Permakultuuri maailma mahub palju erinevaid toidu kasvatamise viise. Peenraid võid teha hunnikutest orgudeni, kasvatada taimi ette, teha talikülvi või kasvata hoopis püsikuid. Kui eesmärgiks on aga olla tõhus ja saagikas köögiviljakasvataja, siis on permakultuurse tootmisaia maailm just see, kust juhiseid võtta. Panen kirja soovitused, mida olen kokku korjanud siit ja sealt ja suure portsu sain neid just viimaselt tootmisaia koolituselt, mis toimus 15.01.2023 Stefan Gernert’i juhendamisel ja Eesti Permakultuuriühingu korraldusel Türil.
Millest alustada?
Kui asjale läheneda tootmisaia vaatenurgast, siis on esimeseks küsimuseks: “Mida ja millal sa tahad kasvatada?” Kui plaanid saaki müüa, siis mõtle kohe oma kliendi peale – mida tema vajab ja millal ta saaki soovib saada? Tasub muidugi tähelepanu pöörata ka sellele, mida sa ise oled valmis kasvatama, mis klapib kokku Sinu elustiili ja ka asukoha ja aia eripäradega? Ka väikeses linnaaias on võimalik müügiks kasvatada näiteks kvaliteetseid salateid ja ürte kohalikule restoranile. See ei pea isegi juhtuma terve suvi otsa, vaid mingite nädalate jooksul. Niimoodi oleks võimalik tekitada sissetulekut, samal ajal kasvatada siiski saaki ka enesele, hankida väärtuslikke kogemusi ning muuta oma reaalsustunnetust võimalikkusest. Sellist mõtlemist iseloomustab permakultuuriga kaasaskäiv soovitus: “Alusta väikeselt, aga alusta!”
Kuidas nihutada piire?
Seejärel tee endale selgeks, kui palju saaki Sa soovid kasvatada ja vii see kooskõlla sellega, kui palju maad/aeda/peenraid on Sul kasutada. Siinkohal laiendab tootmisaia käsitlus kindlasti ka ettekujutuse piire. Tavapärane praktika on, et kevadel korra külvad või istutad (ja kasvatad ette) ja siis saad igalt peenralt ühe saagi. Lehtkapsaid ja ka mõningaid muid salateid ning ürte saab korjata pikema aja jooksul, aga peete ja porgandeid plaanime enamasti ühe korra peenralt korjata (harvendamiseks alustame väiksemate söömist varem). Isegi salati külvamine mitmel korral nõuab enamasti juba omajagu mõttemuutust. Need, kes on Charles Dowding’u videosid ja postitusi vaadanud, on märganud, et tema kasvatab hoopis enamikke köögivilju toas/kasvuhoones ette ja istutab need siis peenrasse esimesel võimalikul hetkel, et võita mitu nädalat kasvuaega. Seda teeb ta isegi peetide, salatite ja hernestega! Just selline see tootmisaia lähenemine on – pikendada meie lühikest suve kõikvõimalike kavalustega. Mis praktikad need siis on ja kuidas neid ellu viia?
Tootmisaia kavalused/tarbed
- Kasvata taimed ette – kevadised ettekasvatused tuleb läbi viia soojas ruumis, kasvõi oma toas. Oluline on, et taimedele jaguks piisavalt valgust ja soojust. Taimede ettekasvatamist on mugav teha kindla mõõduga plastist kassettides, mis kestaksid võimalikult kaua. Eesti kaubandusest on kvaliteetseid raske leida. Stefani soovituste kohaselt tasub neid hankida Saksamaa veebipoest Hartmann-Brockhaus. Veidi täpsemaks minnes eelistab ta ise peamiselt kasutada selliseid 104 taime jaoks mõeldud kassette ja võtta ka mõned suuremate taimede jaoks sobilikud 77 auguga kassetid. Võib veel mõelda eriliseks täppistööks mõeldud pisikeste taimede ettekasvatamise kassette, kust saad taimepojukesed otse suuremasse istutuspotti ümber tõsta.
- Pikenda kasvuhooaega kile ja kattelooridega. Kui peenarde ala katta musta kilega, tõstab see mullatemperatuure, mullaelustik ärkab varem üles peenrad soojenevad kiiremini. See võimaldab külvatud seemnetel varem idanema hakata ning ehk ka peenardesse taimi varem istutada. Selleks, et väiksed taimekesed meie muutlikel kevadel (ja sügistel) ära ei külmuks, tasub omakorda kasutada katteloore (inglise keeles fleece ja saksa keeles vliese).
