Revolutsioon aianduses! Permakultuuri disainer Marian Nummert: jäta sel kevadel aiamaa üles kaevamata, sest nii aitad mullaelustikku, kelle abil kasvavad terved ja tugevad taimed
Küsimusi küsis ja avaldamiseks valmis sättis: Helen Serka-Sanchez
Artikkel on algselt avaldatud Õhtulehe Kodu ja Aed rubriigis 01.02.2021
Marian Nummert jagab järgnevalt oma teadmisi permakultuurist, mis on hea viis aednikule oma töid lihtsamalt ja nutikamalt planeerida. Samas võib see olla lahenduseks ka põletavatele ühiskondlikele probleemidele nagu elurikkuse ja mullaviljakuse drastiline vähenemine.
Miks sind hakkas huvitama permakultuur?
Ma jooksin permakultuuri teemaga kokku rännates Mehhikos ja Kanadas aastatel 2008 ja 2009. Alguses see mind kohe ei kõnetanudki, kuigi nägin, et minu ümber oli palju sellest huvitatud inimesi. Samas hakkasin märkama erinevaid permakultuurseid lahendusi nii ühes, kui teises riigis. Kanada läänerannikul õnnestus mul mõnda aega vaadelda ühte parkla asemele rajatud kogukondlikku toidusalu. See meeldis mulle kohe, sest rändurina oli väga kosutav seal vahel mõni mari suhu pista või lihtsalt natuke vaikselt olla. Ajapikku hakkasin paremini aru saama, miks see nii eriline oli ning et see põhines permakultuuril.
Tulnud tagasi Eestise hakkasin uurima, kuidas siin selle teemaga on. Osalesin ühel kursusel Sänna Kultuurimõisas Rõuges, kust pall edasi veerema hakkas. Muutusin õppijast korraga ka teistele jagajaks. See pani mind muidugi veelgi rohkem teemaga edasi tegelema.
Pärast ülikooli ökoloogia õpinguid tundsin permakultuuri disaineri koolitust läbides, et minu senised teadmised ja kogemused omandavad uue tähenduse. Minu sees hakkas moodustuma terviklikum pilt sellest, kuidas loodus toimetab ja millised on meie võimalused loodusega koostöö tegemiseks. Sinna kõrvale olen ka põllumehe tütar ja näen lähedalt, kuidas toimib toidu kasvatamine suuremal skaalal. Oleme isa ja vennaga aastaid debateerinud mulla ja taimekasvatuse teemadel ja kindlasti oleme kõik sellest palju õppinud.
Minu kirg avastada seda, kuidas loodus mulda kasvatab ja kuidas kõik maailmas on mullaga seotud, aina kasvab! Kuigi olen püüdnud tegeleda ka muude teemadega, jõuan ikka ja aina permakultuurini tagasi. Permakultuur eetilise disainisüsteemina on hea vundament, mille abil pidevalt areneda ja mille peale ehitada uusi teadmisi loodusest ja ühiskonnast.
Kuidas erinevad permakultuuri põhimõtted tavapärasest aiandusest?
Permakultuuri eripäraks on, et sellel on põhieetika, mille abil langetada otsuseid, seda nii ühiskondlikul, kui ka väiksemal oma aia tasandil. Põhieetikast tuleneb rida põhimõtteid, mis aitavad kõrgeid ideid praktikasse viia ja mis paljuski on ökoloogias ja talupojatarkuseski tuntud. Näiteks ütlus “ära pane kõiki mune ühte korvi” tähendab aia tasandil, et loo liigirikkust, toetu mitmkekesisusele ja kui millegipärast mõned liigid saaki ei anna, siis teised ikkagi annavad. Isikliku elu tasandil võib seda mõtet rakendada nii, et tekita endale sissetulek mitmesugustest allikatest, et juhuks, kui toimub mingi muudatus, saad olla paindlik ja jääd vee peale.
