Multšimine permakultuuri moodi

Multšimine on teema, mis kütab kirgi ja omajagu segadust ka. Mõnikord kolivad põhu sisse nälkjad ja teod. Segane on, kuidas paksus kihtpeenras näiteks porgandeid ja teisi juurikaid kasvatada? Kas kasvuhoones saab ka multšida?

Aga kui multšimine ei õnnestu…

Proovin multšimise teemasse natuke valgust heita, ent pean vist kohe hoiavalt ütlema, et kindlasti ei suuda ma lõplikult ammendavat vastust anda. Koostöö loodusega on alati uusi olukordi pakkuv. Isegi kogenud põllumehed vahest ikalduvad, sest… ilm oli selline, niiskusega läks nii, söödikud tulid, liiga kuiv oli… nii palju on varieeruvust. Seega ei tasu ühel permakultuurientusiastil kohe pilli põõsasse visata, kui esimesel korral kõik ei õnnestu. Kindlasti on raske kui Su katsetusi vaatavad kullipilguga need, kes arvavad, et oled oma põhumajanduse või mittekaevamisega hulluks läinud ja lased aia lihtsalt hukka minna.

Meie esivanemad ka ju õppisid…, ega julgenud alguses peale kapsa midagi kasvatada. Siis tulid porgandid ja muu peenem kraam. Isegi praeguse vabariigi alguses ei julgenud tavalised põllumehed hakata rapsi kasvatama, sest kartsid ebaõnnestuda. Nüüd on rapsipõllud tavaline pilt. Julgemad katsetavad praegu otsekülvi ja haljasväetiskultuuridega. Alati on nii olnud, et esimesed vasikad lähevad vahest aiataha või siis hoopis need, kes ei riski, need šampust ei joo – kinnitust leiab igasugusele mõtlemis- ja tegutsemisviisile.

Üks on kindel – kui teha midagigi mulla toetamiseks, siis sellel on ka positiivne mõju, vähemalt mullale. Umbrohud on ka tegelikult head, nad on kohastunud pioneerliigid, mis täidavad spetsiifilist rolli. Näiteks mulla vaatenurgast: hoiavad, loovad struktuuri, kasvatavad orgaanikat, toetavad mullaelustikku. Kui isegi väliselt tundub, et Sina oled omadega “võssa” läinud, siis elustiku ja mulla mõttes oleld ikka midagi head teinud. Keerulisem ongi leida see tasakaalupunkt, kus Sina kasvatad omale toitu ja samal ajal kasvab ka loodus. See on nagu žongleerimine – vajab harjutamist ja uute oskuste õppimist. Pärast esimese palli kukkumist ei tasu ju arvata, et Sa ei saa kunagi neid palle liikuma… see on võimalik!

Miks multšida?

Tegelikult on multšimise taga suurem mõte – kuidas kasvatada mullas toitu ilma kaevamata? Mittekaevamine tähendab looduse jäljendamist – mullaviljakus kasvab pealtpoolt. Metsas langevad lehed ja kasvatavad mulda (huvitav, miks nad linnas seda teha ei või?), karjamaal “langeb” sitta ja toimub mulla kasvamine ka kõrreliste ja kariloomade koostöös. Looduslikud süsteemid suudavad enamasti mullaviljakust tõsta, paljud inimese toimetamised, aga langetada. Permakultuur (ja kindlasti ka muude nimede all loodusega koostöölised lähenemised) otsib viisi, kuidas inimese kaasabil mullaviljakust tõsta. Kui iga-aastane ader ja labidas pildilt eemaldada, siis kuidas hakkama saada umbrohtudega ning mil viisil saavutada “puhas maa”, kuhu seemet külvata?

Kõiksugused mullaorganismid (alates ussidest ja lõpetades bakteritega) rõõmustavad, kui lõpetada mulla ümberpööramine, pakkuda neile palju toitu, jätta taimede juured mulda ja jätta muld kaetuks pärast saagikoristust. Mullaelustiku toetamine annab tulemuseks parema mullastruktuuri (tekivad mullaagregaadid ehk mullaposakesed, mis on kokku “liimitud” bakterite ja seente eritistega), paranenud õhu- ja veevahetuse. Tähtis on taibata, et mullaelustik vajab ka toitmist ja kõik, mis maapinnal kasvatada, toidab potentsiaalselt mullaelustikku…. kui lõpetada kaevamine ja kündmine.

