Läbi vihmasaju astusin paarsada meetrit, et jõuda Türi raamatukokku Permakultuuri Ühingu poolt korraldatud tootmisaia koolitusele. Lõpuks ometi kohtusin päriselt Stefan Gernert’iga, kellega oleme tunde arutanud permakultuuri ja taastava põllumajanduse teemadel läbi ekraanide ja kõlarite. Sealt ta tuli, meid koolitama. Sinna ma läksin, koolituma.
Koolitajana koolitusel
Koolitajana on koolitustel, eriti permakultuuri omadel, käimine kuidagi teistsugune. Omamoodi üllatav oli kogeda, et permakultuuri valdkonnas on mul tekkinud oma roll ja justkui mingi staatus, mis väljendus selles, kuidas koolituse korraldaja mind tervitas. Ma ei ole sellega veel harjunud 🙂 Samas oli nii südantsoojendav näha mu enda õpilasi (peaaegu ei julge nii öeldagi!) ja samas avastada, et Eestis on nii palju huvitavaid ja erinevate valdkondade inimesi, keda ühendab sarnane huvi ja kogemustepagaski! Eesti permakultuuri kogukond on täitsa olemas ja kasvamas. Ja selle üle on mul tõesti väga hea meel – see maastik on 10 aasta jooksul oluliselt muutunud! Nüüd tuntakse juba sügavamat ja täpsemat huvi erinevate permakultuuri valdkondade vastu, mitte lihtsalt ei küsita, et mis see permakultuur üldse on. Kuigi küllap on samamoodi alles vajadus permakultuuri vundamendi ja põhimõtete tervikliku edastamise osas. Vähemalt ma ise tunnen, et permakultuuri alustalad suudavad mind ikka ja jälle üllatada oma kaugelenägelikkuse ja haaramisvõimega. Kõik need, kes on permakultuuri erinevate vaatenurkade alt aastate jooksul jaganud, on teinud nii suurt ja tähtsat tööd. Ja nüüd on näha tõusmeid ja sirguvaid varsi ja lehti. Küllap on varsti õitsemise aegki käes!
Permakultuuri tootmisaed – mis ja milleks?
Mina hüppasin juba liikuvale rongile. Vahetult enne talve kohale jõudmist toimus Viljandimaal koolituse esimene praktiline etapp – püsipeenarde rajamine komposti ja puiduhaket kasutades. Koolituste tsüklit (sest kevadel-suvel ootab 2 koolitust veel ees!) juhendab Stefan Gernert, Saksamaalt pärit permakultuuri ja taastava põllumajanduse praktik, kellel on päris tootmistalude majandamise kogemus mitmelt mandrilt ja nüüd isegi Eestis ühe hooaja jooksul. Permakultuuri tootmisaia kontseptsioon, mis koolitusel tähelepanu keskmes on, on kokku pandud paljude tuntud nimede töödest ja tegemistest ning Stefani enda kogemustest. Edasist inspiratsiooni leiab alljärgnevast:
The Market Gardener: A Handbook for Successful Small-Scale Organic Farming
by Jean-Martin Fortier
https://www.goodreads.com/book/show/18406251-the-market-gardener?from_search=true&from_srp=true&qid=lygBtsBlTA&rank=2
The New Organic Grower: A Master’s Manual of Tools and Techniques for the Home and Market Gardener
by Eliot Coleman
https://www.goodreads.com/book/show/145101.The_New_Organic_Grower?from_search=true&from_srp=true&qid=lygBtsBlTA&rank=1
Charles Dowding’s No Dig Gardening, Course 1 : From Weeds to Vegetables Easily and Quickly
By Charles Dowding
https://www.bookdepository.com/Charles-Dowding-s-No-Dig-Gardening–Course-1/9781916092037
Companion Planting: Successful Gardening the Organic Way
By Gertrud Franck (out of print)
Regenerative Agriculture: A Practical Whole Systems Guide to Making Small Farms Work
by Richard Perkins
https://www.regenerativeagriculturebook.com/
Permakultuuri tootmisaia eesmärk on võimalikult targalt ja tõhusalt kasvatada võimalikult väikesel pinnal võimalikult suur hulk kvaliteetset toitu permakultuuri põhimõttel – hoolides loodusest, inimesest ja tulevikust (minu sõnastatud termin). Praktiliselt tähendab see kaevamisvabasid püsipeenraid, millede mullaviljakus ajas kasvab tänu kompostimisele (ka aia ülejääkide kompostimine) ja selle komposti kasutamisele (toitainete ringlus). Mullaviljakus kasvab tänu toetatud mullaelustikule. Saagi realiseerimine on plaanitud nädalate kaupa köögiviljakasti süsteemi abil – inimesed tellivad omale selle teenuse terveks hooajaks ja saavad näiteks alatest juunist oktoobrini igal nädalal ühe kasti erinevaid köögivilju ja ürte. Ühes peenras võib ühe hooaja jooksul kasvada kuni kolm erinevat kultuuri. Peenramaa tõhus kasutamine on võimalik tänu paljude taimede ettekasvatamisele – kevadel soojemas ruumis, suvel õues. Kasutatakse ka tumedat kile peenral, et kevadine maa kiiremini soojeneks ja katteloore, mis kaitsevad taimi külma eest.