Eetilised põhialused, mida alati meeles pidada ja millele rakendust otsida on:
hoolitse Maa eest,
hoolitse inimese eest,
hoolitse tuleviku eest/jaga ülejääki.
Need põhimõtted on nii universaalsed, et tegelikult oleks loogiline neid kasutada igal pool, ka juriidilisel tasandil – otsuste langetamisel nii omavalitsustes, riigiasutustes kui seaduseloomes. Praegu oleme suurema süsteemina ikkagi veel keskendumas majanduskasvule, mis on meie põhiline otsuste langetamise mõõt – kui on kasu, siis tasub. Ent vaadates reaalsusele ausalt otsa, on aeg märgata loodust, mõelda tulevikule ja päriselt hoolitseda inimeste eest. Ainult majanduskasvust ei piisa.
Aianduse ja põllumajanduse tasandil vaatleb permakultuur seda, kuidas mets toimetab ja kuidas taimed koos mullaelustikuga mulda loovad. Kui inimene tahab toitu kasvatada, siis peab ta järgima neid samu põhimõtteid mis looduski, kes on parim meister elurikkuse ja külluse loomises. Loodus väetab pealtpoolt – orgaanika kuhjamisega – nii võid teha ka sina. Selle asemel, et lehed prügimäele viia, tasub neid kasutada multšimiseks, kompostimiseks ja mullaelustiku toitmiseks.
Kui siiamaani on aednik kartuli, peedi ja porgandi pannud ülesküntud põllule, siis mida ta võidab sellest, kui sätib selle ümber permakultuuri põhimõtetele vastavaks? Kuidas selline põld üldse välja näeks?
Põllu üleskündmine on kiire viis, kuidas mullaelustikku ja seega ka mullaviljakust vähendada. Kuna inimese eluiga on lühike, siis üks põlvkond ei pruugi ilmtingimata negatiivset muutust märgata, kuid kui pisut tähelepanelikum olla, siis võib kadusid siiski täheldada. Laialdane imporditud mineraalväetiste kasutamine nii tava-, kui osaliselt ka mahepõllumajanduses, on üks vihje sellele, et laialt levinud toidu kasvatamise praktikad pole jätkusuutlikud. Vajadus kasutada taimekaitsevahendeid on järgmine vihje. Loodus ei künna mulda, et kasvatada metsa, marju ja levinud toidutaimede looduslikke kaugeid sugulasi. Loodus toetub elurikkusele ja mulla tasandil mulla elurikkusele bakterite, seente, nematoodide, vihmausside ja teiste tegelaste näol. Just sellel elurikkusel põhineb taimede edukas kasv, saagikus ja haiguskindlus.
Permakultuurse köögiviljamaa eesmärgiks on imiteerida loodust ja rajada peenrad, mida ei pea igal sügisel või kevadel üles kaevama ning kus mullaelustik saab end mugavalt tunda. See võib tähendada püsipeenarde rajamist erineva orgaanika kokkukuhjamise näol – et nö tagasi teha varasemad negatiivsed mõjud ning rajada ala, kus umbrohtudel pole põhjust mulda parandama tulla, sest mullaga on juba hästi. Alguses võib sellise kasvuala rajamine nõuda omajagu orgaanilisi sisendeid – pappi/ajalehti, komposti, põhku, haket, pilliroogu, adru, muruniidet vmt orgaanikat. Sealt edasi on tööd juba vähem, sest inimese ja looduse sihid ei ole enam põrkuvad.
Selline kasvuala tasub teha kompaktne ja läbimõeldud, vahekäigud samuti multšitud. Tänapäevane mullateadus on hakanud taipama, et mullaelustik on kohanenud töötama koostöös taimedega nii, et sellest võidavad kõik – taimed fotosünteesivad ja toidavad mullaelustikku oma toodanguga ning mullaelustiku toiduahela abil on toidetud ja kaitstud taimed.
