Avasta                  Võimalikkus                      Avarda                    Reaalsust

Mahe ja öko paistab eemalt ja ideeliselt muidugi midagi ilusat ja loodus- ning inimsõbralikku. Kui lähemalt hakata vaatlema ning uurida, et mida siis seadusandluse järgi teha tuleb, leian esimese hooga palju seda, mida teha ei tule. See on ikka loogikavastane, et midagi üritatakse defineerida selle kaudu, mida ta ei ole. 

Põhiarusaam mahetootjatel paistab ka olevat, et ei ole keemiat. Punkt. "Tava"tootjatele paistab see kõrvalt tihti, et põllud on umbrohtus ja saak on väike. Sinna on eesti mahedaga tõesti vist üpris kerge jõuda. Maad küntakse, kammitakse ja loodetakse saaki saada. Ja seda kõike muidugi ilma mürkide ja kunstlike väetisteta. Ometi paistab mulle, et seal vahel on tähelepanuta jäänud maa ise. Ei räägita mulla tervisestki - "Mis see on?" küsis koolitaja minu küsimuse peale tervest maast ja tervetest taimedest. 

Mahetootjate ja nõustajate jaoks on igapäev see, et mullaviljakus väheneb. Jutt maheda kohta on ilus, aga kuidas seda kõike siis ikkagi teha nii, et silmad jääksid särama ja maa viljakus aina kasvaks, päriselt!

Pragusel hetkel ma veel ei tea, kuidas mahereeglite raames saaks suurtel aladel kasvatada kraami nii, et viljakus säiliks ja kasvaks, bioloogiline mitmekesisus oleks olemas ja kasvaks ning kõige sellega kokku puutuvad inimesed kiirgaksid elurõõmust ning motivatsioonist. Just see viimane tegur on tegelikult väga tähtis. Alustavad mahedad on täis tegutsemiskirge, kuid isegi koolitaja ütles: "Tee 2 aastat ja vaata siis, kas tahad jätkata." No mis suhtumine see ometigi on? Kuhu see mahe niimoodi üldse välja saab jõuda, kui juba koolitustel räägitakse nõnda?

Seepärast arvangi, et tegelikult tuleb alustada hoopis muust - terviklikkuse tajust. Tuleb looduselt, taimedelt ja loomadelt küsida, kuidas nemad tahavad elada ja kasvada. Köögiviljade soov on anda head saaki oma kasvatajatele. Koduloomade soov on rõõmustada oma omanikke. Kas me ei pane seda tähele ja ei oska kuulata taimede ja loomade soovitusi selliste eesmärkide saavutamisel? Paistab, et inimmõistus ning kivistunud arusaamad on need, mis sulgevad me kõrvad ja südamed ning viivad eemale jälgimisest ja kuulmisest.

Permakultuuris on neile asjadele õnneks tähelepanu pööratud. Permakultuurist polnud mahekoolitaja veel eriti just kuulnud. Ent permakultuuris ei räägitagi väga suurtest monokultuursetest aladest. Seal räägitakse, et igaüks saab endale oma toidu kasvatada. Need kaks suunda paistavad erisihilised ning kohati teineteist välistavad praegusel ajal ning praeguste teadmiste juures. 

Omaenda tunnetuses ning valikutes tuleb edasi jõuda isegi permakultuurist - tuleb jõuda tajuni oma maa, õhu, tule ja vee kohta. Tuleb tunda taimi ja loomi maa peal ja maa all. Tuleb olla ärkvel ning vaikuses, et vastu võtta informatsiooni, mis on saadaval. 

Jah, ma ei taha olla hallinäoline mahekasvataja. Otsin elamises rõõmu ja lihtsust. Eks siis selgu, kas tasub end mahereeglitesse määratlema hakata või teha seda, mida loodus õpetab, ilma mõistlike reegliteta.

Üks isepäine vanaproua on igal juhul inspiratsiooniks - Ruth Stout.