Kündmise/kaevamise tulemusena väheneb mulla veesidumisvõime ja mullastruktuur, muld oksüdeerub, osad umbrohud saavad hoogu juurde ja see kõik toimub aja ja fossiilsete kütuste hinnaga. Nimelt kündmise/kaevamise käigus puutuvad mullaorganismid kokku suure koguse hapnikuga, mis paneb elustiku kihama ja orgaanilist ainet suure hooga lagundama. Kündmise käigus lagunevad suuremad mullaosakesed väiksemateks, mis võimaldab mullamikroobidel asustada neid avanenud pindasid, kasutada seal leiduvaid toitaineid ja kasvatada agaralt oma populatsiooni. Esimesel aastal on tulemused päris märkimisväärsed. Ent pärast kündi vabanenud toitainete hulk on tegelikult suurem kui taimed suudavad ära kasutada. Kasutamata viljakus saab vihmade poolt uhutud. Järgmise aasta kündmine põletab ära veel portsu orgaanikat, vabastades taaskord ülejäävat viljakust, mille veed minema viivad. Läheb aastaid, aga peagi hakkavad maa seest kivid välja “ilmuma”, muld kaotab oma tumeda tooni ja mullaelustik, mis vahepeal oli kõvasti stimuleeritud, on tegelikult kadumas. Nüüd tuleb aednikul hakata mulda taastama suure hulga orgaanikaga, väetiste ja raske tööga. Energiahulk, mis kulub ühe aasta kündmisele/kaevamisele on tegelikult suurem kui hooaja aiasaaduste energiaväärtus. Järelikult pole isegi matemaatiliselt tegemist jätkusuutliku praktikaga.

Miks mullale meeldib, kui teda ei liigutata?

Mitte-kaevamine/kündmine (no dig) tähendab, et tegelikult tegeltakse pidevalt mullaorganismide toitmisega – maa peal/mullas hoitakse nii palju taimi kui vähegi võimalik:

• taimede juured jäetakse mulda pärast saagi koristust (v.a. juurikad) – toit lagundajatele;
• noorte istutatud/külvatud taimede juured hakkavad toitma mullaelustikku (toodavad CO2-st orgaanilist süsinikku);
• muld kaetakse küllaldase komposti olemasolul kompostiga või sobivusel multšiga kõikidel muudel aegadel.

Mulla mitte kaevamine on tegelikult lähenemine, mis sihib mullaviljakuse kasvatamisele, mitte lihtsalt selle hoidmisele. Laias laastus on mulla kündmine-kaevamine just see tegevus, mis globaalselt on viinud meie mullad hävimisohuni (ja teinud seda ka varasemates juba hävinud tsivilisatsioonides) ja praegu ei aita enam ainult olemasoleva hoidmisest, vaid on vaja rakendada taastavaid praktikaid. Seepärast ei ole lahenduseks mahemärgiga väetiste või taimekaitsevahendite kasutamine, sest silt “mahe” ei tähenda alati, et selliste ainete kasutamisel oleks muld hoitud või toetatud.

Muld on elusorganismide elutöö tulemus, võiks isegi öelda, et muld on protsess – elu eneses kandmine. Mullaelustiku toetamine teeb taimedele kättesaadavaks mulla mineraalses osas leiduvad toitaineid, mis ilma elusorganismide tööta taimejuurteni ei jõua. Kui mulda järjepidevalt kompostiga katta, muutuvad isegi väga savikad või liivased (liivmuldadel on biosüsi abiks!) mullad hea struktuuriga mustadeks muldadeks, mille peal on toitu lust kasvatada.

Tegelikult on multšimine seega lihtsalt üheks vahendiks, kuidas mullaelustikku toetada ja samal ajal mullas kasvavatelt taimedelt saaki saada.