Permakultuurne, või siis ka laiemalt taastava põllumajanduse järgi loodud köögiviljapeenra, eesmärgiks ongi mullaelustiku toetamise kaudu võimaldada taimede külluslikku kasvu, mis omakorda aitab mullaelustikku – saada nõiaring positiivses suunas liikuma.
Must muld ehk ilma taimedeta elutühi väli on loodusele nagu lahtine haav, mida ta üritab kõikide vahenditega kinni kasvatada ja ära katta.
Millest võiks sügisel-talvel, alustada, et kevadel rajada permakultuuri aed?
Üks permakultuuri soovitusi on alustada väikeselt – siis on ka vead väiksemad ning õppimine kiirem. Kasvav kogemus aitab suuremate tegudeni jõuda. Selleks võib jätta ühe peenra läbi kaevamata ja kuhjata sinna kihiti käepärast orgaanikat – umbes nii nagu teeks kompostihunnikut, aga lihtsalt peenras. Ka peenra katmine puulehtedega on juba samm edasi. Nii on kevadel peenrasse palju parem seemneid külvata või taimi istutada, sest muld on kindlasti kobedam ja tõenäoliselt on seal vähem umbrohte.
Kui esimene peenar tuleb rajada juba olemasoleva vegetatsiooniga alale (rohumaa, muru vmt), siis tuleb ette võtta põhjalikum katmine. Selleks saab kasutada alumistes kihtides pappi/ajalehti (mitte kriidipaberiga) ja selle peale kuhjata muud orgaanikat. Pealmisesse kihti võib võimalusel panna enim mullaga sarnanevat orgaanikat, et hõlbustada istutamist-külvamist. Peamine on lisatud orgaanika või muude katete abil takistada valguse jõudmist senise taimkatteni. Kui peenral on võimalik sügisel-talvel “settida”, toimuvad lagunemisprotsessid mullas edasi ja võib piisata ka sellest, kui kevadel otse istutusauku või külvivakku natuke mulda ja/või komposti lisada. Ülejäänud orgaanika on mullaks muutumise teel niikuinii ja varsti pole enam arugi saada, mida täpselt sa sinna peenrasse kokku tassisid.
- Permakultuurne peenar tähendab ala, kuhu kogutakse orgaanikat, et kasvatada mulda ja mullaelustikku, luues seega soodsad tingimused ka toidutaimede kasvatamiseks.
Orgaanika lisamine on alati üpris kindel tee, kuid eks seal ole ka omad ohud.Näiteks põhk meeldib tigudele ja nälkjatele ning seetõttu ei sobi teda igas piirkonnas lausaliselt kasutada. Samas toetab põhk ka mullaelustikku ja võib juhtuda, et nälkjate populatsiooni aitavad kontrolli all hoida mullas leiduvad nematoodid, kes parasiteerivad nälkjate peal. Kui lasta loodusel oma tööd teha, siis on tema sihiks hoida tasakaalu ning ühe liigigrupi vohamisele on omad vastused olemas. Me inimestena lihtsalt ei tea ega tunne veel kõiki neid olendeid, kes mullas toimetavad. Ühes peotäies elusas mullas võib neid olla kuni 8 miljardit!
Millised on põhilised müüdid, mis selle teemaga kaasas käivad?
Väitel, et permakultuuri aed on hooldusvaba on natuke tõepõhja all. Kui hooldamiseks pidada maa kündmist või kaevamist, siis on permakultuurne aiapidamine tõesti hooldusvaba. Ainult taimede istutamiseks tuleb labidat kasutada. Teisalt ei saa väita, et permakultuuri aednik aias midagi ei teeks – kui teda aiandus huvitab, siis ta ju tahabki aias toimetada! Lihtsalt see toimetamine on teistsugune. Näiteks sirbiga haljasväetis- või umbrohutaimede maha lõikamine ja multšiks jätmine (lõika-ja-pilla meetod, i.k. chop-and-drop), mullaelustiku taastamise tööd kompostimise, orgaanika kokku tassimise ja elurikkuse suurendamise näol. Seda kõike tuleb teha nii mulla peal kui mulla all.