Mida mina koolitusest sain?
Ennekõike nautisin inimestega kohtumist ja samavõrra ka lihtsalt õppimist – mulle meeldib uut informatsiooni seostada varasemaga, saada inspiratsiooni ning teha oma tegemistest ja taipamistes muudatusi. Sain omale konspekti ja Stefani koostatud tootmisaia tabeli põhja. Peaaegu pool aega koolitusest veetsime me viimast uurides ja puurides. Nimelt on võimalik targalt planeerides sellesama tabeli abil jõuda kindla tegevusplaanini igaks nädalaks, mis võimaldab kiirel kasvuhooajal ilma liigse stressita lihtsalt toimetada. Kui plaan on paigas, mida on soov igal nädalal köögiviljakasti panna (klientide jaoks või ka endale), siis saab selle järgi tagasi arvutada iga kasvatatava kultuuri külviaja, peenrasse ümberistutusaja ja saagikoristuse. Iga peenar teab siis ette, mis sinna kasvama tuleb sel aastal. Tõesti, see on palju läbimõtlemist talvisel ajal, kuid just nõnda on võimalik hooajal toimida tõhusalt ja targalt. Küllap sõltub just sellest tabelist ja selle targalt tegemise suutlikkusest see, kas Eestisse hakkab vaikselt siginema taolisi tootmisaedu.
Mina sain indu oma väike linna-aiamaa sellise pilguga üle vaadata, et mida kõike on seal võimalik kasvatada! Kuigi ma vahepeal tundsin, et varasemate omanike poolt rajatud sirged peenrad kohe üldse ei inspireeri mind ja tegin eelmiseks suveks nad teisesuunaliseks (enamasti ida-lääne teljel asuvaks) ja -kujuliseks, sain nüüd aru, et ikkagi on lihtsam majandada ja taimekasvule ka soodsam, kui peenrad paiknevad põhja-lõuna suunaliselt ja on võimalikult pikad ja ühetaolised. Nii on lihtsam majandada, kui päriselt on eesmärgiks saada sellest aiast suuremat saaki. Ja saagi saamine on nimelt permakultuuri 3. põhimõte Holmgreni poolt 🙂 (“Saa saaki!”). Väljapoole suunatud tootmisaeda ma esialgu enda sihiks ei võta, kuigi saan nüüd aru, et isegi meie väikses linnaaias oleks võimalik soovi korral kasvatada midagi spetsiifilist kasvõi lühikese aja jooksul ja saada sellest omajagu tulu – näiteks salatit ja ürte restoranidele. Tahaks pigem suuta tõhusamalt kasutada ära Eesti lühikest suve – kasvatada rohkem taimi ette ja saada ühest peenrast rohkem saaki.
Sain teadma, et tootmisaia peenarde disain on näiteks selline: kompostiga kaetud 75cm laiuse ja 9 või 10 meetri pikkused peenrad, mille vahekäigud on 40 cm laiused ja kaetud puiduhakkega.
Tootmisaia tabel/plaan
Põhjalik tootmisaia plaan tugineb põhjalikule infole selle kohta, milliste omadustega on erinevad kultuurid, mida soovid kasvatada – mis on varaseim aeg, mil on võimalik need peenrasse istutada, kui pikk on kasvuaeg seemnest saagini, kui tihedalt neid peenrasse paigutada, kas saab mitu korjet teha ühelt taimelt jne. Alustuseks saab tugineda seemnetega kaasaskäivale infole ja teiste kogemusele, kuid ajapikku tuleb iseenda kogemused arvesse võtta ja sisse kirjutada – nii muutub see aina täpsemaks ja paremaks põhjaks, mille peale kogu muu süsteem üles ehitada. Tegelikult juhindub enamik iseendale toidu kasvatajatest just sellele samale infole, lisaks emade-isade ja vanaemade-vanaisade kogemused põhjaks (kui on!), kuid enamasti pole see info nii süstemaatiliselt enese peas paigas ning selle põhjal ei tehta nii täpseid plaane kasvuhooajaks. Kogu see planeerimine annab tulemuseks peenarde kaupa info, mis ja millal kus kasvab ning ka nädala kaupa plaanid, mida teha tuleb. Tulemus on elu lihtustav, aga selle plaanini jõudmine vajab tööd. See läheb kokku permakultuuri olemusega – disainintensiivne “üheksa korda mõõda, üks kord lõika” lähenemine, mille puhul on mõtlemist alguses rohkem kui tavapäraselt, kuid hiljem on elu lihtsam. Ka sisendeid on alguses rohkem (esialgu pannakse peenardele u 15 cm komposti, mis on enamasti tarvis sisse osta, kuna sellist kogust endal ei ole), hiljem lisatakse peenardele igal aastal 2-3 cm komposti, mida on võimalik juba oma aiast toota.