Multšimise võimalused ja vajadused

Eelneva lõigu mõtteid kuulnud inimesed on tihti hädas sellega, et kuidas siis ikkagi porgand maha panna, kui ees vaatab muru- või heinaplats ja ei taha labidat maasse lüüa, sest süda tilgub verd. Richard Perkins (Ridgedale Permaculture) ütleb siinkohal, et püsik-umbrohtude eemaldamiseks tuleb esmalt korralikult multšida. Sobilik on näiteks lasanje-stiilis multšimine või kompost-mullale-kate-peale lahendus ületalve hoidmiseks. Kui asjaga on aga kiire ja tahaks nüüd kevadel kohe peenraga alustada ja sinna kohe ka istutada-külvata, võib mõistlik olla ühe korra kaevata/künda. Tema soovitab küntud maa peale laotada paks kiht pappi või paberit ja laotada peale komposti. Tema kogemus on, et meile sarnases kliimas (Kesk-Rootsis) ta ei tegele tooreste multšidega (põhk, hein, hake), kuna seal on nälkjad väga levinud ja ta ei taha oma talu tootlikkusega riskida. Tema katab peenrad kompostiga (mis oli eelnevalt nt põhk, hein, hake). Sellisel puhul on alguses vaja üsna palju sisendeid, mis küll kõik töötavad edasise vähesema pingutuse ja mulla toetamise suunaliselt.

Avarmaa kogemus multšimisega

Omast kogemusest võin öelda, et oma liivakal maal ei kujutaks ma millegi kasvatamist ilma multšimata ette. Kui ma seal oma maa ära kaevaksin, siis oleks see pärast kevadise niiskuse aurumist lihtsalt üks kuiv puru, kus ükski (minu valitud) taim ilma kastmata ellu ei jääks. Ja isegi kui ma kastaks seda “musta mulda”, siis kaoks seegi niru muld lihtsalt mu sõrmede vahelt – juba praegu on vähe näha vihmausse ja kõiki teisi vähemmärgatavaid mullaolendeid.

Mina olen seni multšinud erinevate põhkudega (odra, nisu, rukkipõhk), lehtpuiduhakkega, värskete roheliste taimedega (loe: umbrohud (mis hetkel seemet ei aja) mulla peale pannud), villaga, haljasväetistega. Olen kasutanud oma mullakattekihtides lisaks eelpool nimetatutele pappi-ajalehti, maheveisesõnnikut, köögijäätmeid, sissetoodud mulda (tiigi kaevamise ülejääk), tuhka, biosütt, meremineraale. Komposti on hakanud tekkima alles viimastel aastatel ja tegelikult pole mu komposteerimissüsteem veel sealmaal, kus ta olla võiks. Idee ja vähese praktika najal nõustun ma Richard Perkinsiga, et kõige parem on oma kompostiga multšida.

Oma kuiva maa puhul ei ole põhk erilisi teoprobleeme veel põhjustanud, aga kindlasti on märgatav, et niiskema suve korral on nälkjad ja teod põhu sees peesitamas. Osa mingi praktika edust või ebaedust on seotud just ikkagi ilmaga. Samas tuleb kindlasti arvestada, et tigudel ja nälkjatel on olemas ka looduslikud “vastased” – mullas elutsevad nematoodid, kes toituvad tigude ja nälkjate munadest. Kui Sul õnnestub oma mulla elurikkust tõsta, võivad just need tegelased asuda Sinu aia teopopulatsiooni kontrolli all hoidma. Selle asemel, et paanikas mürgi või muude “õllepurgi-lahenduste” juurde tormata, võid põnevusega (ja osast saagist loobumise hinnaga) vaadata, millise lahendusega tuleb loodus lagedale. Tuleb ainult arvestada, et loodusel pole kiire, võibolla leiab ta lahenduse aja jooksul, mida Sina ei jaksa ära oodata. Sestap tuleb “looduse poole” liikuda nii kiiresti ja mitmetahuliselt kui võimalik. Mulda toetab mitmekesine taimestik, erosiooni vältimine, mulla katmine (kasvõi umbrohtudega), mulla elustikku soosivate taimeleotiste või  toodete kasutamine (Agripartner pakub omajagu võimalusi), erinevate mikrokliimade loomine jne.

Mulla taastamise 3 õde – kompostimine, multšimine, haljasväetised

Olen juba eelnevalt nimetanud enda poolt kasutatud mitmeid mulla taastamise viise ning hea ongi vaadelda multšimist kui ühte varianti mulla toetamise teel. Richard Perkins küll ütleb, et ta kasutab multšimiseks komposti, seega on piire nende mõistete vahel kohati raske tõmmata. Loodus ongi selline – ühe tulemuse saavutamiseks peab olema mitmeid viise ja võimalusi – see on ökoloogilise süsteemi tunnus.

