Minust

Minu nimi on Marian Nummert (end Hiire) ja mind köidab loodus ja see, kuidas inimesed saavad oma mõtteid ja tegusid looduse järgi häälestada.

Teekond

Olen üles kasvanud maal ja mu esimene teadlik loodusehoidlikkus väljendus nii, et palusin oma tollasel sõbrannal tema poolt maha visatud kommipaber üles võtta. Läksime peaaegu tülli! 🙂 Mul on õnne olnud kasvada üles põllumehe perekonnas ja seetõttu sõita enne autot traktoriga ja näha kuidas vabariigi teise tulemise laines ehitas isa nullist üles praeguseks u 1000-hektarilise teraviljatalu. See seljatagune ja aastatepikkune arutelupagas aitab mul näha terviklikumat pilti toidu tootmisest ja maaelust ning leida tasakaalu süvarohelisuse ja talupojatarkuse vahel.

Gümnaasiumiaeg viis mind kodust eemale, samas otsapidi looduse poole ja loogilise jätkuna asusin kõrgemat haridust omandama Tartu Ülikooli loodusteaduskonnas, vastavatud ökoloogia erialal. Mul on jagunud huvi paljude elu tahkude vastu, seepärast olen lõpetanud ka muusikakooli ning õppinud isegi kompositsiooni. Muusikukarjääri ma lõpuks siiski ei valinud, kuid muusika- ja klaveriarmastus pole mind jätnud. Alates ülikooliajast olen oma teadvust ja teadlikkust kasvatanud KehaMeeleKoolis ja pean seda ühendust oma kestvaks eluülikooliks.

Rännurajad ja permakultuuriga kohtumine

Aastakese (2008-2009) rändasin Mehhikos ja Kanadas ning korjasin sealt enda jaoks üles permakultuuri, mis seal mandril oli tollal palju iseenesestmõistetavam kui siin. Kodumaal tagasi olles hakkasin lugema ja edasi uurima, mis loom see permakultuur täpsemalt on. Läbisin 2013. aastal Geoff Lawtoni poolt juhendatud esimese online Permaculture Designer Course’i, mis andis mulle permakultuuri disaineri diplomi. Veel olen ülikoolides õppinud pedagoogikat, okeanograafiat ja kõige viimasena läbisin täismahus Tartu Ülikooli õigusteaduse bakalaureuseõppe. Olen seega tundma õppinud nii looduse kui inimeste seadusi.

Oma maad

2010. aasta tõi minu ellu ka oma maatükikese, Avarmaa, Kesk-Eestis. Seal oleme perega (sündivate ja kasvavate laste kõrvalt) oma suved veetnud ja vaikselt Pandivere kõrgustiku pikalt põllumaana kasutuses olnud mulda hakanud elustama ja toidusalu kasvatama.
Nagu ikka – elu üllatab! 2021. aasta sügisel kolisime kevadpeallinna, Türile, kus meie koduks on igati värviline maja ja aed ning eluks nelja lapsega on see praegu täpselt paras kogus ühendust ja loodust. Rattaga saab mustikale ja kogukonnamajja ning oma aia ja majaga nokitsemist jagub. Kutsume seda paika Jaamasummaks.