need organismid toimetavad taime juurteni taimele vajalikud toitained – jah, taim annab teada oma vajadustest! Selline ainevahetus toimib sekunditega (Elaine Inghami väidetel).
Muld suudab koos elustikuga iseennast üles ehitada, ainult et see võib võtta väga kaua aega, tuhandeid aastaid… Emakesel Maal kiiret pole. Aga meil, inimestel, on. Väga huvitavat materjali selle kohta, kuidas taimi toetada ja nende immuunsüsteem “kuulikindlaks” teha, jagab John Kempf oma ettevõtte Advancing Eco Agriculture kaudu. Tema sõnul on taimed suutelised õige toitumise korral kasvatama end sellisteks, et isegi põrnikad tõrguvad taime ampsama. Selle kohta saab lähemalt uurida Taime Tervisepüramiidiga (loe kindlasti lähemalt!) tutvudes:
Mida ma siis selle mullaga vanavanemate aias peale hakkan?
Ausalt öeldes mul ei ole veel head vastust. Vanaema rääkis, et võibolla saab sõnnikut. Ise olen kokku rääkinud kohaliku hobusepidajaga Vaasi Hobutalust ja saan tema käest juba natuke kõdunenud hobusesõnnikut, mida plaanin kasutada peamiselt kõrvitsate ja kabatšokkide kasvatamiseks ja ehk natuke ka kasvuhoonesse lisandiks. Kompostihunnikule pean ka pilgu peale viskama, kas seda oleks võimalik peenardele viia. Permakultuuri järgi võiks sisse seada püsipeenrad, kus edaspidi enam kaevamist ei toimu ja mis saavad seetõttu oma viljakust tasapisi kasvatada. Seni on vanavanemad ikka aeg-ajalt oma peenrad kõik ümber mänginud – lapsepõlvest peale mäletan väga erinevaid kohti, kus kasvasid herned ja kartulid, kus oad ja porgandid. Kuna praegu pole veel selge, kui palju vanavanemad tegelikult ise kasvatavad – vanaema lubas ikka porgandipeenra teha – ja kui palju on mul suhteid sirgena hoides võimalik nende silme all teha nende jaoks radikaalseid muudatusi, olen pigem ettevaatlik oma plaanidega. Orgaanikat peavad nad enamasti ikkagi kraamiks, mis tuleks parimal juhul ära põletada, järgmisel juhul naabrite söötis maale hunnikusse panna (ohtlik jääde!) ja viimases variandis enda maale kompostihunnikusse koguda.
Niikaua kui vanaisa ringi ruleerib, hoiab ta ilmselt oma kõblast käes ja hoolitseb vahekäikude ja peenarde puhtuse eest. See ilmselt tähendab, et ma ei saa hakata orgaanikat peenarde peale kuhjama. Ega seda orgaanikat väga ju ei leidu ka, vähemalt mitte ilma vanaema pahandamata. Äkki saan komposti peenarde peale panna ja mõned peenrad katta ka haljasväetiskultuuridega, kasvatada porgandeid koos sibulatega ja lubada tillil-saialilledel ja kurgirohul kasvada siin ja seal. Sellest kõigest lähemalt siis, kui tegudeks läheb.
Selle korra aiateod
Seekord tulid ka lapsed aiamaale kaasa ning haarasid usinalt kinni võimalusest käed külge panna – üks kõplas hoogsalt ja teine vedas väiksest kilekasvuhoonest orgaanikat välja (vanaisa soovitusel). Mina lõikasin ja saagisin jätkuvalt vanu õunapuid, sest see töö pole veel otsa saanud.
Arvan, et suhted oma vanavanematega on tähtsamad kui idee kõige õigemast viisist, kuidas mulda harida. Teen seda, mis võimalik ja sihin mulla hoidmise poole kättesaadavatel viisidel.