Permakultuuri üks põhimõte on ka “üheksa korda mõõda, üks kord lõika” ehk siis enne kui rapsima hakata, tasub mõelda, mida kuhu paigutada ja kuidas erinevad elemendid omavahel kokku klapivad. Näiteks ei tasu kasvuhoonet, mida suvel külastad igapäevaselt, panna krundi kõige kaugemasse nurka, välja arvatud siis kui tahad spetsiaalselt trenni teha. Suuremat tähelepanu vajavad aia elemendid tuleb paigutada võimalikult lähedale sellele paigale, kust inimene oma toimetustega alustab. Siinkohal tulevad appi permakultuuri tsoonid ja tsoonide järgi paigutamine.
Kui sinu aed on hästi läbimõeldud ja disainitud, siis on see tõenäoliselt palju hooldusvabam ja nn laisa aedniku aed, kui läbimõtlemata või isegi halva disainiga aed. Hea disaini puhul aitab strateegiliselt paigutatud tuuletõkkehekk, õierikas niiduala või väike veesilm tuua su aeda olendeid, kes hakkavad tööle sinu eest. Näiteks kimalased, mesilased konnad ja vihmaussid teevad oma tööd nii hästi, et inimene saab neile sõpradele toetudes rohkem puhata. Võime vaid ette kujutada kui suur töö oleks kõikide õunapuuõite ära tolmeldamine inimeste abil…
Üheks müüdiks võib pidada ka seda, et permakultuuriaiad tähendavad umbrohu kasvatamist. Olen näinud küll permakultuuripeenraid, mis on lihtsalt umbrohtus alad, kus ei kasva ohtralt köögivilju. Ka minu enda toidusalu ala, mis tasapisi monokultuursest põllundusest taastub, on osaliselt justkui umbrohus. Korralikud aednikud ei näe seal midagi jäljendamisväärset, nad pigem kaevaks ja väetaks ja teeks seda nii, et näeb ilus välja.
Alati tasub vaadata sügavamale ja näha põhjuseid, miks mingi muld pole suuteline muud kui umbrohte ehk pioneertaimi kasvatama. Selle põhjuseks on see, et mulla suktsessioon pole lihtsalt kaugemale veel jõudnud ehk mullas on liiga vähe seeni (ja mükoriisat) ning mullaelustik vajaks toetust ja turgutamist. Kui üliagar nn traditsiooniline aednik nüüd tööle hakkaks, ei lahendaks ta tõenäoliselt mullaviljakuse ja -elustiku probleemi ära, vaid maskeeriks selle kaevamise, väetamise ja taimekaitse abil. Kaevamine vabastab korraga palju toitaineid, mis kahjuks taimede poolt kasutamata jätmisel erodeeruvad ja muld vaesustub veelgi. Enamike mineraalväetiste kasutamine aga tähendab lihtsalt taimede narkomaaniks muutmist, nad ei toitu enam mullaelustiku abil, vaid jäävad lootma inimesele, kes neile toitaineid oma äranägemise järgi jaotab. Kas taim saab selle juures pikas perspektiivis terve olla ja ise kahjuritega hakkama saada, sõltub inimese tarkusest. Üldiselt mõjuvad mineraalväetised samuti mullaelustikku vähendavalt, kuna tegemist on sooladega. Enamasti jõutakse ka taimekaitsevahendite kasutamiseni, mis omakorda kahjustavad mullaelustikku veelgi enam – sest hukka saavad nii head kui halvad organismid.