Eks see tabel on omamoodi hirmus ka, vajab palju süvenemist ja tuleb kirja panna midagi, mille kohta alati pole kõige täpsem info ja tunnetus enne esimest aastat olemas. Aga nagu Stefan korrutas: “It’s better to have a plan than to not have a plan.” – “On parem kui on plaan, kui et plaani pole.” Plaanist võiks mõelda ka kui teenrist, mitte türannist. Matemaatikalembuse ja reaalkooli tausta pealt selline arvutamine mind otseselt ei kohuta, aga nii suur fikseeritus permakultuurimaailmas on natuke väljakutsuv. Samas saan aru, et kui päriselt tahad oma ettevõtluse ja sissetuleku sellise tootmisaia peale ehitada, siis on see väga vajalik! Tõesti, isegi hädavajalik!
Mida ma selle infoga teen?
Näe, esiteks kirjutan sellest! Olen juba mõnda aega mõelnud sellele, kuidas ma 2023. aastat oma permakultuuri toimetamistes kasutan. Mida teen oma koolituste ja kirjutamistega? Kuklas tiksub vajadus raamatut kirjutada ja selleks piisavalt ruumi omada oma mõtetes ja tegudes. Varem tehtud töö salvestatud koolituste näol võiks samas samuti ka teistele kasutatav olla ja tegelikult tahaks hoida ka järjepidevust veebikohtumiste näol (Permakultuuri Klubi). Samas tahaks kindlasti ka päriselt kohtuda inimestega ja koos midagi praktilist ja kasulikku ära teha. No ja enda aed… mis toob kohe meelde majaehituse (remont on tõesti rohkem ehituseks läinud) ja vajaduse sel aastal tagasi oma koju jõuda. Lisaks sellele olen Türil nüüd seotud ka MTÜ Elurikas Türi tegemistega, mis tähendab esmajoones minust üle raudtee asuvat Vabaduse Aeda, mis on planeeritud kogukondlikuks aiaks, mis on praegu kui tühi lõuend. Sealgi oleks võimalik katsetada toidu toomisega, kui selleks huvi ja jõudu jagub. Millest ma alustasin – tegelikult ka sellest, et tahan taas rohkem blogi kirjutada.
Enda aia parendused
Oma mõtetes, näe, jõudsingi juba kirjutamisest tegudeni. See on see plaanide võlu! Kui nüüd natuke konkreetsemaks minna, siis ma kavatsen koostada iseenda plaani oma peenarde jaoks ja hakkan koguma infot meie kasvuhooaja võimalikkuste kohta. Siht on iseendale toitu varuda – just sellist, mida saaks hooaja kestel ära süüa ja veidi ka keldris hoiustada. Panin sügisel maha 90 küüslauku ja kavatsen kindlasti kasvatada omajagu sibulat. Porgandit tahaks ka ja muidugi salatit, tomatit, ubasid ja ürte. No näe – saagiplaan juba hakkab ennast looma, mis ongi üks oluline lähtesisend tabeli jaoks!
Kahtlustan, et sellel kevadel ei pruugi mul ettekasvatamine (vähemasti sisetingimustes) eriti edukas olla, kuna praeguses asenduskorteris on vaid põhjapoolsed aknalauad, mis toimivad kui riiulid (loe: asjadega kaetud) ning pole päris selge, millal me kolime ja kuhu me kolime. Kui ettekasvatamist kannatab juba kasvuhoones teha, siis see oleks täitsa võimalik (vähemalt ruumi mõttes). Aja mõttes veel ei tea. Suur muudatus oleks juba see, kui ma suve jooksul mitu korda külvaks (näiteks salateid) ja kasvataks ette näiteks peete ja herneid. Herneste osas oleks suur muutus ka see, kui neid tuleks üles ja jõuaks saagini rohkem kui seni! Mind on vist tabanud mu ema “needus” – tal herned kunagi ei õnnestu – küll nokivad varesed herned ära või on liiga kuiv või külm või halvad seemned või ei saa toed õigel ajal üles… või siis tuleb hoopis mõelda, et kannan endaga kaasas mu vanaema õnnestunud herneste kogemust. Või ehk tuleb lihtsalt oma praktikaid uuendada!?
Aitäh Permakultuuri Ühingule ja Jaanale, et selline koolitus ellu on tulnud!
