Alates 2010. aastast hakkasime Avarmaal, Kesk-Eestis, katsetama permakultuuriga. Esialgu tasahilju, kasvavate ja sündivate laste kõrvalt ning mulla ja maaga tuttavaks saades. Nagu permakultuur meenutab, tulebki alguses tegeleda vaatlemisega, paigaga tuttavaks saamise ning selle rütmide ning eripäraga kohanemisega. Püsivat elupaika pole see maa meile veel pakkunud, küll aga ohtralt toimetamisrõõmu ning seda imet, mida vaid loodus oskab – kasvatada seemneist taimi, teha koostööd loodusega ning küllastada meeli ja vaimu selle ülevusega, mida oleks vast õige Maa rikkuseks nimetada.
Vastavalt kogemuste, tarkuse ja jõu kasvamisele oleme Avarmaal katsetanud erinevate peenarde ja kasvukohtade tekitamist: põhupeenrad, hügel-peenrad, oksa-lehe-peenrad, toidusalu, mulla rikastamine haljasväetistega jne.
Nüüd veedame Avarmaal oma suved, vaatleme kõige kasvamist ja seeläbi eneste ning maa rikastumist.
Ehk on sellest protsessist midagi leida ka lugejail-vaatajail ning las selle varal kasvab kodumaa jätkuloomeline pagas!