Ökosüsteemide taastamine minus
“Ökosüsteemide taastamine” kui termin, on mu pea sees pesitsenud kaua. Ju ma sellepärast ka ökoloogiat üldse õppima läksin kui see erialana tekitati Tartu Ülikoolis bioloogia kõrvale 2004. aastal. Tundus uudne lähenemine traditsioonilise bioloogia kõrval. Huvitav, et praegu enam bioloogiat polegi, ökoloogia on ülemaks saanud.
Leo Kunnase “Gort Ashryn” rääkis samuti ökosüsteemide taastamise tähtsusest tulevikumaailmas. Panin selle mõtte endas tallele seda triloogiat lugedes, justkui tundes, et just sellise tuleviku jaoks ma valmistun. Ühel päeval on käes aeg hakata ökosüsteemide taastamisega tegelema. Siis on tarvilik teada, mida on vaja teha.
7. veebruaril 2023, lugesin ettekannet evolutsioonibioloogilt, Tuul Sepalt, milles ta kõneles (vähemalt minu jaoks) täpselt kõigest sellest, mida olen juba aastaid pidanud elementaarseks ja oluliseks. Kuna ma ei tajunud selliseid lähtekohti ise ülikoolis olles, jätsin toona oma akadeemilise raja sinnapaika ja leidsin permakultuurist vaatenurgad ja ühenduse, mida olin otsinud.
Tuul Sepp: Inimlikkus loomades ja loomalikkus inimestes
Tuul kirjutab:
“Toon mõned näited vigadest, mida silmas pean. Me oleme hävitanud metsikute loomade populatsioone ja elupaiku, pidades neid vähemväärtuslikeks olenditeks, ressurssideks, mida inimesel oleks nagu õigus oma ülimuslikkuse tõttu, «tugevama õigusega» kasutada. See käitumine pole ainult vallandanud ühe Maa ajaloo suurimatest väljasuremislainetest, vaid tulnud ka ringiga tagasi meid ennast sabast hammustama. Tuleb välja, et hävitades looduslikku keskkonda, oleme hävitanud ka seda, mida me ise vajame – puhast õhku, vett, stabiilseid õhutemperatuure, toimivaid ökosüsteeme. Keskkond, kus looduslikud liigid järjest välja surevad, on ohuks ka inimeseloomale endale.
//
Minu arvates – ja see arvamus ei põhine siinkohal kõhutundel, vaid enam kui 20 aasta pikkustel õpingutel ja uurimistööl – oleks kõige tõhusam lahendus väga paljudele tänapäeva maailma probleemidele looduskeskkonna hea käekäigu kõige olulisemaks eesmärgiks seadmine. Väga paljud probleemid hakkaksid iseenesest vähehaaval lahenema, kui meie esimene prioriteet oleks loodushoid.
//
Kuidas linn inimese jaoks paremaks teha? Kõige lollikindlam lahendus on tuua loodus tagasi linna. Luua linna võimalikult palju looduslikke elupaiku, teha ruumi rohelusele ja voolavale veele, piirata autodele antavat ruumi.
Indikaatoriteks linnalooduse hea käekäigu kohta on näiteks tolmeldajad – liblikad ja mesilased, aga samuti muud loomaliigid. Halvas ökoloogilises seisus linnas kohtame lindudest vaid varblast, tuvi ja hakki. Heas ökoloogilises seisus linnas leiaksid oma koha ka vanades puuõõnsustes pesitsevad kakud, rohumaadel askeldavad rukkiräägud ja hüübid, vooluveekogudel jahti pidavad jäälinnud.
//
Linnas elavaid inimesi on siiani paraku hoitud paljuski pimeduses selles osas, kui palju negatiivseid mõjusid klassikaline linnakeskkond nende tervisele avaldab. Me peame teadma. Me peame mõistma, millist keskkonda tegelikult vajab see loom, kes kuulub inimese perekonda, inimlaste sugukonda ja esikloomaliste seltsi.
Idee, et looduses on juba olemas lahendused tänapäeva maailma probleemidele, on üha enam jõudmas praktikasse. Looduspõhiseid lahendusi kliimamuutuste mõju leevendamiseks, vee- ja toiduturvalisuse tagamiseks, keskkonna puhastamiseks reostusest, looduskatastroofide riskide vähendamiseks ning inimeste tervise parandamiseks rakendatakse üha rohkem.”