- Kilesid, mis kestavad, on kõrge kvaliteeda ja millede üks pool on must, saab Eestis näiteks siit. Neid kutsutakse silokiledeks. Sellist kile saab kasutada ka peenarde ala ettevalmistamiseks – kui näiteks varasem söötis maa katta kilega vähemalt üheks suveks, on enamik seniseid taimi sealt kadunud või vähemalt piisavalt nõrgenenud.
- Katteloore soovitas Stefan otsida samuti Hartmann-Brockhaus’i e-poest. Sealt leiab isegi selliseid, mis kaitsevad taimi tugevate miinuskraadide eest (Stefani sõnul -16C!). Kõige käepärasem oleks kasutada nende minimaalse laiusega (1.6 m) katteloore, millest saab lõigata endale sobilikke juppe (100-st meetrist saaks 10 9-meetrise peenra jaoks sobilikku juppi). Kattelooride jaoks saab teha traadist kaared ja kui on tugevama öökülma ohtu, saab ühele katteloorile teise veel peale panna.
- Kõikvõimalikke muid katteid lindude-putukate-jmt kaitseks leiab samast poest veel.
See peenar on esimene, kus olen üldse kunagi katteid kasutanud. Enne kui lilletoed kurkidele abiks kohale vedasin, oli peenar kaetud keldrist leitud eelmiste omanike poolt valmis meisterdatud spetsiaalse kilega, mis toetus neile metalltorudele. Kile kiirendas küll kurkide kasvustarti. Samas suve teisel poolel jäid kurgid kahjuritele alla ja kuivasid liiga vara ära. Tundub, et siin aias on mõned kahjurid end sisse seadnud ja tuleb mullaelustikku ja taimi veidi paremini toetada, et nad oleksid piisavalt tugevad, et kahjuritele vastu seista. Kuiv suvi ja natuke liiga vähe kastmist mängisid ka kindlasti oma rolli taimede nõrgestamisel. Kuva: Marian Nummert, Jaamasumma 2022
- Kasta taimi vastavalt ilmale ja taimede vajadustele. Taimi tasub kasta alati pärast istutamist/külvamist. Kui eesmärgiks on saada kvaliteetset saaki, siis tuleb taimi veidi rohkem poputada kui siis, kui lihtsalt midagi peenrast saada tahad. Meie kliimas pole tilkkastimissüsteem mõistlik ega vajalik, piisab lihtsalt hommikul/õhtul kastmisest mingit tüüpi vihmutiga või ka vajadusel kastekannuga. Keset päevast kuumalõõska pole mõistlik taimi kasta.
- Seemnete külvamisel tootmisaeda on suureks abiks väike külvik. Stefan’i sõnul on parim selline.
- Maapinna ettevalmistamiseks peenarde tegemisel ja ka hiljem kasutavad paljud laiharki. Selle eesmärk on õhutada mulda, et väheneks tihes ja mullaelustik jõuaks sügavamatesse kihtidesse ja parandaks mulla struktuuri. Viidatud laihargile soovitas Stefan lasta kohalikul metallimehel teha metallist käepidemed. Puust käepidemed kipuvad kiiresti murduma. Hiljuti jäi mulle silma Charles Dowding’u Instagram’i postitus, kus ta jagas oma 9-aastase katse tulemusi. Tema tuvastas, et laihargiga iga-aastaselt õhutatud peenras oli saak veidi väiksem kui peenardes, mida ta ei õhutanud. Muus osas olid peenrad identsed – kompostiga kaetud ja kaevamisvabad. Tema hüpotees on, et laihargiga mulla liigutamine lõhub seeneniidistikku/mükoriisat ja see avaldab negatiivset mõju taimede saagikusele. Ma ei jõudnud koolitusel Stefaniga seda küsimust pikemalt arutada. Küllap sõltub konkreetne tulemus ka Sinu aia ja mulla lähtekohast – kas alustad tihesega mullast ja mitu aastat oled mullaviljakust parendanud ja kui hea on Sinu kompost jne jne.
- Seemned – tegelikult peaaegu kõige tähtsamad, samas kõige pisemad ja odavamad “asjad”, mida hankida. Üks koht, millest ma varem ei teadnud, kuid mille kataloogi juba endale tellisin (kohale pole veel jõudnud!) on Bingenheimer Saatgut. Siit saad endale ka tasuta seemnekataloogi tellida! Seemnete osas jäi kusagilt kõrva, et on kahte sorti inimesi – neid, kellel on tuhandeid seemnepakke ja neid, kellel pole ühtegi.