Nõnda võib jõuda järelduseni, et umbrohtude kasvada laskmine võib olla heategu mullale. Tõeline tarkus on see, kuidas aidata mulla taastumisele kaasa nii, et rutem kui 100 või 1000 aastaga on mullaviljakus taas selline, et muld kasvatab rõõmuga terveid ja tugevaid taimi. Tark taimede ja toidu kasvatamine suudab hoopis lahendada, mitte süvendada meie ühiskonna ees seisvaid suuri probleeme – elurikkuse kadu, mullaviljakuse vähenemine ja kliima soojenemine, kui nimetada vaid mõnda.
Mis mind permakultuuri juures jätkuvalt lummab, on see, kuidas permakultuur aitab mul näha justkui ühte ja sama asja hoopis teisiti. Minu ilumeel on permakultuuriga tegelemise käigus väga palju muutunud – suured täiuslikult hooldatud ja ühegi õieta suured murualad paistavad mulle nüüd pigem elustikukõrbetena, mida tuleb oma aeda lubada vaid vajaduse järgi ja väikeses mahus ja isegi siis nii elurikkana kui võimalik. Ma imetlen looduse tarkust luua võimalusi mitmekesisusele ja kohandan oma mõtet, et märgata looduse kavalusi ja taibata ta sihte, et ise neile teadmatusest mitte vastu astuda. Permakultuuri võib seetõttu pidada kokku kõlavaks legendaarse mõttega “Kui maailma muuta tahad, iseendast alusta”. Tegusid muuta on palju lihtsam kui muuta seda, mida sa näed. Permakultuur aitab näha elurikkust ka umbrohtude taga.
Kust soovitad huvilistel lisainfot hankida?
Eesti keeles leiab internetis jupikesi siit ja sealt, asjaarmastajate kirjutisi ja kogemusjagamisi, videoid ja loenguid. Ma isegi püüan jõudumööda panustada info levikusse. Kui näed kusagil loenguid, kursuseid, praktikume, siis tasub kindlasti kohale minna ja inimestega tutvuda ning suhelda.
Facebookis on grupp “Permakultuur”, kus saab küsida ja kus jagatakse kogemusi ja teadmisi. Tasub pilk peale visata seni ainukesele eestikeelsele tõlkeraamatule “Permakultuuri käsiraamat”, mis kahjuks ei anna väga süstemaatilist vundamenti, küll aga pakub välja mitmesuguseid praktikaid. Looduse tundmisele üldisemalt aitavad kaasa paljud raamatud, mida ka permakultuuri huvilisel on kasulik lugeda, näiteks Piet Oudolfi “Moodne maastik püsikute ja kõrrelistega” ja omal moel ka Valdur Mikita teosed. Lihtsalt taimede tundmise ja kasutamises osas sobivad paljud Eesti asjatundjate raamatud. Loodan, et omakeelse kirjanduse valik permakultuuri osas hakkab peagi täienema!
Inglise keele valdajatele soovitan internetis jälgida mulla osas Elaine Inghami ja John Kempfi tegemisi, kaevamisvaba aia osas näiteks Charles Dowdingut, põhjamaises kliimas tootliku permakultuuri näide on Rootsist, Richard Perkins. Austria permakultuuri imemees on Sepp Holzer ning Austraalias toimetav Geoff Lawton teeb kõik, et permakultuur jõuaks võimalikult paljude inimesteni. Just tema allkirja kannab minu permakultuuri disaineri tunnistus. Hispaanias toimetav Heather Jo Flores jagab infot permakultuuri kohta peaaegu tasuta kursustel, tegeleb ka naiste jõustamisega permakultuuri abil. https://permies.com foorumist võib paljudel permakultuuriga seonduvatel teemadel leida huvitavaid mõttearendusi ja infojagamisi. Minul on riiulis veel raamatuid sellistelt autoritelt: Patrick Whitefield, Ben Falk, Martin Crawford, Jerome Osentowski, Toby Hemenway, Linda Woodrow, Lindsey Schiller jt.
Aitäh koostöö eest Helen Serka-Sanchez!
Loe aiateemilisi lugusid ka portaalist Kodu.