Permakultuuri eetika
Teen nüüd ühe (meelevaldse) seose – permakultuur on aidanud ökoloogial edeneda sinna, kus me praegu oleme. Selleni, millest Tuul Sepp kõneleb. Üle maailma on inimesed võtnud asja enda kätte, otsinud üles ajas kestnud tarkusi ja loodusega koos toimetamise praktikaid ning hakanud neid lihtsalt rakendama, isegi kui akadeemiad ei nimeta seda teaduseks. Veel mõned aastad tagasi ütles permakultuuri kohta nii ühe Eesti kõrgkooli töötaja – sellega ei saa ülikoolis tegeleda, sest see pole mingi teadus. Võibolla on see õnn, et permakultuuri ei suudeta ja taheta teadusesse pressida, sest pressimisega tulevad ju mahlad välja. Aga need mahlad ongi ju kõige magusamad ja muuhulgas need, mis elu käimas hoiavad. Tundub, et protsess on meis enestes – äratundmine ja siis kõnelemine ja tegutsemine sellisel viisil, et see levib ja laieneb ja ühel päeval muutub loomulikuks, tavaliseks.
Pean omamoodi märgiliseks seda, et taolised mõtted on jõudnud Postimehe arvamusliidrite lõunale. On jõudnud sinna ilma, et keegi nimetaks neid permakultuuriga kuidagi seostatuks. Kuid need seosed on seal olemas, vähemalt minu jaoks. Isegi kui nende mõtete väljendaja isegi ei adu seda samamoodi ja mõnel teisel hetkel kõneleb vastuoluliselt nende taipamistega, siis on tegu tehtud ja sõnum välja saadetud. See on umbes nagu uute avastuste tegemine – mitu leiutajat võivad eri maailma otstes tulla sama asja peale, sest lihtsalt selle asja aeg on käes. Me liigume oma taipamistega terviklikuma tunnetuse ja suurema hoolimise poole. Kui kellelgi on tahtmist ja julgust, saab endale permakultuuri appi võtta, et süsteemsemalt enda mõtlemist avardada.
Mind on alati lummanud permakultuuri, kui disainisüsteemi, eetiline baas. See on minu jaoks eristanud permakultuuri teadusest, lähendanud ehk ürgsema loodustunnetuse ja põlisrahvaste tarkusega ja andnud sügavust, mida olen otsinud.
- hoolitse Maa eest
- hoolitse inimese eest
- hoolitse tuleviku eest / jaga ülejääki / õiglane jagamine
Nagu Tuul Sepp jõuab aina ja aina oma ettekandes selleni, et looduses on lahendused ja kui me seame loodushoiu esimeseks prioriteediks, lahendame loomulikult viisil ka palju järgmisi probleeme. See ongi seesama esimene põhimõte – hoolitse Maa eest. Ja just sellepärast on see esimene, mitte teine. Kui me alustame loodusest hoolimisega, läheb see mootor tööle, mis hoiab meid ühendatuse rajal. Kui hoolitseme looduse/Maa eest, hoolitseme ka inimese eest ning hoolitseme ka tuleviku eest. Ilma esimeseta poleks teisi. Me oleme selle planeedi loomad, vähemasti praegu. Meil on olemas kodu, mille eest hoolitseda!
Kui me pöördume selle lihtsa tõe ja taipamise poole, hakkame me nägema lahendusi. “Probleem on lahendus” – nii ütleb permakultuur. Ja nii see ongi. Praeguse aja probleemid hakkavad meile näitama lahendusi. Millegipärast suudame me õppida ikka läbi oma vigade. Aga vead pole enam vead, kui me neist õpime. Siis on see kasvamine. Loodusega koos.
Usaldame loodust
Ouroborus – madu, kes sööb oma pead. Nõiaring. Üks asi viib teiseni. Mu silme ette tuleb Ruudu Rahumaru lummav ja sisekaemuslik teos “Usaldus ehk luba ennast armastada” seeriast “Paradiisilille laul”. Selle ja mitmed teised vägevad pildid leiad siit (ja saad isegi endale päriseks hankida).