Ütlen kohe ära, et mul pole nende soovitustega enesel mingit seost, edastan lihtsalt infot ja panen ka enda jaoks need asjad kirja, et hetkel, kui valmis olen, oleks kusagilt vaadata 🙂
Kas katteloorile ja kilele plastivaba lahendust oled mõelnud/leidnud? Olen mõelnud katsetada nt kotiriidega öökülmade ajal, aga pole veel jõudnud. Peenarde ettevalmistamiseks oleme kasutanud pappkaste (kohalikust Coopist), mis küll mulla soojendamisel abiks pole. Üldse ei soovi rohkem plasti aeda tuua, see suur geo”tekstiili” vaimustus hirmutab… Sellega on kaetud nii era-aiad kui maanteede, kraavide ja kõikide ehitiste alused.
Kogu selle teema juures – et kas kasutada mingeid abivahendeid (nt pappi, plasti jne), tuleb mõelda konteksti peale. Antud postituse tegin just tootmisaia vaatenurgast – seal on eesmärgiks tõhusus ja kiirus (unustamata kvaliteeti ja mullaelustikku) ja selles lähenemises kasutatakse kile maapinna ettevalmistamiseks (katmine enne komposti (peenraalale) ja hakke (vahekäiku)) või siis kevadel mulla eelsoojendamiseks. Kile ei jää maa peale vedelema ja juppideks lagunema. Valitakse silokile, mis on vastupidavam ja nö toiduga kokku puutumiseks sobiv.
Kui teemaks on koduaed ja pole lubadust kliendile kindlaks ajaks saaki lubada, siis saab teisiti läheneda. Samas võib ka koduaias tõhususe suurendamiseks võtta malli tootmisaedadest – permakultuuri aiast võiks ju palju saaki ka saada, mitte ainult kasvatamisrõõmu! Koduaias peenarde ettevalmistamiseks olen ise ka teinud eelnevat katmist (kilega) ja siis teen pärast peenra ja kile kuhugi mulla alla ei jää. Teine variant on katmine teha papiga/paberiga (siis see kõduneb ära) ja jääbki peenra sisse.
Geotekstiil on teine asi – ka minu arvates on see tobe lahendus, kuna see jäetaksegi sinna maasse ja see laguneb määramata aja jooksul määramata juppideks. Sellises kohas oleks loogiline kasutada biolagunevat materjali ja ma loodan, et sinna millalgi ka jõutakse.
Alati on variant mitte üldse kasutada selliseid abivahendeid. Siis tuleb rohkem aega varuda ja samas olla väga tark mullaelustiku ümber kohandamises. Kui tahta nt rohumaast saada puude-põõsaste kasvuala, siis tuleb suktsesissioonis mitu sammu edasi astuda ja tuua kohale komposti (või kompostitee või -ekstrakti) abil seente ülekaaluga mullaelustikku. Samas toetada uut olukorda multšidega. Olen oma toidusalus selliseid katsetusi teinud. Lihtsalt vedanud rohumaale kihtide kaupa erinevat seeni soodustavat multši – põhku, haket, oksi, lehti jne. Aja jooksul hakkab olukord muutuma ja puud-põõsad on soodsamas olukorras. Aga sellise meetodiga ei saa ei samal, ega ka järgmisel kasvuhooajal kasvatada edukalt sellel alal ei puid-põõsaid ega ka köögivilju. Köögiviljad tahavad mullaelustiku seente-bakterite biomassu suhte mõttes umbes 1:1 olukorda. Umbrohtu eelistav aiamaa on bakterite domineeritud. Kui nüüd kaevata, siis eelistad baktereid veelgi ja võitled umbrohuga. Kui hakkad komposti lisama, siis kallutad suhet köögiviljade kasuks.
Kõike seda arvesse võttes tundub mulle kvaliteetse kile kasutamine peenra-ala ettevalmistamiseks katmise abil nt ühe suve jooksul ja pärast selle ala kompostiga katmine isegi üks ökomaid lahendusi. Kui see kile juba olemas on, siis võib seda ju talve lõpupoole ka peenrale panna, et kevad kiiremini mullas algaks. Sellisel juhul on nt papid täitsa võrrandist väljas. Ja eks papi kasutamisel on ka omad miinused – see meeldib närilistele ja siis need muud teemad (liim, kust saada, mets maha võetud jne). Ja papp on ikkagi ka füüsiline barjäär alguseks – porgandit ei saa papi abil hiljuti rajatud peenrale (kui see pole just väga paks) kasvama panna. Kogu see tootmisaia kontseptsioon võtabki arvesse ka mullaelustiku suktsessiooni ja komposti kasutamise abil on peagi käes olukord, kus umbrohte eriti enam pole, sest mullal pole neid enam vaja enda taastamiseks.
Sellised mõtted minu poolt. Aitäh küsimast! Loodan, et leiad endale sobivad lahendused!