Kasutan siinkohal sõna “kattemultšimine” (sheet composting/sheet mulching), mille all pean silmas sellist praktikat, mille käigus maapind kaetakse orgaanilise materjalide kihtidega. Selle abil saab ühelt poolt saab lahendatud “umbrohuprobleem” ja teiselt poolt toimub mulla kasvatamine ilma kaevamata ja taimi keemiaga tapmata (nt glüfosaadiga). Permakultuur tähendabki paljude silmis just sellist mullaga suhestumist ja peenarde ning kasvualade tegemise teistlaadset viisi.

Kõige lihtsam kattemultšimine on esmalt maapinna katmine ajalehtede/papiga/vanade riiete või vaipadega (looduslikest kiududest!) ja teiseks selle peale orgaanilise multsi paigutamine (u 30 cm kiht). Eriti hea on sellist tööd teha sügisel, sest siis muutub multšimaterjal kevadeks juba huumuslikuks mullalaadseks materjaliks ja umbrohte takistav kiht laguneb piisavalt ära, et võimaldada kevadel istutatud seemneil ja istikutel ajada oma juured otse maasse. Ometi saab kattemultšimise abil peenart teha igal ajal, vastavalt siis oma tegevust kohandades.

Kõige raskem ja ajamahukam on multšimiseks sobiliku materjali kokku kogumine, edasine on juba lihtne. Õnneks saab palju sobivat materjali leida tasuta või võrdlemisi väikse hinnaga. Metsasest piirkonnast ja puidutööstuste lähedusest leiab saepuru ja puukoort, rannikutelt saab adru ja pilliroogu koguda, põllumajandusmaastikel tekib põhku, silo ja erinevaid toidutootmise ülejääke. Linnades koguneb hulgiladudel ja isegi poodidel palju orgaanilist “jäädet”, linnahaljastuse korrastamise käigus tekib teinekord haket ja sügiseti topitakse lehed kilekottidesse… Vahest piisab vaid sõna liikvele laskmisest ja on võimalik kellegi “prügi” endale aardeks teha.

Ruth Stout’i põhurevolutsioon

Põhuga multšimise kuningannaks võib pidada Ruth Stout’i, kes hakkas juba 50-ndatel kirjutama mulšimisega aiapidamisest, on teiste hulgas kirjutanud klassika “The Ruth Stout No-Work Garden Book” (Ruth Stout’i töövaba aiaraamat), mille võib kokku võtta ühe lausega “pane multši peale”. Temast ja ta aiapidamisest on 1976. aastal tehtud ka film “Ruth Stout’s Garden”:

Tema “vähe tööd” tähendab, et ta kasvatab kahele inimesele aastaringse köögiviljavaru, peab paari lillepeenart, teeb süüa, vastab paljudele kirjadele ja lõpetab kõige sellega tegelemise kella 11-ks. Mis kell ta siis ärkab? Enda sõnul ärkab ta 6-7 ajal üles ja alustab laisa hommikusöögi ja venitamisega. Ta lihtsalt istutab ja korjab saaki. Ja see on võimalik tänu põhumultšile, mis laguneb ja mädaneb mullaks ja hoiab maa puhtana. Tema loogika on, et kui umbrohuseemned suudavad ise igalpool kasvama hakata, siis miks ei suuda seda ka köögiviljade seemned – tema ei kata seemneid külvates, tõmbab käega natuke üle.

Kõige suurem viga, mida multšimisel on võimalik teha, et Sa paned liiga õhukese kihi multši…

Multšipeenra retsept

Ruth töötas oma aiamaa sisse aastatega, seega ei pea ehmatama, kui esimesel aastal kõik kohe nii ei jookse nagu temal. Kui tahta natuke keerulisemalt ja põhjalikumalt alustada, siis võib peenra (või kogu kasvuala) üles ehitada järgmiselt (soovitus Toby Hemenway raamatust “Gaia’s Garden” lk 87):

1. vajadusel torgi maa hanguga läbi
2. maapinnale mullaparandust – kivijahu, lubi, kondijahu, biosüsi jmt
3. õhuke kiht sõnnikut või muud lämmastikurikast orgaanikat (roheline mass)
4. 0,6-1,2 cm paksune kiht ajalehti/pappi
5. õhuke kiht (0,6-2,5 cm) sõnnikut või muud lämmastikurikast orgaanikat
6. 20-30 cm põhku, loomade allapanu või muud orgaanilist materjali suuremas koguses
7. 2,5-5 cm kompostmulda/muud mulda
8. 5 cm lõhku, lehti, peent haket või muud seemneteta multši

• Niisuta ajalehe/papi kiht põhjalikult läbi, sama tee ka kõige paksema orgaanikakihiga.