Mulle tundub, et meil on tarvilik hakata loodust taas usaldama. Usaldama, et looduses on lahendused ja usaldama, et loodusest hoolimine ei ole meile kahjuks. Loodus armastab meid rohkem, kui me ehk taibata oskame. See teadmiste ja informatsiooni hulk, mis looduses on, on üüratu! Ja sellepärast, kasvõi lihtsalt sellepärast, et me armastame infot niiväga, on meil vaja loodust hoida. Homsele küsimusele on vastus juba olemas. Ja ülehomsele küsimusele. Ja üle-ülehomselegi! Lihtsalt “vaatle ja suhestu“, nagu soovitab David Holmgreni poolt sõnastatud permakultuuri esimene põhimõte, ja hakkad nägema.
Meenub lugu, küllap mingisugusest idamaisest tarkuseraamatust, õpetajast ja õpilasest, kes kõndisid koos mägedes. Õpetaja küsis õpilaselt, et kas ta märkas seda kivi, oksa, lehte, tuuleiili…? Ja alguses õpilane alguses ei märganud. Toona lugedes mõtlesin, et näe, kui lihtsaid asju peab see õpetaja oluliseks – looduse väikeste hetkede tähele panemist. Aga kõik need suured küsimused armastusest ja eksistentsialismist ja millest kõigest veel? Kuid kas oleks neid kõiki teisi küsimusi, kui poleks puhast õhku, vett ja toitu? Kui poleks loodust? Kui poleks seda mäge, tuult ja lehte? Me kuulume kokku kõige selle loodusega ja Maaga. Nüüd me hakkame taipama, just nagu on kõlanud Ameerika põlisrahva mõtted: “Alles siis kui viimane puu on maha lõigatud, viimane kala on söödud ja viimane jõgi on reostunud; kui õhu hingamine teeb Sind haigeks, siis Sa taipad, liiga hilja, et rikkus ei ole pangakontodel ja raha pole söödav.”
Äkki me taipame varem?
Mida teha?
Jõuan tagasi ökosüsteemide taastamiseni. Elan (väike)linnas ja lihtne on märgata puude kadumist ja üle-võlli-niitmist ja lehe-müra-puhumist. Kuidas sõnastada ja kõneleda asjust, mis nõuavad nii suurt sisemist eneseületust otsustajatelt ja tegutsejatelt? Ma ei tea seda veel, aga ma tunnen, et siia on varandus maetud. Permakultuur kasvab ja edeneb Eestis, praktikud õpetavad aina suuremat hulka huvilisi, akadeemikud kõnelevad kõrgetele ja kaugetele. Mida on veel vaja teha?
Vaatame nähtava taha ja sisse. Tajume terviku toimimist ja hakkame katsetama, kuidas seda kasvõi väikeste “silmadena” enese ümber kasvatada ja lubada juhtuda. Siinkohal kõnetab ja inspireerib mind selline liikumine nagu “We Are The ARK. ARK = Acts of Restorative Kindness” (Taastava Lahkuse Teod). Idee on selles, et lasta loodusel ise toimetada eneste ümber. Jätta aedadesse 5. tsoon, nagu ütleks permakultuur. Lubada metsikusel kasvada me lähedal. Painutada oma mõtteid ja tegusid nii, et loodusel, me partneril, oleks ruumi oma samme ja pöördeid teha – et me hakkaks koos tantsima!
Kõik teod algavad puhangust. Sisemisest taipamisest ja ärkamisest, vahest isegi pimeduses kobamisest ja sellest väikesest ning kumavast aimdusest, mis juhatab. Kuigi juhatust võid näha vahest vaid siis, kui taha vaatad.
Selle aimduse järele ma liigun ja ehk ilmutab see end ka Sulle, kes Sa loed. Ehk me kohtume oma kavatsustes ja tegudes kas päriselt või mujal. Need on need tärkavad tõusmed, mida pole veel mulla peal näha, aga nad on seal, kaitsvas ja soojas Maa üsas.
Ökosüsteemide taastamine on teadmiste ja aimamiste ühendumine, see on meie tee ja tulevik, meie hool ja armastus sisse ja väljapoole.
Mis selles kõnetab Sind?