Multšimine on üldiselt andestav tegevus ja aeg lihvib maha mõningad vead, mis võivad juhtuda (nt C ja N suhte hädad). Puiduhakkega multšimine võib näiteks esimestel aastatel toitaineid taimedelt pisut ära võtta iseenda lagundamiseks ja sobib paremini puude ja põõsaste multšimiseks.

Sellise suure “hunniku” sisse seemnete külvamiseks lükka pealmist multšikihti pisut kõrvale ja külva seemned otse mulda. Istutamise puhul samuti.

Siinkohal siis vastus juurikate multšipeenras kasvatamise kohta – see on kindlasti võimalik. Peenar tuleb kevadise peenra puhul teha lihtsalt piisavalt paks, et juured multšikihti ära mahuksid. Kui peenar teha sügisel, siis laguneb papp-ajaleht ka juba ära ja juured saavad edaspidi tungida sügavamale maasse. Omast kogemusest võin veel lisada, et kui mullaelustik on väga nirus seisus, siis võtab lagunemine kauem aega ja papp ei pruugi ühe talvega taimejuurtele väga kergesti läbitavaks muutuda. Mida parem seis mullaelustikuga on, seda kiiremini kogu see mass mullaks muutub.

Kas kasvuhoones võib ka multšida?

Siinkohal pean tunnistama, et ma ei ole seda ise teinud (kuigi väga tahaks ja loodan seda peagi katsetada). Tuginen teiste praktikute kogemusele (Verge Permaculture), kes kasvatavad Kanadas passiiv-solaarsetes kasvuhoonetes palju toitu ja koolitavad-nõustavad permakultuuri teemadel. Viidatud artikli kohaselt on kasvuhoonete puhul kõige tähtsam:

1. piisav kogus vett (ja muld, mis on elurikas ja suuteline vett hoidma);
2. multšimine-multšimine-multšimine – hoiab mulla jahedama, toetab elurikkust, vähendab kastmisvajadust, kogub süsinikku mulda
3. putukaid meelitavad taimed – kasvata kasvuhoones näiteks kilbirohte, tageteseid, lillherneid, tilli… – ükskõik, milliseid õitega taimi, mis putukaid kohale meelitavad
4. tegele kahjuritega ennetavalt ja vajadusel otsustavalt – tihti on kahjuriprobleemi taga hoopis mullaküsimus, liiga kõrge temperatuur või niiskustase, liiga vähene õhuliikuvus, mis võib põhjustada liiga kõrge temperatuuri või niiskustaseme… Nemad lahendavad probleeme mitmetasandiliselt – tegelevad problemaatilise taime või kahjuriga; otsivad välja juurpõhjuse, vaatlevad ja ennetavad.
5. remineraliseeri mulda – näiteks vihmaussikomposti ja veeslahustuvate mineraalainetega. Aitab ka viljavaheldus ja haljasväetiste kasutamine. Mulla külmumine talvel aitab samuti vähendada kahjuriprobleeme.

Olen seisukohal, et kasvuhoones multšimine on hea mõte ning tasub kindlasti katsetamist. Minult on küsitud, et kas võiks multšida ka villaga ja arvan, et kui silmad lahti hoida ning olukorda jälgida, siis võib ka villaga proovida. Vill on samuti orgaaniline materjal, mis kaitseb mulda kuivamise eest ning see laguneb mullaks. Ma ei oska öelda, mismoodi suhtuvad võimalikud kahjurid sellesse, kuid enne kui ei proovi, siis teada ei saa.

Multšimine on mulla sõber

 

 

 

Kokkuvõtteks – hakka aga multšima kõige orgaanikaga, mida leida suudad! Praktika on kogemuste ema ja kogemused on tarkuse ema. Haljasväetistest ja komposteerimisest lähemalt teises postituses.

Kasutasin kirjutamisel järgmisi raamatuid:

Toby Hemenway, Gaia’s Garden (2nd edition), 2009
Richard Perkins, “Making Small Farms Work”, 2014